Esimene päev — 23. oktoober

Aulikki Puniste tõi avapauguna lavale rõivad, mis olid mõjutatud ühelt poolt moto- ja teisalt kontorirõivaste esteetikast. Nahkdetailidega mustad kostüümid mõjusid rangelt ning seda meeleolu aitasid süvendada ka aksessuaarideks valitud keevitajamaskid, mis põnevama lavastuse huvides ka muusikaga samas rütmis valgust vilgutasid.

Liivia Leškini kauaoodatud etendus pakkus juba tuttavate materjalikäsitluste ja põhjamaade sügisese värvigamma kõrval ka särtsakaid üllatusi: lavale jõudsid kosmiliselt sätendavad ja läikivad seelikud, mis panid niigi stiilse terviku veel rohkem särama. Liivia valitseb vorme, tema avarad lõiked on kerged, veenvad, elavad ja heade proportsioonidega, nende põhjamaises rahus on alati tunda meisterlikku lihtsust.

Jo Nurm oli saanud inspiratsiooni spordist, tema ülimalt funktsionaalsed ja paljude tarvilike detailidega rõivad nii meestele kui naistele olid ehk laval tagasihoidlikud, ent nende võlu paljastub kindlasti seda enam lähemal uurimisel. Tervikut täiendasid mõjusalt Kärt Ojavee aksessuaarid, mis tekitasid üsna monokroomsesse tervikusse teretulnud väikeseid värviplahvatusi. Vaoshoitud gammas nõudsid erksad spordijalatsid ehk liiga ülbelt tähelepanu, kippudes rõivavorme ja detaile varju jätma. Funktsionaalne ja unisex disain on aga harva niivõrd huvitav ja kõnetav nagu Jo tõlgenduses.

Perit Muuga debüütetendus tõi vaatajate ette rügemendi kleite, mis demonstreerisid sõjakas ja dramaatilises lavastusvõtmes erinevaid kleidipikkuseid ja lõikeid. Etenduse lõpetas kaks efektset rekordkleiti, mis oma pika šlepiga täitsid kogu lava ning jäid vaatajatele ilmselt kauaks meelde.

Marit Ilisoni tekinaised on moehuvilistele ilmselt juba tuttavad, kuid niivõrd harmoonilises värvitervikus veel siinmail nägemata. Paljudele unenäolisi lapsepõlvemälestusi esilekutsuvates, mõnede jaoks eksootilistes ja ennenägematutes villamustrites peegeldub vastupandamatu nostalgia, mis lummab ka lihtsate vormidena.

Triinu Pungitsa Hõbenõela pälvinud kollektsioon hiilgas mitmekülgsusega — superkudujana tuntud Pungits oli laenanud omaenda kudumitelt mustreid ja trükkinud need kangale — või ehk oli see hoopis vastupidi? Tervikuna väga toimiv ja meie sügisesse värve juurde toov oli nähtu kindlasti.

Vassilissa Danavir oli esitusele tulnud rõivaid luues jõudnud vastupandamatu lihtsuseni, mis oma koduses ja kompromissitus meeleolus oli ääretult paeluv. Särkkleidid, ruudumustrid ja pehme puuvill tekitasid äärmiselt õdusa tunde.

Lilli Jahilo karge, valge viiekümne varjundiga mängiv kollektsioon tõi meelde eskimod, kellel on lume jaoks mitukümmend sõna. Õnneks ei olnud disainer kohkunud raske ülesande ees absoluutsest värvivabadusest midagi kütkestavat välja võluda — ja tulemus oli seda kindlasti väärt. Nii arvas ka laiem Eesti üldsus, sest Lilli Jahilo pälvis ka publiku lemmiku tiitli.

Kristina Viirpalu oli saanud inspiratsiooni pruutkleidist ning kogu laval olnud kleidikogum oleks nendeks tõepoolest hästi sobinud. Laitmatus teostuses käsitööna sündinud heegelmustrites kajas tänapäevases käsitluses vastu vanarahva veimevakast pärit motiivide hääl — seda kollektsiooni on kindlasti põhjust väga lähedalt uurida.

Kriss Soonik-Käärmanni Kuldnõela vääriline pesupidu tähistas kaubamärgi viiendat sünnipäeva ning tõi peomöllu ka lavale. Muusikalises plaanis minevikku kõrvalepõiked tegev lavastus oli mänguline ning kasutas motiivina osavalt kollektsiooni keskmes olevat looma — jänest. Põhirollis mõistagi Krissi trumbiks olev loungerie — rõivad, mis balansseerivad pesu ja „päris“ riiete piiril.



Tallinn Fashion Weeki neljas päev tõi lõpetuseks vaatajate ette moeetenduse „After Dark Couture“, milles tulid esitusele nelja Eesti disaineri — Oksana Tanditi, Ketlin Bachmanni, Riina Põldroosi ja Aldo Järvsoo — moekollektsioonid.

Oksana Tanditi glamuursed tualetid küütlesid kalliskivisäras ja näitasid maksimaalselt luksuslikke, detailirohkeid kangaid ja lisandeid, mis mõjusid laval ülimalt efektselt. Kuningannakleitide kõrval oli ka asjalikumaid ning rangema joonega kostüüme, kuid neiski ei olnud kaunistamisega kokku hoitud. Tõeliselt suurejooneline algus õhtule.

Ketlin Bachmann jätkas talle omaselt dramaatilisel joonel, võrreldes varasemate kollektsioonidega oli näha veel rohkem põnevaid ja filigraanselt viimistletud detaile. Põnevust lisasid ka erinevate materjalide provokatiivsed kombinatsioonid ning disainerile omane kerge punk-vibe oli tõmblukkude ja nahkdetailide näol täiesti olemas.

Riina Põldroosi tiivulised diivad jagunesid mahukateks temaatilisteks gruppideks, millest igaühes oli üllatavaid ja aplausi ärateeninud pilgupüüdjaid. Smaragdrohelised, ihukarva, erksinised ning öömustad — kindlasti leidis iga moefänn siit oma lemmiku haldjakleidi, millega koos unistaks öösse astuda.

Aldo Järvsoo üllatas eklektilise materjalivaliku, glamuursete õhturüüde ning spordijalatsite ristamisega, mis tekitas põneva stilistilise ebakõla. Selle sportlik-glämmi avapaugu järel jõudis lavale mitmeid ahhetamapanevaid tualette, millest meeldejäävamateks ehk geomeetriamustrisse riietatud jaapanihõngulised kimonomantlid ning etenduse finaalis välja astunud looritatud sünged kuningannad.