Kunstrindu lahates
SILIKOONIST SOOLVEENI JA TAGASI
Erinevad katsetused tõid inimkonna üha lähemale silikoonile. Tänapäeval levinuimaid silikoonimplantaate hakati paigaldama veidi üle 50 aasta tagasi. Esimesed arstid, kes seda kasutasid, olid Texase ilukirurgid Thomas Cronin ja Frank Gerow. Nad arendasid välja silikoonproteesid ning asusid neid õige pea paigaldama. Kuigi tulemused olid pealtnäha suurepärased, kaasnesid operatsioonidega sageli ebameeldivad kõrvalnähud, mis võis viia kuni rindade kirurgilise eemaldamiseni.
Seetõttu loobuti vahepeal silikooni kasutamisest ning selle asemel paigaldati rindadesse hoopiski proteese füsioloogilise lahusega. Lihtsas keeles tähendab see 0,9% soolvee lahust, mida meditsiinis laialdaselt kasutatakse. Selliseid implantaate hakati kõigepealt tootma 1964.aastal Prantsusmaal ning 1990. aastatel oli see näiteks USAs populaarseimaks rinnaproteesi liigiks.
Silikoonimplantaate peetaks aga neist paremaks. Tänapäevane silikoon on hoopis midagi muud kui see, millega alustati 1960. aastatel. Nüüd kasutatakse aga juba viienda põlvkonna tooteid, mis on muutunud täiuslikumaks nii üldise kvaliteedi kui ka kõrvalnähtude vähenemise suhtes.
MIKS ÜLDSE RINDU SUURENDADA?
Nagu uuringud tõestavad, pole rinnasuurendusoppide põhjus mitte naiste meeletu soov meestele meeldida, vaid sotsiaalne surve. Näiteks suhtuvad naised sageli palju valulisemalt keskmisesse või väiksemasse rinda kui meesterahvad oma kõhtu, mis julgelt üle püksivärvli kummub.
Lisaks võib rind minna vormist välja pärast pikka imetamist. Rinna vormistminekut võib mõjutada ka see, kui korpulentsem naisterahvas alandab tugevalt kaalu. Kuna rinna moodustab suuresti rasvkude, siis annab selle vähenemine kehas tunda ka rindades.
RINNAIMPLANTAADID JA EESTI
1991. aasta tõi Eestisse peale vabaduse ka esimesed silikoonrinnad. Kõige esimesed silikoonrinnad pani selsamal murrangulisel aastal patsiendile plastikakirurg dr Tatjana Raie, kes praegu töötab Tallinnas Esteetilise Plastilise Kirurgia Keskuses. Operatsioonil assisteeris teda dr Peep Pree, nüüdne Esteetilise Kirurgia Erakliiniku Clinica juhataja.
Kui rääkida Eestis kunstrindade omanike suhtarvust, siis on see küllaltki suur. Oleme selles arvus kindlasti üle keskmise. Kuid kindlasti jääme alla Ameerika Ühendriikidele, mis on selles vallas kindlalt esirinnas.
PALJU SEE MAKSMA LÄHEB?
Eri kliinikute kodulehtedelt selgub, et hinnavahe võib olla arvestatav. Dr Pree sõnul oleneb operatsiooni lõplik hind proteesimudelist. Clinicas kujuneb operatsiooni hinnaks 57 000–100 000 krooni. „Hinnad varieeruvad vastavalt kliiniku tasemele ja arsti spetsifikatsioonile. Eri kliinikute hinnakirjad erinevad just nii nagu mõni sarnane toode Säästumarketis ja Stockmannis,” selgitab dr Pree.
KAS MUJAL SAAB ODAVAMALT?
Playboy andmetel saab Tais rindade suurendamise operatsiooni lasta teha vaid 1000 dollari eest, kuid seejuures võib olla kahtlane proteeside kvaliteet, kliiniku üldtase, elementaarne hügieen jne. Selge on ka see, et esimese põlvkonna implantaadid on palju soodsama hinnaga kui viienda omad.
Samas näitab kiire uuring laias maailmas, et sama operatsiooni on võimalik lasta teha ka palju kallimalt. Näiteks USAs algab juba arsti honorar 5000 dollarist. Sellele lisanduvad implantaadid, operatsiooniruumi kasutamise hind ja palju muud. Lihtne järeldus: hoolimata sellest, et Eestis on plastilise operatsiooni hinnatase üle keskmise, on seda ka siinsete arstide kvaliteet.
AGA ARMID?
Kuna tegu on siiski operatsiooniga, küsisime dr Preelt, kas implantaate saab ka kuidagi nii paigaldada, et arme üldse ei jää? „See, et arm tekib, see on tänase meditsiini ja anatoomia juures paratamatu. Teine küsimus on see, kui nähtav või silmatorkav see arm on. Ning arm võib olla kas rinna all, nibu välisservas või kaenla all, sõltuvalt sellest, kuhu on implantaatide panemiseks vajalik lõige tehtud.
MIDA MEHED TEHA SAAVAD? Ka meestele pannakse silikoonrindu, kuid see ei ole meie maal eriti populaarne. Meeste rinnaoppide mõte ei ole mitte rindu suurendada, vaid anda ülakehale jõulisem kuju. Siiski eelistab enamik eesti mehi šeffe rinnalihaseid saavutada treenimise, mitte implantaadi abil. Just nii nagu ka sääremarju ja muid lihaseid, mis näiteks USAs on meeste seas populaarsed kohandamisobjektid.
Nii et las jäävad silikoonrinnad pigem naisterahvaste pärusmaaks. Kuid kindlasti ei ole neis midagi halba, nagu ühiskondlik arvamus püüab vaikides väita. Ning kui see teie abikaasa või lihtsalt silmarõõmu rõõmsaks teeb, siis miks mitte seda kinkida. Playboy arvates ei ole midagi halba selles, kui maailm veelgi ilusamaks muutub.
Playboy märtsi kaunitar Dea oma uutest rindadest
Kuna töötan hobi korras pesumodellina ja olen ka looduse poolt õnnistatud suure rinnaga, siis tuli otsus büsti parandada suhteliselt lihtsalt. Minu loomulik rind oli 90??, aga nagu ikka suurema rinna puhul, ei hoidnud nad piisavalt vormi. Nii otsustasingi büsti veidike toestada.
Operatsioonijärgne valu oli kohutav! Kui oleksin saanud, oleksin kella nädala jagu tagasi pööranud ja kõik olematuks teinud. Lamada ei saanud, ühtegi sammu teha ei saanud. Ainult valu. Samas oli minuga koos haiglas üks naine, kes opijärgsel päeval reipalt ringi käis, nagu poleks midagi tehtudki. Nii et operatsioon ja sellega kaasnev valu on väga individuaalne. Mina sain enda jaoks selgeks, et ei tee enam kunagi ühtegi iluoperatsiooni.
Kas tajud, et sinusse suhtumisel on nüüd mingi vahe?
Mingit vahet ei ole. Need, kes mind tunnevad, ei saanud arugi, et ma oleksin operatsioonil käinud. Rinna ümbermõõt kokkuvõttes ei suurenenud, lihtsalt ilma toestuseta, rinnahoidjata, hoiavad rinnad nüüd paremini ja näevad kenamad välja.
Kuidas suhtud teistesse naistesse, kellel on silikoonrinnad?
Sel pole mingit tähtsust, kas naisel on looduse poolt antud või silikoonrinnad. Paljudel juhtudel ei saa arugi, kas rind on loomulik või silikoonist.
Tähtis on see, et inimene on ise rahul ja õnnelik. Mina olen oma otsuse ja valikuga rahul. Pärast piltide ilmumist Playboys lugesin palju kommentaare, kus arvati, et tegu on koledate „pallidega”. Kuna mul endal on võrdlusmoment „enne ja pärast”, siis ise olen väga rahul.
