Mis vanuses naised oma vanuse pärast kõige rohkem muret tunnevad?

12 riigis läbi viidud uuring püüdis välja selgitada kuidas naised suhtuvad oma vanusesse ja kuidas vanus mõjutab nende käitumist. Jahmatama pani tõdemus, et mure vanuse pärast avaldub juba üsna varakult ning seda kõige jõulisemalt 30ndates eluaastates. Dove küsis ka Eesti naistelt, kuidas nemad oma vanusenumbrit kommenteerivad ja kuidas oma eas end tuntakse.

Vastanute seas oli neid, kes enam diskol või lõbustuspargis ei käi, kuna see ei tundu vanemaks saades eakohane. Toodi välja ka see, et endast noormate sekka sattumine tekitab mõnikord ebamugavustunnet. Ennast tajuti vanemana, kuna väiksed lapsed võtavad palju energiat ja oma mõju on ka perega seotud kohustustel, mis võtavad enamuse ajast. Kommentaarides peegeldus seegi, et paljud ei keela endale lapselikke vempe, aga on märganud või eeldavad siis kaaskodanike halvakspanu. Dove Eesti Facebooki küsitluses osalenud Liina viis 30selt ellu oma unistuse, mis tema arvates vanemas eas poleks enam sünnis olnud: „Käisin aktipilte tegemas, kui sain kolmkümmend. Mõtlesin, et veel viimane võimalus oma ilu fotodele jäädvustada. Usun, kümne aasta pärast oleks äkki mõelnud, et enam nagu ei sobi.”

Enamik aga ei pidanud vanust erinevate ettevõtmiste planeerimisel takistuseks. Pigem toodi tegemata jätmise põhjuseks välja kartust ja seepärast oli nii mõnelgi jäänud mäkke ronimata ja benji-hüpe sooritamata. Piret sõnab: „Ma tõesti ei häbene oma vanust. Kui soovin, rokin sajaga. Kodus olen hoolitsev ema oma kolmele silmapaarile ja ka koolipingis istun veel üliõpilasena. Minu hing on noor ja vanuse number ei mängi mingit rolli.“ 

Suur osa naistest tõi vananemise kiituseks välja kogemused, suureneva enesekindluse, rahulikkuse ja teadmise, kes sa oled. Monika kirjutas: “Ei ärritu ega põe iga pisiasja pärast. Mul on kindel minapilt, elukogemus ja silmaring. Kibedaks ega hapuks pole veel läinud.” Anne tõi aga välja julguse käituda nii, nagu endale meelepärane: „Olen oma vanusega rahul ja ei karda vananeda. Olen aru saanud, et ei pea igaühele sümpatiseerima ja ei saagi kõigile meeldida. Peaasi, et ma ise endaga rahul olen. Küll siis need, kes tahavad, ka minuga rahul on.”

Samuti ei jäänud märkamata positiivsuse ja igapäeva pisiasjade mõju enesetundele. Enamik tundis end nooremana, kui ilm oli ilus, oli tuldud iluprotseduuridelt, armastatu oli komplimendi öelnud või lihtsalt hommikukohviga tervitanud.