Noa abil iseendaks

Kes poleks kunagi naljatamisi mõelnud, mida ta endas muudaks, kui muutuks üheks ööks vormitavaks plastiliinitombuks. Mina olen sellelt uitmõttelt reaalsusse tagasi põrkunud tõdemusega, et mulle pole antud täpset skulptorikätt ning lõpptulemus oleks eeldatavasti jube.

-Inimene on vormitav nagu savi.
-Ma olen see, kelleks ma ennast ise teen.
-Mul on absoluutne võim oma keha üle.
-Ma ei taha välja näha nagu...
-Minu keha on minu tarkvara.

Inimene, kes tunneb end oma kehas, kui vanglas püüab sealt iga hinna eest vabaneda. Ta püüab oma keha üle kavaldada või ümber lõigata. Ta tahab pääseda kaugele eemale kõigest sellest, mis ahistab, mis ei lase tal rahulikult hingata, ega ühestki hetkest rõõmu tunda.
See on kirglik soov ja vajadus põgeneda vihatud kesta eest, mis ei ole sinu enda nägu.
Neid kes usuvad, et nad on ainult mingi kummalise eksituse tõttu oma kehasse elama sattunud, ei olegi nii vähe.
Signaalidest, mida meie välimus maailmale saadab, on viimasel sajandil kirjutatud virnade viisi pakse raamatuid, artikleid ja isegi teadustöid. Aga üheski neist teostest ei öelda, mida siis teha, kui ühel hetkel seistakse avastuse ees, et kehasignaalid on täielikus vastuolus mõttemaailmaga ja sellega, mida inimene ise endast teistele rääkida võiks, kui vaid keegi suvatseks kuulata.

Keha Tajumise Häire on psühhiaatriline diagnoos, mille puhul patsient vihkab oma keha või mõnda kehaosa. Ta satub oma peegelpildi nägemisest hüsteerikasse. Aga ta vaatab seda ikka ja jälle, koguaeg, pidevalt. Keha on saanud ainsaks kinnismõtteks, kõigi mõtete vanglaks.
Ta tahab teist nägu, teistsugust nina või silmalõiget, suuremaid rindu, poole väiksemat tagumikku, siredamaid sääri, teistsugust nahavärvi ja hoopis teistsugust elu.
Kui keegi on veendunud, et kõigi tema maiste hädade ainus algpõhjus on jubedas ninas, siis pole midagi lihtsamat kui ninakuju muutmine.

Kas see ei ole mitte uus enesevägistamise moodus?

Lolo Ferrari ametlik kodukas
Orlani kodukas
Loe ka akromofiili pihtimust