Stopp! On alles hommik ja juba tunned end süüdi. Aga miks? Noored naised süüdistavad end tihti isegi sel määral, et see hakkab varem või

hiljem mõjutama nende vaimset ja füüsilist tervist — ja mitte positiivses suunas. Kõige hullem on see, et süütunne jälitab meid kõikjal. Kaardistame probleemsituatsioonid ja otsime abi — nõu annab Keha ja Meele Teraapiakeskuse nõustaja-psühhoterapeut Aili Tamming.

“Ma tunnen end süüdi… tööl.”

Reklaamimüügiga tegelev Liina (24) räägib, et asendas suvisel puhkusteajal kolleegi ja tegeles seega ka tema klientidega. “Üks neist oli selline, kellega kolleeg polnud varem üldse vaeva näinud — klient oli vaid pakkumise saanud. Hakkasin temaga aktiivselt tegelema, saatsin talle isegi šokolaadi,” jutustab ta. “Motiveerisin teda meiega koostööd tegema, vahetasime mitmeid meile ja kohtusime. Kuna ka kliendil endal oli tegelikult puhkus, siis ma ei soovinud teda otsustamisel tagant kiirustada. Olin kõik eeltöö ära teinud ja kui aeg jõudis müügilepingu allkirjastamiseni, oli käes hetk, kui mu kolleeg oli puhkuselt tagasi ja esimest päeva tööl.

Loomulikult kirjutas lepingule alla just tema ja sai ka sellega kaasneva summa endale. Mul kripeldab siiamaani, et kui ma oleksin vaid veidi rohkem pingutanud ja klienti pisut tagant kiirustanud, oleksin jõudnud ise lepingu allakirjutamiseni,” kahetseb Liina nüüd.

Nõustaja kommenteerib:

“Sageli, kui asjad ei lähe nii, nagu sooviksime, hakkame end noomima ja kritiseerima, see aga viib süütundeni. Inimesed, kes ei suuda või ei luba tunda endal pahameelt ja viha teiste inimeste ja olukordade suhtes, pööravad selle enda vastu ja ründavad end ise süüdistavate ja materdavate mõtetega. Kui andsid endast antud olukorras parima, siis leia midagi, mille eest end tänada ja tunnustada.”

“Ma tunnen end süüdi… oma kehas.”

Suurfirmas assistendina töötav Kerli (25) teab täpselt, mida tähendab end oma kehas süüdi tunda. “See saab alati ühtmoodi alguse, kuidas ma seda kohutavat koormat tunnetan,” alustab ta. “Kui jõuan pärast pikka tööpäeva koju, otsustan end tihti premeerida mõne
hea ja rammusa maiustusega. See ei piirdu vaid ühe süütu ampsuga — kui läheb maiustamiseks, siis söön kohe palju. Pärast seda tunnen end süüdlasena. Tekivad mõtted, et kas mul oli nüüd vaja…”

See omakorda viib mõtteni, miks ta regulaarselt trenni ei jõua. “See korvaks ju kõik üleliigsed kalorid. Ja kui inimene tõesti tahab, siis ta ju leiab aja ja võimaluse spordisaali minna?! Mina seda ei suuda.” Millest see võib tingitud olla? “Ehk varitsevad mind mingid hirmud, sest kui käin oma vanemate juures Nõmmel, kus on mets kohe maja taga, siis seal ei otsi ma kunagi mingeid vabandusi, et mitte trenni teha. Seal olles naudin sportimist ja lähen jooksen kas või siis, kui vihma sajab.”

Loe Cosmo septembrinumbrist:
• Intervjuu Kim Kardashianiga

• Milline naine kütkestab Justin Timberlake’i

• Mood, mis armastab su keha

• Uued meigi- ja soengutrendid

• Armasta end: 5 naist paljastavad oma keha

• Kuidas mitte abielluda vale mehega?

• Kas sõprus eksiga on võimalik?

• Staaride uus koorekiht

• Fitness-eri: trenni, tantsima, spaasse!


Kadestusväärselt sportliku kehaehitusega Kerli teadvustab endale, et tegelikkuses on nii trenni kui ka toitumisega seonduv suuresti kättevõtmise asi. “Tuleb endale selgeks teha, et iga tehtud valik ning otsus kannavad endaga kaasas vastutust ja tagajärge.” Ta lisab, et mingil määral on see, et ta end süüdlasena tunneb, ka hea. “See distsiplineerib ja aitab saada paremaks inimeseks.”


Nõustaja kommenteerib:


“Vahel saab sündmustele reageerimine materdavate ja ennast süüdistavate mõtetega automaatseks käitumismustriks. Sinu käes on  “piits” nimega  “süütunne” ja  “präänik” erinevate maiustuste näol. Sina ise otsustad, kas üldse ja kui palju “präänikut” ja “piitsa” vaja on! Proovi “süütunde piits” asendada teadlike otsuste ja konkreetsete tegevustega.”


“Ma tunnen end süüdi… vanematega suheldes.”


Kinnisvaramaakler
Heily (29)
tunnistab Cosmole, et on olnud alati issi-tütar-tüüpi tüdruk. Nendevaheline side muutus eriti tugevaks teismeeas, kui tüdruk avastas, et kõik tema eakaaslased pühendavad suure osa ajast emale ja jätavad isa oma tegemistest täiesti kõrvale. Heily otsustas teha vastupidist ja jagas ka isaga paljut — nende suhe muutus väga lähedaseks.


Nüüdseks on Heily tunded aga muutunud: “Mu ema käib Soomes tööl ja veedab Eestis vaid neli päeva kuus. Mul on jubedad süümekad, et ma pole kohelnud teda nii, nagu ta seda väärib — olen alati olnud isaga ja jätnud ema teenimatult tagaplaanile. Olen olnud just isas kinni ja ma ei ütle, et see on halb, kuid ka ema vajab tähelepanu. Saan sellest nüüd aru ja soovin nende mõlemaga koos aega veeta — lihtsalt meie kolmekesi.”


Nõustaja kommenteerib:


“Inimene rakendab tegudesse selle, mis on tema vajadus. Kui vajasid teismelisena rohkem isa seltskonda ja selle julgelt tegudesse panid, tundud olema vapper ja tegus tüdruk. Kas tajusid, et jätsid ema kõrvale, või muretsed, sest arvad, et ema tundis end kõrvalejäetuna?


Inimesed, kes end süüdistavad, kipuvad võtma endale sageli vastutust teiste tunnete eest. Sa
ei ole vastutav
oma ema tunnete eest. Kui soovid hetkel emaga koos olla ja temast hoolida, siis väljenda talle oma positiivseid tundeid, mida tema suhtes tunned, ja vii ellu see, millest temaga suheldes puudust oled tundnud.”


“Ma tunnen end süüdi…  sõpradega läbi käies.”


Meediaalal töötav
Kristiina (27)
puutub süütundega kokku juba aastaid ja valdkonnas, mis peaks esmapilgul olema kõige stressivabam üldse — sõpradega koos olles.


Kristiina on naine, kes on väga sotsiaalne ja alati oma seltskonnaga “lennus“ — sõpradega käiakse väljas, festivalidel, reisidel, sõpruskonnas korraldatakse suurejoonelisi üllatussünnipäevi jne. Muidugi ollakse ka niisama üksteisele toeks nagu sõbrad ikka. Ainult et… Kristiina tunneb, justkui ei suudaks tema oma sõpradele nii palju pakkuda kui nemad talle. “Mu sõbrad on fantastilised ja aeg-ajalt tunnen, et ma pole nende jaoks piisavalt hea. Nad kuulavad mind alati ära, võin kas või öösel kell kolm oma muret kurta ja tean alati, et keegi mõistab mind. Või näiteks, üks mu sõber abistas mind hiljuti sellega, et aitas mul kodust taarat viia. Kuna mul endal autot pole, oli sellest suur abi. Tunnen, et olen talle võlgu, aga ei tea, kuidas seda korvata… Kui mind aidatakse üks kord, on ju tore tõdeda, et mul on suurepärased sõbrad, aga kui neid kordi tuleb juba rohkem, siis tekib tunne, et oleksin ka mina sama abivalmis…” Ilmselt on ta tegelikult oma sõpradele samasuguseks seikluskaaslaseks ja toetavaks õlaks kui nemad talle, aga ta ise ei mõista seda.


Nõustaja kommenteerib:


“Tunne, et ma pole piisavalt hea või väärt seda, et keegi minu heaks midagi teeks, on levinumaid süütunde tekkepõhjuseid. End süüdi tundvatel inimestel on ise lihtsam anda kui vastu võtta. Neil on tunne, et nad peavad andma, et

väärida tähelepanu, tunnustust, seltskonda kuulumist jne. Kui aga teised tahavad meid abistada või meile midagi anda, siis tegelikult oleme neile midagi teisel viisil andnud. Näiteks neid mõistes, armastades, kuulates. Kui inimene soovib teisi aidata, siis on tal vaja anda. Parim tänu andjale on tänulik ja süütundeta vastuvõtja.“


Alista see tunne kohe praegu


Tee nii:

* Selleks, et midagi muuta, pead esmalt aru saama, kuidas sa süütunnet tekitad. Kaardista enda süütunde muster — mida mõtled ja enesele ütled. Süvene sellesse ja vaata, kas see meenutab sulle sinu ema või isa? Täiskasvanuna saame sageli ise enda väärkohtlejaks ehk siis halvustame ennast samasuguste lausetega oma mõtetes, nagu seda tegi meiega rahulolematu lapsevanem, või siis süüdistame ennast, nagu käitus passiivsem lapsevanem endaga.

* Suuna enese materdamine konstruktiivsetesse tegudesse. Mis halvasti, see uuesti! Muuda seda, millega sa pole rahul.

* Tee stopp, kui märkad, et materdad end oma mõtete või välja öeldud lausetega. Võid paluda, et sinu lähedased ja sõbrad annaksid sulle märku, kui sa taas enda mahategemise mustrit rakendad.

* Õpi leppima olukorraga, mida muuta ei saa. Sa pole jumal, vaid kõigest inimene.

* Saa enesega sõbraks! Avasta enda positiivne pool. Leia iga päev midagi, mille eest sooviksid end tunnustada.

* Kehaline liikumine vabastab meele ja seisva energia. Tantsi, jaluta, jookse jne. Tee asju, mis sind õnnelikuks teevad.