Minu suurim riietumisaps: "Tütarlaps, kas see on teie seelik?"
Tegemist oli sõbranna stiilipeoga ja teemaks oli valitud retro, mis muidugi mõista praegustele moelavadele enam ammugi ei mahu. Siiski pingutasime kõik usinasti, et antud konteksti kenasti sisse sulanduda. Kaevasin kapist välja roosa, mustade mummudega maika ja ostsin kaltsukast punase puhvis seeliku. Sinna juurde otsisin retuuse, kuid neid leidmata otsustasin lillade siidisukkade kasuks.
Soengusse olid sätitud ka uhked krepplokid koos peapaelaga. Ja kuigi tegemist oli ääretult suure röögatusega kogu mu välimuses, mis ka suure tõenäosusega selles ajahetkes poleks moodi läinud, olin siiski tulemusega väga rahul ja nii ma sünnipäevale saabusingi. Tegemist oli naisteõhtuga ja ei olnud ka teised tüdrukud vitsaga lööma tulnud — läbivaks teemaks värvid, retuusid, krepplokid ja üsna kirev meik.
Söödud, joodud, istutud, oli muidugi plaan tekkinud ööklubide tantsuplatsid vallutada. Ei saaks öelda, et sellel õhtul tähelepanu puuduses oleksime vaevelnud.
Pärast juba „õige mitmendat kokteilijooki” , avastasin tualetis peegli ees seistes, et punane puhv-seelik tundub kuidagi liig ja iseenesest oli mu maika ka piisavalt pikk, et teda kasutada mingit sorti minikleidina. Teel ühest ööklubist järgmisse otsustasingi sujuvalt oma seelikust vabaneda ja n.ö. märkamatult sokutasin selle ühe nurga taga asuva prügikasti peale.
Sedamoodi sai läbi põigatud päris mitmest klubist ja tehtud õige mitu suuremat puusaringi, kuni lõpuks nälg meid vaevama hakkas ja me pundikesi sööma otsustasime minna. Pärnu kesklinnas on seesugune hommikutundideks mõnus söögikoht alati avatud ja enamik väsima hakkavaid pidulisi ennast sinna ka sätivad.
Parasjagu just kassapidajaga oma viimaseid tehinguid tehes astus sisse noormeeste punt, kellest üks pea´ otsejoones minu juurde kõndis-mu punane seelik näpus: „Tütarlaps, see on kindlasti teie oma!?”
Et ta aga nii lõbusas tujus oli ja detsibellid piisavas tugevuses, ei jäänud see küsimus märkamata ka ülejäänud seltskonnale, kes selleks ajaks end sööma olid sättinud.
Loomulikult sätiti kõik pilgud siis minu peale, aga päris kindlasti olin veendumusel, et seelik on üleliia ja mingit plaani teda tagasi selga toppida mul polnud, nii võtsin nõuks eitada seda asjaolu.
Meie vestlus antud teemal kestis sedasi üsna mitu ringi — tema ikka kindlasti uskumusel, et minu oma, mina jätkuvalt seisukohal , et mitte. Olin isegi kõrvust veits tõstetud, et sedasi detailselt ilmselt ikka talle kusagil varasemalt õhtul silma jäänud ja uurisin veel, et millisest klubist ja mis ajahetkel. Tema jällegi põikpäiselt mind veenda püüdes, et näeb mind just praegu esimest korda. Leidnud aga seeliku ja mind siin nähes on ta veendunud, et see minu oma. See jutt eriti kaugemale ei jõudnudki. Viimaks oli aeg pidu lõppenuks lugeda ja sammud kodu suunas võtta. Minu sammud viisid mind aga tolleaegse silmarõõmu juurde, kuhu ma päris sageli peale pidusid maandusin.
Päeval, kui silmad üks kord lahti sain ja taevas lõõskas ere päike, tuli hakata ka minul kodu poole liikuma. Otsisin siis oma põrandal vedelevad riided kõik selga ja hakkasin lahkuma, kui silmarõõm kohmetult vaatama jäi ja küsis, et kas mul midagi puudu ei ole. Tegin siis talle ka kiire ülevaate sellest, kuidas ma seelikust vabanesin ja „minikleidis” otsustasin edasi minna — ise samaaegselt peegli ette suundudes. Visates aga pilgu peeglisse tabas mind karm reaalsus. Maikasärk oli küll piisavalt pikk, et täita ära enda minikleidi kohustus (kui teda pisut allapoole sikutada), kuid sellises asendis kattis ta ära mu rindade pealt väga (ja tõesti ainult vääääääga) väikese osa. Ja meenusid hetked ööst, kus ma õige mitu korda avastasin, et dekoltee liialt suur tundub. Nii ma siis seda maikat sikutasin jälle ülespoole. Sellises asendis aga polnud minikast enam haisugi. Kaetud olid siis küll rinnad, kuid siidisukad ja kõik mis selle all, rohkem kui napilt välja paistsid.
Ja olenemata kui mitu korda ma sedasi peegli ees seda üles-alla sikutasin, ei õnnestunud mul katta ära mõlemat poolt.
Siis ma sain aru küll, kuidas noormees (hiromandi kombel) leitud seelikut minu omaks pidas ja pean ütlema, et välja mineku soovi pärast seda seika ei olnud mul enam kaua aega.
Imestama pani hiljem veel vaid asjaolu, kuidas ükski minu sõbrannadest ei pidanud vajalikuks minu tähelepanu sellele pöörata
