Eksperiment: elu kiilaka naisena sobib vaid väga tugevale isiksusele
Mul on olnud elus väga palju erinevaid soengud: eri värvi, eri pikkusega, lokkis-sirged. Killaspea on neist kõigist mõnevõrra erinev. Väga eredalt on jäänud meelde see tunne, mida kiilaks olemine tekitas. Juuste puudmisena ei ole kiilaspäisus õieti soeng, see on pigem soengu puudumine, nullseisund peas. Sellisena on tal oma mõju nii hingele kui ka elurütmile, kuid neist veelgi enam naiselikkusele.
Kiilas naine ja mehed
Olin varastes kahekümnendates ja kena tüdrukuna meeste tähelepanust isegi puhuti väsinud. Mäletan, et bussis, raamatukogus ja vahel mujalgi ujus mulle ligi kummalisi noormehi. Viisaka ja sõbralikuna oli mul raske neid tõrjuda, nii et olin mõnikord liigse tähelepanuga kimpus. Just sel ajal ühel suvel otsustasingi oma juuksed maha lõigata. Mäletan, et seisin peegli ees ega osanud oma juukseid kuidagi soengusse sättida: nii õhukesed ja armetud tundusid need. Seega otsustasin, et õige aeg on käes: lõikan nad maha, lähevad ehk paksemakski.
Oli vaid mõni üksik sõber, kes mu tegu heaks kiitis. Reaktsioone oli seinast seina, kuid üldiselt mitte midagi väga hullu siiski ette ei tulnud.
Siiski meeste suhtumine minusse muutus kardinaalselt: muutusin justkui nähtamatuks nende jaoks. See ei ole isegi liialdus, vaid nii just oligi. Kõik, kes ka varem minu vastu huvi olid tundnud, kaotasid selle hetkega, kui oma juustest loobusin. Minu poole isegi ei vaadatud, ei tehtud komplimente, ei tuldud huvi pärast juttu rääkima ega muud sarnast. Mõnes mõttes oli see just eesmärk, mida soovisin, kuid mõne aja pärast tundus mulle, et veidigi mehelikku tähelepanu ei teeks siiski paha.
Oli ainult üks juhus, kui üks võõras noormees mind kõnetas. See oli vene skinhead, kes küsis, kas ma olen ka skinhead. Mina muidugi ei olnud ja sellega dialoog ka lõpes.
Kiilaspea ja naiselikkus
Kuna ma olin üsna noor ja ilma meigitagi päris kena, siis ma ei meikinud end tavaliselt kunagi. Samuti kandsin harva seelikuid, seda küll pigem mugavuse pärast. Need asjad muutusid, kui mul enam juukseid ei olnud. Tundsin end ilmselt ebanaiselikuna, miks muidu end meikima, ehtima hakkasin ja riietust muutsin. See pani mind mõtlema, et juuksed on väga oluline osa naiselikkusest, varem ma ei osanud sellele mõeldagi.
Ehk see selgitab ka, miks kiilakad naised on enamasti eelkõige loomeinimesed: nende puhul on tegemist eelkõige kunstnikega ja seejärel naistega. Kui Ene-Liis Semperilt aru pärida, siis vastaks ta ilmselt nagu ühes oma intervjuus kunagi, et tema jaoks on isegi rinnad häirivad: jäävad tööd tehes ette.
Kiilaspea ja enesetunne
Umbes aastaga kasvas kiilaspea poisipeaks (ma täpselt ei mäleta, aga üldiselt kasvavad mul juuksed väga aeglaselt) ja see periood minu elus jäi selja taha. Kuigi ma väga palju kiilakas olles seda tunnet ei analüüsinud, siis mingi jälje see ilmselt tagantjärele vaadates jättes. Kuna tegin selle julge otsuse iseseisvalt, siis kandsin ka selle tagajärgi vapralt ega mõelnud sellest kui millestki hullust, imelikust või halvast. Siiski üks vahejuhtum mõjus veidi raputavalt ja pani naise kiilaspäisusele teisiti vaatama.
Mu enda juuksed olid juba peaaegu õlgadeni kasvanud, möödas oli ehk kaks aastat ja oli taas suvi. Käisin varahommikuti tööl ja igal hommikul samal kellaajal bussi oodates nägin seal päevast päeva samu inimesi. Mitu korda olin näinud ka üht tüdrukut, kes oli pikemat kasvu, sale ja üsna pikkade juustega, nagu ma mäletan.
Ühel hommikul, kui jälle bussi ootasin, oli ta ka seal, kuid ta oli end kiilaks ajanud! Ma ei oleks arvanud, et mind võiks midagi sellist nii mõjutada: mu südamest käis läbi valupiste. Mitte, et mul oleks olnud temast nii kahju või et ta oleks olnud inetu: mulle enamasti ja ka siiamaani meeldivad paljaspäised naised, kui see nende peakujuga sobib, nagu see mullegi sobis.
Pigem oli see valupiste seotud mu endaga: tundsin sedasama tunnet, mida olin tundnud tookord ja seal bussipeatuses vaadates seda teist tüdrukut sain esimest korda aru, et juustetus oli mulle haavavalt mõjunud.
Kindlasti ei soovitaks ma seda ühelegi teisele naisele, kui ta just ei ole väga tugev isiksus ja täiesti kindel endas. Kuigi, nüüd, kui sellest on möödas veidi alla 10 aasta, tabasin end ükspäev taas mõttelt, et tahaks end kiilaks ajada. Matsin selle mõtte kiiresti maha, aga pidin end siiski veenma.
Naise jaoks on oluline, et ta oleks naiselik ja tunneks end ilusana. See on üks tema põhivajadusi. Kiilakana on see märksa keerulisem, minu jaoks oli lausa välistatud. Arvan, et see on jätnud oma jälje isegi enesehinnangule ja püüan edaspidi end nii äärmuslikest otsustest hoida.
