Minu suurim riietumisaps: kalossid rikkusid mu unelmate kohtingu!
Lühikesed teksad ja kontsad = moekatastroof!
Minu moeapsus oli süüdi kohaliku kultuuri mittetundmine. Õppisin Ameerikas ülikoolis 20 aastat tagasi. Minu peamine ettekujutus sealsete noorte elust pärines filmist Beverly Hills 90210. Internetist info saamise võimalust siis ju polnud.
Nii saabusin USAsse Eesti väikelinna noore riietepagasiga. Olin just vaimustunud kõrgetest kontsadest ja sobitasin neid kõigi riiete juurde.
Märkasin küll, et kohalikud üliõpilased nii ei riietu (ja ega see koht ei olnud ka Beverly Hills), aga olin enesekindel ning panin ülikoolilinnakus jalutades jalga lühikesed teksad (nendega käisid kõik tüdrukud) ja kontsaga kingad (teised kandsid tenniseid või tosse).
Sain tõesti tohutu tähelepanu osaliseks. Mulle hõigati ja vilistati ja ausalt öeldes ma ei arvanudki, et see halb on. Alles hiljem sain aru, et isegi kui mu pikad jalad ja kõrged kontsad kellelegi meeldisid, siis suhtumine oli ikkagi pigem halvustav. Nende jaoks eristusin ma meeletult ja mu riietus jättis nende kultuurikontekstis täieliku odava väljapakkumise mulje.
Kui ma sellest aru sain, siis loobusin. Odav väljapakkumine ei olnud see sõnum, mida ma edastada tahtsin. Vahetasin kontsad tossude vastu ja rahu majas. Mis siis, et tundsin end nüüd nagu töntside jalgadega part.
Kalossid restorani ei sobi
Minu teine riietumisaps pärineb samuti ülikooliajast, kuid seda siis Eestist. Sain peol tuttavaks noormehega, kes mu kohtama kutsus. Mainis veel, et viib mu välja sööma. Kuna 20 aastat tagasi ei olnud väljas söömas käimine sugugi üliõpilase rahakoti jaoks, siis olin üsna elevil. Panin selga teksad ja pusa (paremaid riideid mul ülikoolilinnas kaasas polnudki). Kuna olin just õnnetult jala välja väänanud ja see oli paistes nagu puupakk, siis jalga sain panna ainult sõbranna veninud kalossitaolised jalanõud.
Noormees ilmus kohtamisele ülikonnas! Ta tõesti vaatas mind pealaest jalatallani. Kuigi ta midagi ei öelnud, siis õhtusöögile ta millegipärast mind ei viinud. Jalutasime niisama ja oligi kõik.
Nii et riiete pärast jäi vaene üliõpilane restoranielamusest ilma.
Tööintervjuu murul
Teadagi peaks kontorisse tööle kandideeris riietuma viisakalt — kas pole? Nii ma tookord tööintervjuule minnes tegingi. Seelik, pintsak, kontorikingad.
Kohale jõudes selgus, et töökoht asub eramajade rajoonis. Intervjuu toimus aias. Firma omanik istus mu vastas õlapaeltega topis, paljaste säärtega ja plätudega. Mina higistasin oma kostüümis, püüdes end pehmel murul aiatoolis balanseerida. Seelik oli kõigele lisaks kitsas ja lahkudes avastasin, et see oli mul seljas juba ammu pooltiiru peale teinud.
Ettevõtte oli tegelikult korralik ja eramajas asumine oli nende kontseptsioon töötajasõbralikust keskkonnast. Tööle sain ma ka, kuigi tundsin end intervjuul väga ebamugavalt.
