Ilulõikuste sõltlase pihtimus: kui ma viimaks peeglisse vaatasin, tabas mind õud!
Olen 48 aastat vana. Kümme aastat tagasi läksin lahku oma kahe lapse isast. Lapsed olid juba peaaegu täiskasvanud ja meie abikaasaga juba nagunii erinevaid teid käinud, nii et pere lagunemine ei jätnud kellelegi suurt ja valusat jälge. Nautisin esimesi aastaid vallalise naisena väga, sest mehele läksin nii noorelt, et ringi vaadata polnud õieti veel jõudnudki. Samal ajal oli oma pika kooselu lõpetanud ka mu üks parimaid sõbrannasid ja siis me võtsime elult kõik, mis võtta andis. Käisime reisimas, restoranides, ööklubides… Uued tutvused tekkisid muidugi ka. Just ööklubis kohtasin ma kolm aastat pärast oma mehest lahutamist väga head ja toredat meest. Ainuke asi, miks ma temas alguses üldse kindel ei olnud, oli tema vanus — nimelt oli ta minust kaheksa aastat noorem, selline parajas pere loomise ja isaks saamise eas. Mina lapsi rohkem ei tahtnud… Aga ega me seda teemat eriti puudutanudki, nii et see selleks. Igatahes suhe meil algas ja peagi elasime juba koos.
Kui varem polnud mul enda vanusega probleemi olnud, siis nüüd hakkas see mind häirima. Katsetasin pidevalt igasuguseid noorendavaid kreeme ja hooldusi. Mees ainult naeris ja ütles, et mida ma jahmerdan, et ma olen niigi ilus. Kui ühel päeval tulin koju sidemes näoga — olin lasknud endale teha näo ringlõikuse —, siis mees endam ei naernud. Ta ütles, et see on juba liig. Sellest hetkest hakkasidki meie suhted jahenema, mina muutusin armukadedaks ja hakkasin meest kahtlustama, kui ta kauemaks tööle jäi, et tal seal keegi noor sekretär rõõmu teeb. Tema arvas, et ma olen paranoiline. Iga kord, kui me jälle suuremalt tülitsesime, tundsin ma, et pean endasse investeerima, et kaunim ja noorem välja näha. Ise olin loll, sest ma ju teadsin, et mehele see ei meeldi. Sai korrigeeritud nina ja lauge, süstitud Botoxit, lasta huultele täitesüste teha, tehtud erinevatest kohtadest rasvaimu. Mees muutus järjest mornimaks: ta teadis, et minu keelamisest pole migit kasu, aga ilmselt sai ta üsna ruttu aru, et mind vaevab mingi psühholoogililine probleem.
Iluprotseduurid ja lõikused võivadki kujuneda psühholoogiliseks probleemiks. Alles tagantjärele sain ma aru, et nägin enda peegelpilti moonutatuna, mulle tundus, et muutun aina ilusamaks ja nägin võimalusi, mida veel kõik teha saaks. Seda, kui ebaloomuliku näoilme operatsioonid mulle andsid, ma ei märganud.
Lõpuks jättis mees mu maha. Mõnda aega nutsin ja siis toibusin. Aga ei toibunud ma ainult oma murtud südamest, vaid ka oma iluoperatsioonide sõltuvusest. Ma ei olnud mitu päeva peeglisse vaadanud ja kui viimaks vaatasin, tabas mind õud! Kes on see võikavõitu tegelane, kes sealt vastu vaatab? Õnneks siis, kui paistes silmad kadusid, oli vaatepilt veidi inimlikum.
Nüüd on sellest hetkest möödas viis aastat. Näen juba täitsa inimese moodi välja. Elan tavalist elu, käin tööl, teen trenni ja toitun tervislikult, aga iluprotseduuride suhtes on tekkinud täielik nulltolerants — mõistan, et midagi võiks ju aeg-ajalt teha, aga ma ei taha riskida. Mõni kuu tagasi tekkis mul ka silmarõõm, kes on minuga ühevanune. Ma ei tea, kas sellepärast või mingil muul põhjusel ei ole mul enam tunnet tekkinud, et ma olen liiga vana ja pean ruttu midagi ette võtma.
