Möödunud sajandi 60. –70. aastatel astus Jaapan fantastilise tempoga majandusliku õitsengu epohhi, seejuures lahti ütlemata oma traditsioonidest, millest iidseimad on range hierarhia ning tingimusteta allumine.

Sellistest tingimustes “oma teed”, “erilist mõtteviisi” leidma olid võimelised vaid tugevad isiksused — nii tugevad, et nende sõltumatuse tahe ning anne andsid neile võimaluse ignoreerida hierarhiat ning vallutada mitte üksnes Jaapan, vaid kogu maailm.

Just seetõttu vaimustabki Yohji Yamamoto saladuslik looming Euroopat.

Yohji Yamamaoto sündis karmil 1943.aastal. Tema ema teenis elatist õmmeldes rikastele. Selliseid inimesi oli aga sõja ajal üpris raske leida ning noor naine pidi tellimuste otsinguil käima majast majja, poeg seotuna seljas.

Nii rändasid nad kuude viisi — külades, kus olid alles veel toiduvarud, oli töötamine kasulikum. 1945.aastal langes Yohji isa sõjas, mistõttu ei muutunud nende elu kergemaks: kogu oma lapsepõlve jälgis poisike ema tööd. Ning ainsateks mänguasjadeks olid tal riidetükid ning käärid.

Yohji ema oli väga tugeva iseloomuga naine, ta tõotas endale, et tema poeg peab saama hariduse. Jaapanis on naise, perekonnapea autoriteet vastuvaieldamatu, ning sõnakuulelik poeg, täites ema tahet, omandas juristikutse.

Kuid ülikoolis paistis ta silma mitte kui tulevane perspektiivikas seadusetundja, vaid temast sai moeseaduste looja tudengite hulgas, kusjuures juba siis tuli ilmsiks tema isiklik riietuse filosoofia.

Yamamaoto oli ülikooli ajal populaarne isiksus, tema kursusekaaslased jäljendasid teda meeleldi — lisaks sellele, et ta riietus originaalselt, lõi ta ka laule, kirjutas luuletusi ning mängis rock-ansamblis.

Avastanud, et suudab teistele dikteerida oma stiilitunnetust, astus Yohji Tokios asuvasse prestiižikasse moekooli.

Kirge välja mõelda riietust, mis oli temasse imendunud juba emapiimaga, oli tarvis kinnitada diplomiga. Vastasel juhul poleks ema mõistnud ega lubanud pojal disainerina töötada.

Seitsmekümnendatel aastatel ilmus Tokios tema esimene kollektsioon.

See ärritas publikut ning samal ajal tegi kohmetuks: Yamamoto rõivaid, mis sarnanesid… millega need küll sarnanesid? … oleks tahtnud aina vaadata. Kuid kõik see oli liialt provokatsiooniline!

Kaeluse elegantse töötluse asemel haigutas vormitu auk, kõik lõiked oli vaid sirged, varrukate asemel olid läbilõiked, alumist äärt ei õmmeldudki läbi.

Jaapani kriitikud olid arvamusel, et momendil omab andekas noormees kohta noorte avangardis, ometi ta peab õigel ajal aru pähe võtma ning pöörduma rahvuslike traditsioonide poole. Kuid Yohji ei tahtnud aru pähe võtta. Ta arvas, et maailma moe pealinnas suudab ta rahuldada oma loomekirge. Sarnaselt kümnetele ja sadadele noortele kunstnikele suundus noormees Pariisi vallutama.

Kuid Pariis ei mõelnudki novaatorit oma embusse haarata. Esimene esitlus, mille Yamamoto läbi suurte raskuste organiseeris 1981.aastal, tekitas moemaailmas palju kära, kuid keset seda kära polnud üldsegi kuulda ei kiitust ega mõistmist. Kõikvõimsad kriitikud teatasid hävitavalt — need riidetükid on sarnased aatomiplahvatusele järgnevale rõivastusele ning tuletavad meelde maailma lõppu.
Ning Yamamoto rõivaid kandvaid mannekeene võrreldi sorgus vareseparvega.

Ometi pidas Yamamoto Prantsusmaal vastu oma esimese eduni. Kõigepealt hakkasid tema kavandatud riideid kandma mehed, kes olid võimelised enda ja teiste üle naerma. Need olid tuntud isiksused, sellised nagu Bryan Ferry, Jack Nicholson ning “Duran-Duran´i” muusikud.

Tasapisi ilmnes Yamamoto rõivaste unikaalne omadus — riietunud kord tema loomingusse, süüvis inimene disainerile omasesse teatud mängu ja eneseiroonia filosoofiasse, ning ei suutnud sellest märgist enam loobuda.
Niisiis suurenes Yamamoto esteetika austajate grupp (mitte armee, seda mitte) ajapikku — aeglaselt, kuid kindlalt.

Kõige imekspandavam oli see, et teel edu poole ei taganenud kunstnik karvavõrdki oma printsiipidest. Ta käitus kui tõeline samurai.

Yamamoto ei kannatanud endiselt naiste rõivaid, mis olid loodud vaid meestele meeldimiseks või väikekodanliku õitsengu demonstreerimiseks.

Ta kinnitas, et vihkab kõiki neid taljes siluette, kõrgeid kontsi jms. Yamamoto keeldus jonnakalt õmblemast lihtsalt pluusi, seelikut või kostüümi — ta lõi kummalisi hübriide, mis võisid olla nii särgid, kleidid kui ka keebid. Eelistus kuulus siin mustale värvile. Väga harvadel juhtudel koos valgega.

Disaineri jaoks oli siluett niivõrd huvitav, et ta lihtviisiliselt unustas värvi.

Hämmeldunud sellisest jultumusest — praktiliselt värvigamma puudumisest — mõtlesid vaatajad Yamamoto emale, sõdurilesele, kes oli pidevalt musta riietatud.

Eurooplase seisukohast haiglast kirge musta värvi vastu seletati kunstniku lapsepõlve kompleksidega — ning rahuneti.

Jaapanlasena ei soovinud Yamamoto kasutada oma kodumaa rahvuslikke motiive — ta oli iseenda jaoks isiksus ega soovinud olla eksootik Euroopas.

Kuid kinnitades igas intervjuus oma kosmopolitismi, tõi ta rahvusvahelisse moodi imepärase joone, mille juuri tahaks siiski seletada algupärase jaapani kultuuriga — tõeline looming ei ole kunagi lõplik, see jätkub igal hetkel.

Yamamaoto rõivastes puudub karm summa — ese pluss inimene.
Tema looming (väljanägemiselt justkui isegi mitte päris uus) astub dialoogi inimesega, ning sellest dialoogist muutuvad mõlemad pooled.
See tähendab, et see kleit pole mitte tänapäevane, mitte “aktuaalne”, vaid sobib kõikideks aegadeks. Ning selle kleidi vorm on täna üks, homme aga koos teiste aksessuaaridega (soengu, situatsiooni, perenaise tujuga) võib väliselt muutuda.
Disainer pakub välja vaid kontseptsiooni, mahukat mänguteemat, improvisatsiooni.

Yamamoto püüab seletada seletamatut: tema arvates on tema loodud rõivaid vahel raske kanda sellepärast, et need näivad justkui veidi lõpetamata töödena. Inimene peab ilmutama isiklikku fantaasiat. See kohustab paljuski, kuid samas annab vabad käed.

Ja kes siis ostab selliseid provokatsioonilisi rõivaid?
Need on otsekui loodud intellektuaalsetele boheemlastele. Olles riietunud “Y” rõivastesse, peab inimene olema ühelt poolt enesekindel (pigem isiklikes omadustes kui füüsilistes), teisalt peab ta olema küllaldaselt eneseirooniline.
Ainult siis tunneb ta end mugavalt mõõtudeta rõivastuses, mis otsekui omaks oma iseloomu ning isegi kapriise.

90-ndate aastate alguses, kui Euroopa lõpuks võttis omaks Yamamoto karmi kontseptsiooni, elas kunstnik üle raske loomingulise kriisi.
Musta värvi mõõtudeta rõivad tüütasid teda.

Oskamata innustuseta tööd teha, mõtles Yamamoto juba sellele, et loobuda moe loomisest ning hakata tegelema näiteks muusiku karjääriga. Temalt ilmuski plaat ning ta andis ka soolokontserdi. Võimalik, et erinevad huvid ning filosoofiline mõttelaad võimaldasid tal leida väljapääsu. Leides, et on loonud alati keerulisi intellektuaalseid rõivaid, tuli ta mõttele teha midagi rõõmsat ja naljakat.

Kui aga lõbutseda ja värvidega mängida, siis ikka vastu olemasolevatele normidele ja reeglitele. Nüüd šokeeris kuulsa disaineri kollektsioonide värv tema austajaid, kes olid tema toodete ühevärvilise ja lakoonilise stiiliga harjunud.

“Ma ei ole mingisugune minimalist”, teatas nüüd Yamamoto, “Minimalism — see on pretensioonikas pisiasi, minule meeldib aga tõeliselt ergas, kuum ja kirglik”.
Ei ole kerge mõista mõistatuslikku idamaist hinge!

“Y” uude kollektsiooni ilmusid roosat, erk-sidrunikollast ning violetset värvi pintsakud, millel ilutsesid veel lisaks naeratavate kaunitaride kujutised. Yamamoto tõestas, et temale on lubatud kõik.
Kellele ta seda siis tõestas?
Eks ikka iseendale. Ning mitte keegi ei avastanud vulgaarsuse varjugi, isegi mitte kunstniku kõige julgemates eksperimentides.

Yamamotole meeldib, kui teda nimetatakse “kõige seksuaalsemaks jaapanlaseks”.
Tundub, et see on ainus pressi väljend, mille vastu ta ei protesteeri.
Kunstnikule on meelepärane naiste- ja elumehe imidž — ta kõneleb meelsasti oma suhetest naistega, kiindumusest headesse veinidesse ja ka kangematesse jookidesse, ta räägib muusikast ning lõbust kihutada hea autoga.

Tema eluarmastav positsioon peegeldub ka ta raamatus:“Vesteldes iseendaga”, kus ta muuseas ütleb: “Ma jumaldan naisi ja vihkan neid, kuid sattunud uppuvale laevale, võiksin pääseda vaid siis, kui mu kõrval seisaks naine”.

Otsustades tema ütluste, luuletuste ja laulude järgi, peamine aga — selle rõõmsa vabaduse järgi, millega Yamamoto loob ning esitleb oma uusi kollektsioone, on ta tõepoolest teravmeelne ja muretu inimene.

Kunstnikku on autasustatud paljude prestiižikate rahvusvaheliste autasudega. Tema kohta öeldakse, et tema võib kõike, sest ta on geenius.

Ometi poleks Yamamoto see, kes ta on, kui ta suhtuks iseendasse ja oma loomingusse sama tõsiselt, kui seda teevad tema hindajad ja austajad.

Ta nimetab end sageli laiskvorstiks, ütleb, et talle meeldib olla päevavaras; sest, kui temast poleks saanud disainerit, siis küllap oleks ta hakanud gangsteriks.

Või veel hullem — näitlejaks. “Võib olla”, lisab taltsutamatu Yamamoto, “mängin veel kinos. See on minu unistus. Kolmanda järgu osa mõnes põnevikus rahuldaks mind täiesti”.

Võttes arvesse kangelastegusid, mida jaapanlane juba sooritanud on, ning seda, et tal on karatees must vöö, ei tasu kahelda — kui ta ainult tahab, siis mängib kindlasti suurepäraselt oma osa.

Seda enam, et kunstniku koostöö moodsa jaapani režissööri Takeshi Kitanoga on olnud vägagi edukas.

Yamamoto on “riietanud” paljusid gangstereid Kitano linateostes. 2002.aasta lõpul valmis aga Kitanol film “Nukud” — seekord armastusest.

Film on metafooriline, täis sümboolikat ja värve. Yamamoto valmistas filmile uskumatult kaunid kostüümid. Režissöör tunnistas, et “Y” kostüümid lausa hirmutasid teda oma ohjeldamatu küllusliku iluga.

Kui saabus uus aastatuhat, hakkas Yamamoto rääkima sellest, et on väsinud, et tahab lõpetada karjääri ning anda oma impeeriumi juhtimise (mille aastane sissetulek moodustab 100 miljonit dollarit) üle oma 27-aastasele tütrele.

Ometi oli nende plaanide tulemus mitte lavalt lahkumine, vaid veelgi hoogsam loometöö.

Yamamoto avas sootuks uue suuna — nii oma loomingus kui ka moes tervikuna.

Projekti nimi on Adidas Sport Style Y-3 kollektsioon, mida on on nimetatud ka tuleviku moe kontseptsiooniks.

Kollektsioonis õnnestus Yamamaotol saavutada oma stiili täielik ühildumine sportliku disaini viimaste saavutustega. “Olen ammu tundnud, et turul puudub selline sportlik rõivastus, mis vastaks minu stiilitunnetusele”, teatas kunstnik.

“Kõik, mida ma näen, on lihtsalt kohutav. Ja ma püüdsin luua sellise rõivastiili, mis oleks minutaoliste inimeste maitse järgi”.

Sai selgeks, miks Yamamoto ei suutnud oma tegevust lõpetada: küllap ta kujutles ette, kuidas tal saab pensionil tohutult vaba aega olema, kuidas ta hakkab kaalust juurde võtma; et aga seda ei juhtuks, tuleb jooksma hakata, selga pole aga midagi panna! Jalga ammugi mitte…

Muide, botased saidki kunstniku erilise tähelepanu osaliseks. Tulemus oli nende uuestisünd ning jalatsid ei tundnud enam iseennast ära.

Demonstreerides oma uut — sügis-talv 2003/2004 — kollektsiooni, ehtis kunstnik oma mannekeenid vikerkraarevärviliste kehamaalingutega.

Tütarlapsed sädelesid roosades ja türkiissinistes värvides. Ning need olid juba peaaegu “rahvuslikud motiivid”. Pressikonverentsil teatas kunstnik, et selliseid vikerkaarevärvilisi ning julgeid maalinguid kasutusse võtma innustasid teda tema kodulinna Tokio noored punkarid, kes laialdaselt kasutavad “body-art´i”.

Just selline mitmekülgne ja harmooniline inimene on Yohji Yamamoto, kes ise enda välja mõtles ning mängib nüüd oma isiklikku huvitavat elu. Ja peab ütlema, et see kukub tal suurepäraselt välja.