See oli mitmel otstarbel. Kuna õhukesi sukkpükse väga lahedalt kaubanduses ei liikunud — pidi läbi ajama karedate „sukapükstega” ,- siis varjas seelik sääri (muide, ma polnud sel ajal midagi kuulnud säärekarvade raseerimisest!) ja jalavarjusid. See on õige sõna, sest jalanõud oli sel ajal tõesti varjud! Tõeliste saabaste varjud.

1991. aastal esietendus Ugalas Elmo Nüganeni komöödia „Armastus kolme apelsini vastu". See oli hitt, mida vaatasin 15 korda. Olin siin 19 aastane.

Ruudulised seelikud ja dressid koos kingadega

Talvel armastasin kanda villaseid kleite, ruudulist villast seelikut, beeži kõrgekaelusega kampsunit. Jumaldasin ruudulisi kangaid! Välja nägin nagu 40. Seljas oli mul pikk villane mantel, selle õmbles mulle rätsep! Aluspesu oli aastaringselt soe — puuvillane ja ilma igasuguse lõiketa.

Mu vend armastas sel ajal dresse — nendega sai liigutud trennist kohvikusse, sealt vajadusel teatrisse, koju ja hommikul kooli. Nii suvel kui talvel. Dressid olid pühad elemendid! Ja kuna tosse ei liikunud, kõlbasid ka kingad. Aga tolleaegseid pilte vaadates oli tavaline, et ülikonnaga kanti ka tosse! Nii, et kellel see varustus kuidas oli… Kord ajas vend suitsutuhka dressikintsule, auk sulas meie silme all muudkui suuremaks ja suuremaks. Kogu perel, emal, isal ja minul paisusid pupillid võrdselt augu suurenemisega…Vend sai isalt kiilaka! Tuhka sest jalast…Dressid läksid untsu! Need olid ostetud kesklinnast Turisti poest. See oli valuutapood.

Kui vend sai esimese mobla, tõmbas see tasku põlvini. Raske kraam küll, kuid vähemalt  „väärikalt põlvini!” Minul mobiili polnud. Kui kolisin teise linna õppima, sain koju helistada vaid postkontorist. Tuli teha kaugekõne.

Pesupäevad ja Ford Scorpio

Kodus oli meil Riga pesumasin ning igas peres olid seetõttu „pesupäevad”. Jalalabad vees, solgutasin riideid seal sees. Kõigepealt valge pesu, siis värviline ja lõpus päris must. Sõbra maal tegime teistmoodi — tema pesi esmalt oma pere pesu, pärast panin enda omad. Juhtus, et keegi pani pärast seda veel samasse vette midagi „pesema.” Puhtaks said. Vist. Hiljem kuulsin, et Riga võinuks olla sama „toimeainega” nagu elektritool.

Isa sõitis valge žigulliga. Kui isa mõned aastad hiljem ühel päeval Ford Scorpio 2,8 koju tõi, mahtusime sinna nii lahedalt, et sellest kujunes meie pere väike veokas. Sellega vedas isa maalt sadade kilode kaupa kartuleid, kapsaid. Suvilasse viis tsementi ja laudu. Pagasiruumi mahtus pisem redel ja isegi aiakäru. Ühel päeval sai isa aru, et see veokas neelab benssu nagu põuaaegne maa — ainult vala! Aga neid oli tänavatel kõige rohkem. Sisuliselt kehtis valem — „ütle, milline on su auto kubatuur ja ma ütlen, kas sa viskad halturtsi või ei…” Eesti inimene oli lõpuks saanud „mustamäe korterimõõtu” laheda auto, kuhu võis ämma paigutada nii, et see ei domineerinud enam (nagu seal mustamäe korteris!). Isa oli autos jumal, sest autos võis mussi üle vanaema jutu keerata!

Kui sattusime maale sõitma, tundus meie vanaemale alati, et „äi, see tee pole õige ühti!” Kuna sõitsime tihti Hiiumaa vahet, ootasime juba Laagris, millal vanaema hakkab paaniliselt värisema, et „ikka teisele poole peaks minema!”. Isa pani siis mussi… Mulle tundus, vanaema lihtsalt ei mahtunud Scorpio akendest välja vaatama. Nüüd võiks isa talle GPS silme alla panna, kuid enam pole kellelegi panna. Vanaema suri nii, et tema kušeti alt leidis mu isa umbes 200 seepi, kolm paari tutikaid kardinaid, kilode kaupa tikke ja muud „defitsiiti”. See juhtus taasvabariigi esimeste aastate jooksul. Kahjuks oli maasikaseep kaotanud oma võlu ja isa viskas kõik prügikasti. Aga vanaema nägi oma riigi taastuleku ära. Ma arvan, ta rohkem ei osanud tahtagi.

Katse — kui kaua saab olla pesemata

Hügieeniga oli 90.aastate algul nii, et kellel oli ja kellel polnud. Kaks kursaõde levitasid teadmisi, et seepi ei tohi pesemisel kasutada, sest see rikub naha „isereguleerimise”. Paljudele hakkas see variant sobima — me pesimegi ennast ainult veega. Vahest ka ainult külmaga. Popp oli teha „katseid”, kui kaua saab olla pesemata. Kuni ühel päeval sain sügelised ja viibisin nädal aega järjest „tsinksalvi” all. Desodoranti kasutasime ka — Fa oli selle nimi (kellel muidugi oli ja kellel ei olnud.) Puudriks oli tuub, mille oli kirjutatud miskipärast „Ballett”. Kui panin seda näole, oli seda ka pluusil, sallil, mantlil, juustel ja kallima pluusil, mantlil, juustel, huultel. 

Talongiaeg oli ka tore — ühiselamus vahetasime poistega viinatalongid suhkru omade vastu. Suhkru viisin koju. Terve laud oli helerohelisi talonge täis, elu nagu Monopol!

Tütarlapsest on sirgunud naine

20 viimase aastaga olen saanud keskealiseks. Üks laps saab varsti täiskasvanuks — tema olen ära hellitanud, sest lapsepõlves polnud roosasid riideid, pinaleid ja tüdrukute voodipesu. Olen kindel, et kui oleksin lapsena näinud „Hello Kitty” kraami, võinuksin selle nimel surra… Kuna abiellusin ja sain emaks nii nagu peab (22 on viimne taks), siis oleme tütrega läbinud koos etapid, kus põhiasi oli süüa banaane ja Voimixi; kus esimene palk läks kohvimasina ja teine läks rösteri ostuks. Edasi tulid nahktagi ja aasta hiljem juba automaatne pesumasin. Kui läksime Hiiumaale sugulastele külla, olid rootsi sugulased saatnud sinna eestlaetava  pesumasina. Vanaema asetas tooli sinna ette ega tulnudki süldilauda. Ta jäi „musta pesu pesemist” imetlema.  

Ma võimaldasin oma tütrele parimat. Panin tütre parimasse kooli, lasin tal läbi käia kõik trennid, mis iganes meil pähe tulid. Möllasime välisreisidel ja Grönalundis. Vitsutasime end priskeks esimestest hamburgeritest. Tegin tasa kõik selle, millest olin ise ilma jäänud.

Ma ei kanna ammu enam puuvillast aluspesu, vihkan ruudulist mustrit (kui ta ei ole just Burberry) ja sõidan linnas autoga, mis on mõeldud eelkõige naistele. Selline armas ja pisike, hea parkida. Aga peres on ka teine ja suurem, millega saab minna maanteele. Me ei pane sinna pagassi kapsaid ja kartuleid, sest meil pole enam maakohta. Vanemad sugulased on surnud, nooremad ei suhtle enam omavahel, vana talukoht Hiiumaal müüdi 90.ndate keskpaigas maha.

Kodus on mul kuivatiga pesumasin — enam ei ole pesupäeva minu elus. Armastuses on läinud nii ja naa, kuid see on vist ainus, mis riigikorrast ei sõltu.