Coco Chanel: Sada aastat head maitset

 (2)
Coco Chanel: Sada aastat head maitset
Corbis/Scanpix

Sel aastal peaks Eesti kinodesse jõudma vähemalt üks Coco Chaneli elust pajatav film. Chaneli pärandi muljetavaldavaim osa on kahtlemata tema panus ilusse ja moodi, mis ei ole kaotanud grammigi oma tähtsusest ka täna, sada aastat hiljem.

Kübarad

Gabrielle Chaneli tee moe juurde algas kübaratest. Samal ajal, kui teised naised kandsid dekoratsioonidest ülekuhjatud peakatteid, ilmus Coco seltskonda enda kujundatud lihtsate, samas maitsekate kübaratega. Et need kohe seltskonnadaamide südame võitsid, otsustas Chanel oma oskuse rahaks pöörata. Täpselt sada aastat tagasi seadis ta end sisse oma armukese korteris Pariisis, et panna püsti kübaraäri. 1910 avas 27aastane Coco "Chanel Modes" nime kandva kübaraateljee Rue Cambonil, tänaval, kus Chaneli kaubamärki müüakse tänaseni.

Trikotaaž

Samal ajal, kui maailm ägas Esimese maailmasõja raskuste all, nautis Chanel oma äri esimesi vilju. Tema uus leid – kootud kangad (tänapäevane trikotaaž) ning sellest valmistatud sportliku joonega rõivad – muutusid oma praktilisuse tõttu populaarseks.

Vahetult enne sõja algust avas Coco teise putiigi piiriäärses kuurortlinnas Deuville’is. Sõja puhkedes oli see üks väheseid kohti, kust maitsekad prantslannad said osta rõivastust, millega sobiks mängida nii golfi kui ka põetada haigeid. Kas maailm oli tõesti valmis kandma kleite, millest seni oli valmistatud meeste pesu? Jah, sest Chaneli oskus lihtsust ja luksust kombineerida oli hämmastav: ta kasutas hästilangevat ja kerget trikotaaži, sobitades seda pitsi ja siidist kantidega.

Seotud lood:

Inspiratsiooni ammutas noor disainer elust enesest – kirgliku ratsutajana võis tema rõivastel näha ratsutamisvarustusest inspireeritud pandlaid ja vöid; tema esimeste kudumite, pluuside ja kleitide põhilõige on aga näpatud meeste polosärgilt.

Kõigest viis aastat pärast Coco tähelennu algust kinnitas moeajakiri Harpers Bazaar, et need, kel pole kapis kas või üht Chaneli rõivaeset, on lootusetult moest maha jäänud. 1920. aastatel töötas Coco alluvuses üle 2000 naise, ja kõik, kes suutsid seda endale vähegi lubada, kandsid Chaneli.

Haute couture

Prantsusmaa ja Hispaania piirile jääv Biarritz oli Chaneli järgmine vallutus. Põhjus oli lihtne: tegemist oli luksusliku kuurortlinnaga, kuhu oli sõjaohtude eest pagenud Prantsusmaa koorekiht, kes vajas enda lõbustamiseks moodi.

Biarritzis avas Chanel oma esimese couture-salongi, olles seni pakkunud vaid valmisrõivaid. Chaneli haute couture’i looming valmib tänaseni Pariisis, Rue Cambonil asuvates töökodades, kus peaaegu iga rõivaese valmistatakse käsitsi.

Nooruslikkus

Chaneli suurimaks müügiargumendiks oli nooruslikkus. Tänu saledale figuurile, lühikestele juustele ja sportlikule stiilile nägi ta kolmekümneaastaselt välja nagu plikake. Naised hakkasid tegelema kaalulangetamisega, et mahtuda tema rõivastesse, mis muutsid välimuse nooremaks. Tema garconne´i (pr keeles poisike) look leidis järgimist nii Euroopas kui ka Ameerikas.

Päevitamine

Chaneli uuendused küündisid peagi rõivastest kaugemale. Kõik, mida ta tegi, ületas uudiskünnise – isegi päevitamine sai tänu temale popiks. Kui enne oli pruun nahk olnud töölisrahva tunnusmärk, muutus see pärast üht laevareisi, kus Coco end kübaraga päikese eest ei varjanud, uueks moeks.

Chanel nr. 5

“Naisel, kes ei kanna parfüümi, ei ole tulevikku,” teatas Coco, ning lansseeris aastal 1921 oma esimese parfüümi. Oma õnnenumbri järgi pani ta sellele nimeks Chanel nr. 5. Tegemist oli erakordse saavutusega, mis tõukas troonilt kõik senised lillelõhnalised parfüümid. Uus lõhn oli kokku segatud enam kui 80 aroomist.

veebruar 2009 repro

Parfüümipudeli – sellise, nagu me seda ka täna teame – disainis Coco Chanel ise. Tegemist oli esimese korraga, kui lõhnaõlipudelilt vaatas vastu moekunstniku nimi. Chanel nr. 5 oli kalleim kõigist seni müüdud lõhnadest, kuid sellest hoolimata saatis seda ülisuur müügiedu. Isegi Marylin Monroe teatas ühes intervjuus, et ainus asi, mida ta voodis kannab, on Chanel nr. 5.

Luksuslik vaesus

Loe veel

Just nii nimetas konkurent Paul Poiret Chaneli moeleiutisi. Kadestamiseks ja keelepeksuks oli põhjust, sest poisikese-stiil, mida Coco 1920ndatel tutvustas, pälvis moodsate naiste seas suurt poolehoidu. Taas kord hankis Chanel inspiratsiooni meeste garderoobist, eeskätt Westminsteri hertsogi ja tema kaaskondlaste rõivastest. Ta võttis üle meeste garderoobi kuulunud materjalid, nagu tviid, aga ka pintsakud, mansetinööpidega pluusid ja vestid. Palju kõneainet tekitas Chaneli populariseeritud uljas meremehestiil, eeskätt laiad valged meremehepüksid. Terava keelega Chaneli saatis edu, ning vastuseks Poiret salvavatele märkustele teatas ta, et ainult lollid ajavad lihtsuse vaesusega segamini.

Väike must kleit

Aastal 1926 tutvustas Coco legendaarset väikest musta kleiti. Kui seni oli musta kantud vaid leina sümbolina, siis Chanel muutis selle moevärviks. Peagi võrdles Vogue väikest musta kleiti Fordi autoga – mõlemad on loodud, et võita masside südamed, teatas moepiibel.

Võltspärlid

Chanel reformis ka ehete kandmise traditsiooni. Hoolimata asjaolust, et armukesed kinkisid talle luksulikke ehteid, ilmus ta seltskonda, kandes võltspärleid ja klaasist käevõrusid. Ehete kandmist peeti toona päevasel ajal halva maitse tunnuseks, kuid Chanel ilmus ka vaba aja üritustele kuusepuuna ehituna. Tema õhtutualette saatsid ehted aga vastupidiselt tavale harva. “Et olla asendamatu, tuleb olla teistsugune,” oli ta veendunud.

Et “teistsugune” tekitas kõneainet, alustas Chanel aastal 1924 ehete disainimist. Hoolimata asjaolust, et ta segas kallis- ja võltskive ning -pärleid, maksid tema aksessuaarid terve varanduse. Paljud mudelid toonasest ehteloomingust kuuluvad kaubamärgi kollektsiooni tänaseni ning neid valmistatakse ikka ja jälle. Hea maitse ei lähe ju moest.

Mugavus moes

Chanel on kahtlemata mugavuse maaletooja naistemoes. Pärast tagasitõmbumist moeareenilt Teise maailmasõja perioodil tegi ta 1950ndatel comebacki. Enda sõnul ainult seetõttu, et vabastada naised Diori-suguste loodud moeveidrustest. “Naiste riietamine ei ole meeste töö,” teatas Chanel ning esitles 15. veebruaril 1954 pärast enam kui kümneaastast vaikelu oma uut kollektsiooni. Kahjuks leidsid kriitikud, et Chanelil ei ole enam midagi uut öelda, ning tegid tema moed maatasa. Kuid Coco oli tulnud, et jääda. Tasapisi hakkasid naisi piitspeenikesest pihast vabastama ka teised disainerid ning Chaneli ülistatud mugavus muutus taas moeks. “Mood on näoga naise poole pöördunud ning mitte keegi ei saa eitada, et selle pöörde algatajaks on Coco Chanel,” kirjutas Vogue 1959. aastal. Chaneli usk, et naine on tähtsam kui tema kleit, oli 50 aasta pikkuse töö järel jõudnud üldsuseni.

King ja kott

Tundub, et kõike, mida Chanel ette võttis, saatis edu. Nii läks ka 1957. aastal disainitud kahevärviliste kingadega (two-tone shoes). Musta ninaga heledad kingad kuuluvad samasse ajatusse klassikasse kui paar aastat varem loodud tepingutega nahkkott, mis on moemaja üheks müügihitiks tänaseni.

Chaneli kostüüm

Chaneli loomingu üks tuntumaid esemeid, klassikaline Chaneli kostüüm oli üldjuhul valmistatud tviidist ning seda ilmestasid põimikutega kanditud taskud ja kuldsed nööbid. 1960ndateks oli see kraeta jaki ja põlvini seelikuga komplekt muutunud naiste garderoobi alustalaks.

Moeturundus

Chanel ei olnud mitte ainult geniaalne moelooja, vaid ka turundaja. Nutikas naine kasutas pea sada aastat tagasi oma nime ihaldusväärseks muutmiseks võtteid, millega paljud moemajad töötavad tänaseni. Lisaks sellele, et Chanel kandis alati omaenda loomingut ja liikus “õiges” seltskonnas, jagas ta oma rõivaid ka teistele. Grace Kelly, Lauren Bacall, Ingrid Bergman, Elizabeth Taylor, Jackie Kennedy ja Marlene Dietrich on vaid mõned nimed, kes kandsid Chaneli nii avalikkuse ees kui ka eraelus. Et reklaamida oma esikparfüümi, lõhnastas ta sellega iseend ja oma poodide riietuskabiine. Kui inimesed küsisid, kas lõhna on võimalik ka kuskilt hankida, teatas ta, et valmistas vaid väikese hulga kinkepudeleid, aga kui nad tõepoolest arvavad, et see võiks kellelegi meeldida, peab ta hakkama müügile mõtlema.

Ka jäi Chanel teiste moeloojatega eriarvamusele moe kopeerimise osas. “Et mood eksisteeriks, peab see jõudma tänavaile. Mood, mis jääb rikaste salongidesse, ei oma suuremat väärtust kui üks karnevalipidu,” sõnas ta. Samal ajal, kui teised tippdisainerid eesotsas Dioriga võltsingute vastu võitlesid, kutsus Coco oma moeetendustele fotograafe, kes viisid tema loomingu jäljendajateni ja seeläbi massideni. “Kopeerimine on meelitamise ausaim vorm,” oli Chanel veendunud.

Kuigi Chaneli on kritiseeritud tema terava keele, suurepärase valetamisoskuse ning ülima nõudlikkuse tõttu, on ta üks 20. sajandi suuremaid moegeeniusi. Ning selles valguses on kõik puudused andestatavad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare