Kolumn: ERKI moešõu - kas vaatemäng pööblile?
ERKI moešõu on jällegi toonud vaatajateni eksperimentaalset moodi kus kättesaadavad materjalid, eelarve ja fantaasia on disainerite poolt maksimaalselt ära kasutatud. Tegemist ei ole loominguga mida kantakse tänaval, aga juhul kui eestlaste moejulgus kasvab, siis võib-olla näeme tulevikus sarnast moodi ka tänaval, seniks võib futuristliku kostüümiga laineid lüüa vaid Tokyo Shibuya linnaosa moetänavatel.
Kui võrrelda selle aasta ERKI moešõud eelmistega, siis vaatamata suurepärastele disaineritele olid eelmise aasta kollektsioonid tugevamad. Ka eelmise aasta kosmeetikute ja juuksurite töö oli paremal tasemel, rääkimata lava ülesehitusest, mis oli sellel aasta täielik läbikukkumine. Sellist lava ja külma tehast oleks võinud kasutada ideaalselt punkbändi esinemiseks…kuid milleks moešõu jaoks? Eelmise aasta „Volta” tehas oli samuti räämas ja külm, kuid korralik 30 meetri pikkune lava ja moešõu üldine tase kompenseeris seda trööstitust. Praegune külm, kõle, lagunenud tehas oma olematu lavaga langetas taset kõvasti. Hoone katus paistis läbi ning vihma korral oleks seal nii ühte kui teist kaela sadanud, ja eks sadaski — üks vaataja mainis, et tema sõbrannale kukkus laest mingi tükk pähe, õnneks keegi viga ei saanud. Kuna jagatavaid tekke oli vähe, siis peale esimest vaatust lahkusid külma pärast nii mõningadki pettunud vaatajad. Ekstreemse moešõu korraldamisel oleks publiku mugavus ja turvalisus primaarne, kuna nemad maksavad selle ürituse kinni. Millise mulje oleks jätnud eestlaste suurim moešõu Pariisist või Milanost tulnud moekriitikule, vaakudes alajahtunult, ukseesises liivatees tagasi oma hotelli?
Kuigi ERKI moešõu on korraldanud huvitavaid üritusi, on neis viimastel aegadel üha rohkem miinuseid kui plusse. Näiteks Eesti Kunstiakadeemias toimunud ERKI moešõu 2009 oli üks lavade paigutuselt huvitavaim šõu ja vajas meeskonnalt erilist pingutust, et täpselt kavas püsida, tegu oli kolme lavaga — üks liikuv, üks hoonest väljas ja üks koridoris. Samas oli miinusteks taas see külmus nii hoone sees kui ka väljas ja koridori klaustrofoobiline lava ega külm välislava pakkunud publikule erilist naudingut. Kirjutasin Naistemaailma 2010 aastal toimunud Vabaduse väljaku parkla „vaikse šõu” kohta kiidusõnu korraldajate geniaalsusest tuua sellistes oludes vaatajateni nii mitmekülgne ja suurepärane šõu, loomulikult puututi kokku paljude vigade ja tehniliste probleemidega, kuid eesmärk ei ole tallata noori tegijaid jalge alla suurepärase töö ja pingutuste eest — oleme tänulikud teile, vaid eesmärk on juhtida tähelepanu tõele, et ollakse aastaid kaotamas oma mainet ja kvaliteeti. ERKI moešõu on saanud tänaseks eksperimenteerida piisavalt ja aeg on leida publikule normaalsed ruumid, korraliku täispika lavaga. Praegused nn minimaalse eelarvega moešõud hakkavad oma kvaliteeti kaotama, disainerid kärbivad niigi eelarveid, professionaalseid modelle on üha vähem, külmadesse ruumidesse tuleb üha vähem vaatajaid, ja need kes tulevad, on pigem kohustatud tulema. Eksperimentaalne mood ja ekstreemsed ruumid sobivad kokku, kuid nüüd on vaja muutust ning kunstipärase lähenemise asemel tuleb leida professionaalselt mõtteviisi. Praegune ERKI moešõu näitab, et kogu üritus soovib välja surra, nagu Eesti Kunstiakadeemia uus hoonegi, mille rahad on tuulde haihtunud paindumatute utoopiliste kinnisideede pärast. Radisson Blu suutis koostööpartnerina pakkuda välisdisaineritele suurepärast majutust äriklassi tubades, loodan, et initsiatiivi leidub jätkuvalt sponsoritelt ning leidub ka neid kes on nõus tagama professionaalse lava ja normaalsed tingimused, et vaataja saaks lõpuks naudida stiilset olemist ja šõud. Probleem ei ole üksnes ruumides, lavas ja külmuses, vaid kvaliteedis, kuna ERKI moešõu on hakanud kujundama endast kui lõbustust pööblile. Eesti moekultuur on endiselt kujunemisjärgus ja me vajame ühte korralikku moešõud — ootame kas ERKI moešõu lõppemist või kvaliteedi paranemist.
