Rüüpan mõned sõõmud kohvi ja hommikusöögiks söön neljaviljahelbeputru. Hommikueinega ühele poole saanud, pritsin juustesse kuumakaitse vedelikku ja föönitan juukseid kuni kuivad. Sellele järgnevad juuksesirgendaja, juukselakk ning seejärel on aeg kanda näole tagsihoidlik make up. Kui kõik see on tehtud, seisan riidekapi ukse ees ja murran pead selle üle, mida täna tööle selga panna. Õnneks pole riietusstiil tööl lepingus kindlaks määratud, seega võin kanda rõivaid tuju järgi. Kui ei viitsi vaeva näha ja midagi mugavat tahan kanda, viskan teksad jalga, kui tahan asjalikum välja näha, poen ametlikku kostüümi.
Kapp on küll riideid täis, aga kõike on ju eelnevalt kantud ja seega pole mul mitte midagi selga panna. Tüüpiline naine. Väljun kodust ja olen lõpuks valmis tööle minekuks. Oih, unustasin — parfüüm.
Õhtul kodus: Välisuks sulgub mu taga. Hea on pärast pikka tööpäeva kodus olla. Kostüüm seljast, kontsad jalast ning selga lendab mugav dress. Olen järjega jõudnud kööki — aeg on valmistada õhtusöök. Mida siis täna? Ah, ei hakka pikalt aega viitma, teen pastat.
Õhtusöök söödud ja köök koristatud, nüüd võin rahus sohvale vajuda ja telekast võimaluse korral mõnda asjalikku filmi vaadata. Kell läheneb uneajale. Võtan kiirelt duši ja pesen maha päeva saasta, kreemitan end üleni kehakreemiga ning hõõrun reitele ning tagumikule lisaks tselluvastast kreemi. Näole kannan toitva maski, seejuures 5 minutit jalutan ringi nagu tont. Nägu pestud, lakin kiirelt küüned, kannan näole taastava öökreemi ning kätele niisutavat kätekreemi. Aeg ongi voodisse hüpata. Veel pool tundi loen raamatut ning seejärel 8 tundi iluund, et hommikul reipalt taas vastu minna uuele päevale.
Nädalavahetusel: Magan tavalisest pikemalt, mõnulen vannis, kordub kõik see, mis igal hommikulgi, aga aega on rohkem, seega ei kiirusta ma kodust välja, vaid võtan aega, naudin hommikusööki ning tassi kohvi ja teen vaikselt plaane. Vaja on mõnest poest läbi käia. See ei ole iganädalane rituaal, aga aeg-ajalt on ka üht-teist uut vaja enda garderoobi soetada ja eriti, kui õhtul on ees ootamas pidulik üritus. Lisaks sellele on ju vaja jõuda trenni ja solaariumisse, teha maniküüri ning pediküüri. Ahjaa, kosmeetiku juures on mul vahatamine broneeritud.
Ostud tehtud, linnaskäik seljataga, 2 tundi enne väljaminekut hakkan end valmis seadma. Dušš, kehakreem, näokreem, silmaümbruskreem, pidulik make up ning soeng, lõpuks vean jalga sukad ja kõrged kontsad, selga uue kleidi. Veidike juukselakki ja parfüümi ning olengi valmis. Aega võttis, aga asja sai.
Seda eelpool kõike lugedes ilmselt tekib mõte, et olen eriline tibi. Tegelikult aga tavaline noor tänapäeva naine, kes käib esmaspäevast reedeni tööl ja aeg-ajalt nädalavahetustel lubab endale meelelahutust. Selle kõige juures üritan veel vormis püsida ning hea ja hoolitsetud välja näha. Muidugi on päevi, kui ei viitsi üldse vaeva näha ja eiran naiseks olemise rituaale ning lihtsalt mõnulen kodus diivanil, söön magusat, endal juuksed sassis, ei ühtegi kreemi ega ühtegi triipu meiki näos. Tõsi, üldiselt juhtub seda ainult pühapäeviti, sest ülejäänud päevad pole mul aega kodus niisama diivanil lesida.
Vahel aga, kui tunnet pole enda soengut peegli ees sättida või kriipsugi meiki peale kanda või end pealaest jalatallani kreemitada ja muid ilurituaale läbi viia, mõtlen, et täna võiksin ma hoopis olla mees.
Lihtne ju, ärkad hommikul veerand tundi enne väljaminekut, pesed hambad ja võtad kiire duši, libistad lonksu kohvi ja ongi minek. Ei mingit ülearu kreemitamist, juuste sirgendamist, ei rispmetušši ega huuleläiget. Üldjuhul on lihtne ka otsustada, mida selga panna.
Mehed ei pööra sellele nii suurt tähelepanu kui naisolevused. Kui ei taha, laseks teiste inimeste jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja, enda õhtud veedaks teleka ees ja vaataks enda lemmikprogrammi ning ülejäänud vaba aja, kui seda juhtub olema, pühendaks hobidele. Mehena ei peaks ma ka pead vaevama sünnitamise pärast või mida rasedana süüa ja mida endale peale määrida, et venitusarme ei tekiks. Samuti poleks muret kehakaalu pärast ja liigne kalorite liitmine ei tuleks kõne allagi.
Mehena oleks elu tõesti mõnevõrra kergem. Siinkohal ei arutle ma üldse meeste ja naiste võrdsuse üle, sest me ei saa kunagi olla võrdsed. Ja ausalt öeldes eelistangi nii, sest vahel on ju hea, kui keegi uksi avab ja mu kotti kannab… Ja nii meestel kui ka naistel on maailmas oma roll. Kuid tahan lihtsalt tuua välja selle, et vahel on väsitav olla naine ja kui vedanud on meestel, et nad ei pea iga päev end pealaest jalatallani kreemitama, juustega mässama ning stressama muude iluprotseduuride pärast, rääkimata kõigest lastega seonduvast.
Naiste elu üldjuhul keerlebki kõige selle ümber. Meil on meie igapäevased tegemised: töö, lapsed ja majapidamistööd, aga et hea välja näha ja meestele meeldida, üritame muude tegevuste sekka põimida ennast ilustavad toimingud.
Vahel on see kõik üsna väsitav ja mõelda vaid, kui palju aega me säästaksime, kui me ei näeks vaeva enda välimuse pärast. Aga lõppude lõpuks on meeste käest saadud komplimendid seda vaeva väärt. Komplimendid kindlasti teevad naistel tuju paremaks ning lisavad enesekindlust ning sellisel juhul tahame kindlasti hea välja näha kogu aeg, lootes, et keegi märkab meie vaeva.
Jah, vahel oleks tõepoolest kergem olla mees, kuid naine olla on huvitav ning värvikirev.
Päeval:
Öösel:
