Tüli majas: mees ei luba mulle suuremaid tisse!
Ma vihkan oma keha. Vihkasin seda juba enne rasedaks jäämist, nüüd aga, kaks aastat pärast sünnitust, ei suuda ma end peeglist vaadatagi. Olen kole. Mu pisipisikesed “rinnad”, mis enne olid nagu nibudega praemunad, on nüüd välja veninud, arme täis ja näevad välja nagu….oeh, ma ei tea, koledad igatahes. Ei julge avalikus saunas või ujula duširuumis riideid seljast võttagi. Kõht on ka kole. Armiline, lotendav, rippuv ja täiesti eemaletõukav. Ausalt, see on nii inetu, et mul tuleb iga kord end lahti riietades nutt peale. Ega ma seda seetõttu väga valges toas ei teegi, ikka pimedas, kui keegi ei näe.
Mehel on suuremad tissid kui mul!
Olen juba ammu oma mehele rääkinud, et ma tahaksin lasta üht-teist korrigeerida. Näiteks rindu, mis on ju naiselikkuse sümbolid, mis tegelikult ju teevadki naisest naise, mida vaatavad, hindavad ja arvustavad nii mehed kui teised tüdrukud ning mille olemasolu on iga enesest lugu pidava naise jaoks auküsimus. Suurendada ma ei tahakski oluliselt, sest hiiglaslikud melonid ei sobiks mu ülejäänud kehaga kokku. Tahaks nad endisele kohale tagasi tõsta, mitte iga päev nukralt avastada, et nad on mõne millimeetri võrra jälle nabale lähemale nihkunud. Jah, nad on tõesti vajunud pikaks ja tühjaks nagu spordisokid — selleks, et need vinge push-up rinnahoidja sees ilusti oleks, pean neid isegi pisut ülespoole rullima.
Ei, tegelikult ma valetan, natuke tahaks ikka suuremaks ka teha, sest mõte sellest, et mu mehel on suuremad tissid kui mul, ajab mind ka nutma.
Lisaks tissidele on rasedus hävitanud ka mu figuuri. Kui teistel naistel on õnnestunud rangete dieetide ja karmi trenni abil oma kõht pärast sünnitust ilusasti trimmi saada, siis minul muidugi ei ole sellest midagi välja tulnud. Alakõhul “ilutseb” pekiriba, mis rullub üle püksiääre ning millest lahti saada ei ole mul õnnestunud ei kapsasupi-, Atkinsi- ega õunadieedi abil, ühtegi süsivesikut pole ma ammu enam suhu pannud ning kevadine paastukuur ajas lihtsalt südame pahaks ning arvasin, et suren lihtsalt maha. Pekirull keeldub mu küljest lahkumast!!! Liibuvaid riideid selga panna ei saa, madala värvliga pükse kanda ei saa, ujumas ja saunas nagunii käia ei julge…ainus võimalus sellest õudusest lahti saada on ta ära lõigata.
Naturaalsus ennekõike? Tänan, ei!
Aga mees ei luba. Tema muidugi arvab, et kõik on okei, pole hullu, naturaalsus ennekõike! Mina meeldin talle just sellisena, nagu ma olen. No väga tore, mul on tõesti hea meel, et see nii on ja just tema arvamus peakski mulle kõige olulisem olema…aga ma ju ei tunne end ise oma kehas hästi…
Tema ütleb, et ei taha endale plastiknaist. Kui tahaks, ostaks täispuhutava nuku. Tema eelistab pehmust, loomulikkust ja naturaalset ilu. Kummitissid on rõvedad ja rasvaimust jäävad ju armid, mis näitavad kõikidele, kaasa arvatud talle endale, et ma olen üks ebakindel vingats, kes on üritanud oma kaotatud ilu meeleheitlikult tagasi saada. Muidugi põeb ta ka raha pärast, kuigi ei peaks, sest tissisuurendusfond on mul endal ammu juba olemas! Ja ma ju ei kavatse end eriti inetuks plastiknäoks teha, nagu mõned kuulsused, ma tahan lihtsalt inimlikke tisse ja naiselikku kõhtu.
Mida siis teha? Mina ei suuda sellises kehas enam kaua elada, kuid tema vannub, käsi südamel, et kui mõni arst mu tisse näpib, kui ma isegi konsultatsioonile lähen, on mul järgmisel päeval lahutuspaberid laual.
