Sume suveöö uputab

Usun, et meil kõigil on omad sumedad suveööd selja taga, järgnevalt kirjeldan mõne aasta tagust ööd ühel mõnusal Eesti saarel.
Olles mõni aeg oma mehega koos olnud võtsime ette sõidu Kihnu.

Seal toimusid parasjagu mingisugused suvised pidupäevad ning kolme-nelja päevane puhkus tundus igati hea plaan. Esimese päeva sai saart avastatud, ükteise seltsi ning pererahva külalislahkust nauditud, teisel päeval pidu peetud ning sellele vahvale päevale järgnes üks mäletamisväärt öö.

Veetsime öö armsas vanas kolmnurkses telgis, mis ei pidanud ei sääski ega vihma. Ja ega me osanud kartagi, et üks neist meid sellel ööl tabab. Peost väsinuna pugesime mõnusalt telki ning midagi aimamata jäime magama. Umbes tunni-kahe pärast kostus tõsine kõmin ja vihmaplagin läks lahti. Kihnu kohale oli saabunud äiksepilv ning see jagas nii mürtsu kui ka vihma.

Vihma sadas mõnda aega nõnda, nii et ehitasime telgis asjadest torni ning kõige tippu panime telefonid ja rahakotid, et needki vähemalt kuivaks jääks. Öö mööduski läbimärjas telgis kuiva kohta otsides.

Aga meid see ei masendanud, muidugi meeldivad mulle mesimagusad sõnad ning romantiline tähtedelugemine, aga sellist kogemust need ei ületa.

Mehega koos vahel muigame ja mõtleme selle üle, kuidas järgmisel päeval sai riideid kuivatatud ning lahke pererahvas meid järgmiseks ööseks lakka magama tahtis saata.

Siiski me ei läinud, telk kuivas päevaga ära ja kuidagi mõnusalt ärev oli seegi tunne, et kas meid ootab taas ees nõnda emotsiooni- ning naerurohke öö, sest selliste juhtumite puhul on lihtsalt naljakas istuda oma asjade otsas ja teada, et looduse vastu ei saa.