Naine leppigu välimusega, mis loodus talle andnud on
Lugesin Naistekas avaldatud lugejakirja "Jätke "võltsilt" ilusad naised rahule!" ja tuleb tunnistada, et see pani mind pead vangutama. USA-s ja mujal maailmas levinud ilukultus on tõepoolest Eestis juba juured alla võtnud. Näen iga päev mukitud naisi, päevitunud naisi, "võõraste sulgedega ehitud" naisi ja mõtlen, et miks küll!? Milleks?
Esmalt tunnistan ausalt — ka mina olen omanud väikest hunnikut iluvidinaid, ripsmetušist särapuudrini. Seda aga umbes 20aastaselt ehk siis enne kui mul mõistus pähe tuli. Sõbrannadega tantsimas käies tegime ikka enne koos näod ette ja tuleb tunnistada, et ka tähelepanu sai siis rohkem. Aja jooksul hakkasin aga täheldama muutusi.
Esiteks, ma ei tundnud end enam ilma meigita nii enesekindlalt. See pole ju ometi normaalne, et terve ja täiskasvanud inimene ei tunne end omaenda kestas kindlalt? Teiseks, igasugused kreemid ja puudrid ning viitsimatus neid igal õhtul korralikult maha küürida tegid mu näolapiga üks-null. Viimaks, tudengineiuna ei olnud mul erilist varandust, mida kulutada ning igasugustele ilutoodetele läks summa, mille eest oleksin mõnda aega vabalt hoopis kõhu täis saanud. Algul loobusin meigi kandmisest loengutes käies, siis niisama väljas aega veetes ja lõpuks piirdusid ka mu klubiõhtud vaid ripsmetušiga. Täna — ei midagi. Ma ärkan, pesen näo puhtaks, kreemitan oma muidu liiga kuiva näonahka ja olen päevaks valmis.
Jah, ma ei paista võib-olla niimoodi silma nagu tüdruk mu kõrval, kes on terve kosmeetikakoti arsenali endale peale ladunud, kuid ausalt öeldes — kas ma tahakski? Kui ma silma paista tahan, siis endana ja loomulikult, mitte oma oskuste pärast meigi abil oma silma- ja huulekuju täielikult muuta. Mul on armastav elukaaslane ja ma olen siiralt õnnelik, et ta tutvus MINU ja mitte mu näolapiga — ta nägi kohe, kes ja milline ma olen, ega pidanud elama hirmus, et ärkab hommikul hoopis teise välimusega naise kõrval. Mees on ise ka tunnistanud, et tal on vastik mõelda, mis tunne oleks suudelda huuleläikeseid huuli või silitada puudrist põske. “Sellist naist ei julge ju heleda pluusiga kallistadagi,” ütles ta ükskord, “käid terve päeva ringi, beež plekk õlal.” Sama kehtib juuste värvimise kohta - mees kohtub kena blondi naisega ja kuu aega hiljem vaatavad talle peanupule musi tehes mingid tumedad juuksejuured vastu...
Arvan, et iga naine peaks elama selle välimusega, mis loodus talle kinkinud on. Kui sul on heledad ripsmed, siis sul on heledad ripsmed! Kui sul on hõredad kulmud, las olla — pole vaja endale multikategelasenägu ette joonistada. Mis on naiste roosal huulevärvil viga, et see teise roosaga üle tuleks teha!? See ilukultus ajab mul südame pahaks, kui nüüd päris aus olla… Naine lööb end pealaest jalatallani üles ja on siis veel rõõmus, kui ta komplimente saab. Rõõmus, et teda kiidetakse millegi eest, mida tal tegelikult pole!!! Täiesti jabur. Naised, visake see pahn minema ja särage loomulikuna — olge need, kes te olete, mitte need, kelleks te end teete!
