Sumeda suveöö müra

Oli ilus augustiõhtu. 18 aastat tagasi — aasta 1991. Elasime suvel maal ja kõik õhtud kippusid kaugele öösse venima, sest veetsime need koos omavanuste külanoortega kaarte mängides ja muusikat kuulates. Olin paras teismeline ja kangesti armunud veel pealekauba.

Ühel õhtul, kui hakkasime magama minema, kostis kaugelt mingi veider müra.

Olime õega veidi ärevil — mis see ometi on? Isa rahustas meid, et küllap
kostab meieni vaid rongi hääl. Rohkem me sellega pead ei vaevanud ja
veetsime taas ühe lõbusa õhtu. Olime noored ja tulevik meid ei kohutanud.
Elu tundus imeilus.

Alles hiljem rääkis isa, kui ärevil nad emaga tol õhtul tegelikult olid.
Müra, mis meieni kostis, põhjustasid hoopis mööda suurt teed roomavate tankid. Vanemad ei tahtnud meid muretsema panna ja sellepärast meile seda ei rääkinud. Samal ajal kui meie heinküünis kaarte mängisime ja muretut noorust veetsime, istusid nemad toas, kõrv vastu raadiot ja mõtlesid, milline tulevik meie maad küll jälle oodata võib.

Õnneks läks ajalugu nii, nagu keegi ehk loota ei julgenud. Minu jaoks on
need ärevad ajad meelde jäänud just nende kaunite soojade augustiööde
tõttu, mil magama jõudsime mõnikord alles koidikul.

Sellele ajale tagasi mõeldes valdab mind siiani soe õnnetunne. Mul oli tõeliselt pikk ja õnnelik lapsepõlv ja olen oma vanematele tänulik, et nad nii keerulisel ajal lasid meil edasi lapsed olla ega koormanud meid maailmamuredega.