Lopsakatest kurvidest kunstküünteni: Euroopa naise iluideaalid läbi aegade
Naised on kasutusele võtnud drastilisi meetmeid nagu söömisharjumuste muutmine ning ebamugavate riiete kandmine ja seda kõike sarnanemaks hetkel au sees olevale ideaalile. Aga millised on hinnatuimad omadused naiste juures, mis ajaloo kulgedes alles on jäänud? Iluideaalile järgnemine on miski, mis on paljusid naisi tugevasti mõjutanud ning arvatavasti see ka jääb nii. Mõned soovivad vastassoo imetlust või hoopis sookaaslaste kadedaid pilke ning on selle nimel kõigeks valmis. Aga mis mõtte ja hinnaga?
Keskaegsed meetodid
Kuulus keskaja filosoof Thomas Aquino ütles, et naised on loodud vaid soo jätkamiseks. Kahjuks polnud see ainult tema arvamus, vaid rahvahulkadele sisendatud norm. Naist peeti vallasvaraks, kellel puudusid õigused isiklikule varale ja auväärsele tööle. Seetõttu ei hakanud ta end ka ehtima, ega oma ilu rõhutama, jäljendades rõivastuses pigem mehi. Valdavalt olid tal pikad ja keskelt lahku kammitud juuksed, mida keegi sel perioodil punaseks ei värvinud. Punast peeti nimelt saatana värviks. Õukondades oli ilu aga kõrgelt hinnatud. Naised nägid palju vaeva, saavutamaks kaunist valget portselanjumet. Kahvatu naha saamiseks võeti kasutusele nii verekaanid, piimaleotis, kui kustutamata lubi karvade eemaldamiseks. Huuli muudeti täidlasemaks ja lopsakamaks mee abil ja igemete tervendamiseks loputati suud sooja veiniga. Naised lõhnastasid juukseid roosivee või vürtsidest keedetud tõmmistega ja meeldiva aroomi saamiseks riputati tihti vööle väike lõhnatoos, misa ülik lõhnaõunaks ja lihtrahvas haisupommiks kutsuda armastas. Üks järsemaid muutusi keskaegsete naiste meikimistavades puudutas aga kulme. Neid taheti näidata tegelikust heledamate ja õhematena. Teinekord raseeriti kulmud hoopis ära. Kõrgema lauba saamiseks kitkuti juuksepiiri. Sel ajal hakkasid levima ka erinevad salenemismeetodid: kauni figuuri saamiseks ujuti igapäevaselt merevees ja keha määriti sisse taimsete tõmmistega. Tüsedamad naised nägid kaalu alandamisega sama ränka vaeva, kui nende tänapäevased sookaaslased, jättes vahele söögikordi ja tehes rohkem füüsilist tööd. Keskajast pärinevad mitmed olulised moe- ja iluvahendid nagu juuksevärvid, parfüümid, vanniskäimise komme ja terava ninaga kingad.
Renessanssiaeg: kahvatud kaunitarid ja lopsakad kurvid
Renessansiaegsed naised hakkasid kosmeetikat juba agaramalt kasutama. Erilist tähelepanu pöörati juustele, mis värviti tihti blondiks. Heledat juust peeti sel perioodil kauneimaks ning mitmed brünetid hakkasid otsima erinevaid mooduseid, saavutamaks blondimaid kiharaid. Populaarne oli juuste pleegitamine päikese käes. Kuna aga nahka taheti hoida päikesest puutumatuna, istuti pikki tunde päikese käes, nii et keha kaitsesid riided ja nägu kübar, mis oli pealt lõigatud nii, et päike pääseks juukseid pleegitama. Et kahvatut jume peeti väga ihaldusväärseks, võeti kasutusele mitmeid heledaid puudreid. Nii nagu keskajal, olid ka renessansiperioodil naise kulmud heledad, laubad juuksepiiri kitkumise abil kõrgemaks kujunatud ja ripsmed lühikesed. Huultel kasutati ahvatleva punase tooni saavutamiseks kinaveri. Keha kaeti ehetega ja olulisel koal oli õukonnamood, kus rõhutati eriti õlgu, rinda ja sirget kehahoiakut. Renessansiajal kuulutati ideaalseks rõõmsameelne, tundeline ja tervisest pakatav naine. Samas pidi ta olema ülinaiselik ning iseäranis kauniks peeti naist, kelle kehal olid olemas kõik emaduseks tarvilikud eeldused. Tähtsaimaks peeti rinnapartiid ja just sel ajal hakkasid kunstnikud maalima last imetavat Madonnat, kujutamaks naise paljast rinda, mida peeti n-ö elu allikaks. Naisel pidi olema ka keskmisest kogukam keha, tugevad jalad, laiad puusad ja ümar kõht. Kauneimaks ei peetud enam noort ja puhkemata tütarlast, vaid tema küpset ja elukogenud ema. Seesama vaatenurk tõstab esile ja peab erinevalt paljudest teistest ajastutest kauniks ka rasedat naist. Armastusega viljastatud naine oli nimelt loomisjõu parimaks sümboliks. Üks renessansiaegseid geeniuseid Leonardo da Vinci maalis sel ajal ka maailmakuulsa „Mona Lisa”, kelle ilu ja salakaval muie on aastasadadeks arutlusainet andnud.
Viktoriaanliku ajastu tagasihoidlikud daamid
Viktoriaanlik ajastu 19. sajandi Inglismaal algas loomuliku ja tagasihoidliku iluga. Kõrgema klassi naised kasutasid küll meiki, kuid tegid seda minimaalselt. Puudrit tarbiti vähem ning lau- ja huulevärvid olid tagasihoidlikud — tugevat jumestust peeti pigem prostituutidele omaseks. Kahvatut jume peeti iseäranis oluliseks, sest see eristas kõrgklassi töölisklassist, kes pidevalt päikese käes viibis. Soengud olid viktoriaanlikul ajastul rõhutatult tagasihoidlikud ja tihti sätiti juuksed lihtsalt kuklale krunni ning siluti õliga. Naiselikkus oli eriti hinnas ning seda rõhutati siidise aluspesu ja satsiliste alusseelikutega. Naised katsid end tihti mitme kilo raskuste riidekihtidega. Nad pidasid oma keha pidevalt silmas ning hoolitsesid selle eest, et see näeks välja nii suurepärane, kui võimalik. Taljejoont rõhutati korsetiga, mis kuulus enamiku naiste igapäevagarderoobi. Küll aga oli viimast üsna keerukas kanda, sest see ei lasknud vabalt hingata või mugavalt istuda. Võis juhtuda, et naine murdis pihta peenemaks pingutades oma ribisid, ent liivakellafiguuri peeti tervisest olulisemaks ning õhupuudusest tingitud minestamine oli õukonnas igapäevaseks nähtuseks. Saledat vormi hoiti aga pikkade jalutuskäikude, mitte füüsilise trenni abil, sest higistamist ja punetavat pale ei peetud tõelisele daamile kohaseks.
20. sajand: trendid koguvad tuure
Kosmeetikatööstus kogus hoogu ja üha nooremad tüdrukud sirutasid käe kosmeetika järele ning andsid endast parima, et vastata hetke ideaalile. Väga suurt mõju avaldasid filmitööstus ja ajakirjades poseerivad modellid. Mood muutus iga kümnendi järel ning naised püüdsid sellega kaasas käia. Rohkem hakkasid häält tõstma feministid ning naised hakkasid üha enam iseseisvuma. Kuid ühiskond pööras senisest enam rõhku füüsilisele ilule ja naisterahva välimusele pöörati rohkem tähelepanu, kui võimalikule sisemisele särale. See sajand tõi moodi energilise ja sportliku neiu. Juuste blondeerimine vesinikuga oli rutiinne nähtus ja garderoob vahetati ümber pärast iga uut moeröögatust. Noored naised nägid rohkem vaeva kui iial varem.
21. sajand
Nüüd pole enam võimalik vaadata televiisorit või lugeda naisteajakirju, ilma et ei peaks kokku puutuma naise ilu puudutavate teemadega. Tuhanded veebilehed annavad nõu, kuidas saada kaunist juuksetooni, siredaid sääri, peenikest pihta ja kaotada nädalaga näiteks kilo või paar. Õnneks on mitmed naised suutnud n-ö maa peale jääda, ega huvitu uutest trendidest nii väga, et see nende tervisele või rahakotile hakkaks. Ometi kogub ilukirurgia hoogu ja kosmeetikatööstused teenivad igapäev miljardeid ja seda kõike naistesse kogunenud ebakindluse arvelt. Retušeeritud modellide ja kuulsuste fotode esitlemine igal tänavanurgal ja moeajakirja leheküljel on teinud oma töö. Artiklid räägivad voldikestest kõhul ja karvadest jalgadel ja bikiinipiirkonnas, kui millestki ebanormaalsest. Enese eest hoolitsemine on loomulik ja meigi kasutamises pole midagi halba, kuid seda vaid seni, kuni naine end tänu kosmeetikale küll paremini tunneb, kuid vajadusel ka ilma hakama saab. Üha vähem on noori naisi, kes hindavad oma kurve ning juuksevärvi mood muutub iga paari kuu tagant. Loomulikult leidub ka loomulikku ilu pooldavaid trende, kuid naisteajakirjade sõnul vajame me ka selleks kosmeetikat!?
Aegumatud voorused
Mida kõike meedia ja naisteajakirjad õrnema sugupoole mõjutamiseks ka ette ei võta, on läbi aegade jäänud au sisse teatud naiselikud voorused, mida ei saa ühegi uue kreemipotsiku või huulepulga abil. Kõige tähtsamaks on jäänud naiselikkus ise. Naised, kes tunnevad end oma kehas mugavalt, ega pinguta millegagi üle. Ilu, mis meile sündides kaasa anti, ongi see, mida tuleks kinnikatmise asemel uhkusega esitleda. On teada, et meestele meeldivad enesekindlad naised ning eneseteadlikud naised jätavad endast üleüldse esinduslikuma mulje. Me ei ela enam ajastul, mil naised olid vaid õukonna hoovi täitmiseks või tähtsatele meestele käe kõrvale sättimiseks ja nende järglaste kandmiseks. Naised võviad silma paista, tehes seda, mida soovivad.
Ehkki tänapäeva naiste elu erineb suuresti kesk- või renessansiajastu naiste omast, on mitmed sisemised vajadused jäänud samaks. Kunagi pole ka moest läinud hoolitsetud juuksed, hambad ja nahk. Kuid mida tervem on naine, seda tõenäolisemal leiab ta endas ka tahet ja energiat enese kaunistamiseks ja oma keha eest hoolitsemiseks. Niisiis tuleks kindlasti esmalt mõelda tervisele, sest kui sees on kõik korras, siis paistab see ka välja ning just enesega rahujalal olev naine ongi kõige kaunim ja seda läbi aegade.
