Nõukogude moeilma suurkujud: Vene Sophia Loren ja miss Rossija
“Nad on Kremli kõige kaunim relv,” kirjutas prantsuse ajakiri Paris Match. Ehkki ametlikult olid nad vaid viienda järgu töölised, palk 76 rubla kuus, kes viisakas seltskonnas sageli oma ametit häbenesid. Moedemonstratsioonid riigi esindusmoemajas Kuznetski Mostil toimusid kolm korda päevas, tüdrukud kõndisid poodiumil enamasti paaris, paarilised olid aja jooksul välja kujunenud. Üks kuulsamaid kuuekümnendate paare olid “must ja valge koer” — Regina Zbarskaja ja Mila Romanovskaja. Tõmmu itaaliapärane Zbarskaja, vene Sophia Loren. Ja blond slaavi iludus Romanovskaja, kes meenutas Alphonse Mucha juugendstiilis kaunitare. Igavesed antipoodid, igavesed rivaalid. Ja väga erineva saatusega naised.
Lumekuninganna Zbarskaja
Olematu kõmuajakirjandusega riigis on vähe kuuekümnendate staare, kes oleksid jätnud endast maha nii palju kuulujutte kui Zbarskaja. Mida kõike temast ei räägitud! Et ta olla sündinud tsirkuseakrobaatide kirglikust ühendusest, tema ema olnud vene aristokraat ja isa itaallane. Et vanemad olla hukkunud tsirkusetrikke tehes ja Regina ise kasvas üles Leningradi lastekodus. Et Zbarskajal olevat olnud armusuhe Yves Montand’iga, kelle peale ta KGB-le koputamas käis. Et ta olevatki olnud KGB agent, vene Mata Hari, kes kasutas oma ilu saladuste väljameelitamiseks ning ei käinud Läänes mitte ainult moodi näitamas, vaid ühtlasi vene luure salajasi ülesandeid täitmas. Ning et lõpuks topiti ta hullumajja, sest teadis liiga palju.
Tõde oli, nagu alati, hoopis lihtsakoelisem. Tegelikult ei kasvanud Regina, neiupõlvenimega Kolesnikova, üles mitte lastekodus, vaid provintsilinnas Vologdas. Tema vanemad polnud tsirkuseartistid, vaid kõige tavalisemad nõukogude inimesed. Tütar seevastu õppis hästi — hilisemas elus hiilgas ta klaverimängu ja mitme võõrkeele oskusega –, oli komsomoliaktivist ja ülepea tubli. 1953. aastal sõitis 17-aastane neiu Moskvat vallutama. Ent ta ei läinud hoopiski mitte teatristuudiosse, nagu ilusate naiste puhul kombeks, vaid majandust õppima. Paar korda käis ta ka filmirollide peale proovimas — ent iga kord edutult. Siis aga tutvus ta ühel kunstirahva labrakal moekunstniku Vera Aralovaga, kes töötas Moskva moemajas Kuznetski Mostil. Aralova kutsus ta prooviks moedemmile. Ja Regina jäi kohe silma, temast sai kuuekümnendate aastate Venemaa catwalk’ide kuninganna.
“Regina sukeldus kiiresti sellesse maailma, mis hõlmasid välissõite ja moedemonstratsioone VIP-külalistega,” räägib stsenarist Jevgenija Soldnikova, kes on Zbarskaja elulugu uurinud temast vändatud filmi tarvis. “Kõik mannekeenid olid kenad, kuid Regina oli eriti kena, kuna ta osaks ennast näidata. Isegi oma puudust — mitteideaalseid jalgu — esitas ta kui omaette väärtust.”
“Ta ei olnud teiste tüdrukute moodi,” kinnitab moekunstnik Tatjana Osmerkina. “Regina ei suhelnud ülejäänud mannekeenidega. Arvan, et ta ei pidanud neid endaga võrdseks, seetõttu vaevus rääkima vaid meie, haritud moekunstnikega. Kolleegid teda ei sallinud.”
“Reginast tulvas külmust,” meenutab teine kuulus mannekeen Nina Leštšinskaja. “Ma olin küll teisest põlvkonnast, aga me osalesime koos demonstratsioonidel. Mul ei tulnud pähegi temalt abi paluda, ta oli Lumekuninganna.”
Naerusuisest provintsitarist sai stiilne seltskonnadaam pärast seda, kui ta kuuekümnendate alguses abiellus kunstnik Lev Zbarskiga. Zbarski (kelle isa oli teadlane, kes omal ajal balsameeris Lenini laiba) ei olnud ilus mees. Kuid ta oli tollase Moskva boheemlaskonna üks liidreid, kes suutis endasse armuma panna mitmed Moskva kaunitarid.
Mõnda aega oli Regina Zbarski muusa, keda kunstnik kasutas modellina Ovidiuse “Metamorfoose” illustreerides ja kellele ta salongi perenaise rolli selgeks õpetas. Esialgu unistas Regina lastest, kuid kuna mehele see mõte ei meeldinud (pealegi kaotanuks modell rasedana töökoha), oli neiu sunnitud tegema aborti. See olevat olnud Regina allakäigu algus — teda hakkasid piinama unetus ja süütunne, mis viisid antidepressantide neelamiseni.
Kummalisel kombel aga tulid psüühilised hädad mannekeeni karjäärile esialgu kasuks — naeratus kadus, nägu muutus kahvatumaks, mandlisilmad tundusid veelgi suuremad. Reginal, kelle vanus lähenes kolmekümnele, lõigati juuksed noore moekunstniku Slava Zaitsevi soovil lühikeseks, ning tema sarm omandas uusi varjundeid.
“Mäletan, kui Moskvas käisid Pariisi moekunstnikud,” meenutab Zaitsev. “Olin kutsutud nendega õhtust sööma. Võtsin endaga restorani Aragvi kaasa Regina. Riietasin ta halli tviidkostüümi ja kinnitasin prossiga kaela rohelise salli. Ta oli vaimustav. Diori moemaja esindaja kutsus ta oma lauda, kuid Regina kohmetus ja kaotas pea, mis polnud üldse tema moodi. Hiljem istus ta Cardini kõrvale ja lobises vabalt prantsuse keeles. Lääne ajakirjandus ristis ta jalamaid vene Sophia Loreniks.”
Miss Rossija
Kuid Regina välimus lõi laineid ainult Venemaal — Lääne-Euroopas oli temataolisi oliivikarva jume, tumeda pea ja mandlisilmadega “itaallannasid” modellide hulgas jalaga segada. See-eest lõi Regina alatise antipoodi Mila Romanovskaja slaavi välimus Läänes läbi küll.
Romanovskaja, keda hüüti “berjozkaks” (kaseke) ja “snegurotškaks” (lumehelbeke), sai kuulsaks, kandes moekunstnik Tatjana Osmerkina tulipunast kleiti “Rossija”, mis oli stiliseeritud vanavene ikoonide järgi ja kandis endas eripärase Vene kultuuri võimsat sümbolit. “Tegelikult oli see kleit õmmeldud tumedapäise Zbarskaja jaoks — Regina meenutas temas Bütsantsi printsessi, luksuslikku ja võõrast. Kuid siis tõmbas selle selga blond Romanovskaja — ja see oli täistabamus,” meenutab kleidi looja Osmerkina. “Toona polnud punane värv mujal maailmas moes, seda peeti kommunistlikuks. Ja ka kangas oli karm, mitte eriti hea kvaliteediga, nii et sellist edu ma küll ei oodanud.”
Üheks põhjuseks, miks Mila Reginalt kleidi ära napsas, oli ka see, et primadonna ei suutnud väsitavas kleidiproovis püsida, jonnis ja kapriisitses. Temast veidi noorem Mila aga seisis rahumeeli mitu tundi püsti ega teinud teist nägugi.
Oli, kuidas oli, aga Rossija-kleit tegi Romanovskaja seljas maailmale tiiru peale. Vene emigrandid hakkasid seda demonstratsioonidel nähes nutma. Noor kaunis neiu, tagumikuni ulatuv pats taga, laulis tagatipuks vanu vene romansse! Vähesed teadsid, et pats on tegelikult tehislik ja neiu ise unistab emigreerumisest Läände — nagu ka enamik tema kannul kõndivaid tütarlapsi. Kuid Romanovskaja oli ainus, kellel emigreerumine ka õnneks läks. Ta sai kahekümne seitsme aastaselt loa koos oma kunstnikust abikaasaga, graafik Juri Kupermaniga kolida välismaale.
Lahkuvat Milat oli saatmas moefotograaf Eduard Krastaševski, kes tegi neiust hüvastijätuks lennuväljal ka viimase fotoseeria. “Mõned aastad hiljem sõtsin turismireisiga Saksamaale,” meenutab praegu pensionil olev fotograaf. “Läksin seal moedemonstratsioonile. Mila näitas riideid koos inglise modellidega. Ta nägi mind ja naeratas rõõmsalt. Kuid mul oli kaasas KGB kaastööline, ja ma ei tohtinud märku anda, et oleme temaga tuttavad.”
Muide, Inglismaal läks paar peagi lahku — punapäine ja ekspansiivne Kuperman suundus Prantsusmaale, kus tal oli armulugu Catherine Deneuve’iga. Milal ei õnnestunud Euroopas tippmodellina kuigi suurt karjääri teha — ta ei olnud emigreerudes ju ka enam verinoor –, kuid nutika naisena suutis ta moeäris pinnale jääda.
“Minu vend käis 1986. aastal Inglismaal,” meenutab Moskva moemaja ainuke meesmannekeen Lev Anissimov. “Tagasi tulles tõi ta Milalt tervisi — tal pidi olema mitu poodi ja isiklik lennuk!”
Modellid ja KGB
“Lisaks tööle moemajas elasid tüdrukud paralleelelu,” meenutab praegune vene moekunsti “isake” Vjatšelav Zaitsev. “Paljudel olid kõrgel aujärjel olevad armukesed või siis töötasid nad ise KGB heaks. Tõtt öelda ei tundnud ma tookord selle asja vastu huvi. Moemajas oli minulgi üks armsam mannekeen, pärast selgus, et ta koputas minu peale mitu aastat järjest. Ta oli endine valuutaprostituut — sellega kagebiidid ta vahele võtsidki. Mulle teatas sellest üks tuttav KGB kaastöötaja, kes nägi teda demonstratsioonil. Kutsusin kaunitari enda juurde: “Noh, Nataša, kas sulle ei tundu, et meie rong on läinud…?” Ehkki sain aru, et mannekeenid pidid ka kuidagi elus läbi lööma. Mida nad võisid võimudele pakkuda — peale oma ilu? Peaaegu kõik otsisid endale partnereid, kes saaksid neid karjääriredelil edasi aidata ja kaitsta eriteenistuste surve eest.”
Tookord pääsesid regulaarselt välismaal gastroleerima vaid Moskva Suur Teater ja moemaja. Tüdrukuid instrueeriti, kuidas käituda välismaal nii, nagu on sünnis nõukogude kodanikule. Juhtus absurdseidki lugusid. Nii rääkis kunstiteadlane Irina Sumina ORT-i telekanalile, kuidas mannekeenidelt olevat instruktaaži käigus päritud, kes on Budjonnõi. Mispeale üks tüdruk olevat teatanud, et tegemist on Vorošilovi hobusega….“Poliitikas polnud nad kuigi tugevad — nad töötasid kaunitaridena,” kommenteerib kunstiteadlane. Ja muidugi on selge, et igaüht raudse eesriide taha ei lastud, selleks oli vaja “erilist valmisolekut koostööks”.
Kuid Zbarskaja oli legend. Tema suhetest salateenistusega sosistati seetõttu kõige rohkem.
Katastroofiks kiskus siis, kui Regina abikaasa Lev Zbarski hakkas üle aisa lööma. Kõigepealt oli tal romaan teise kaunitari, näitlejanna Marianna Vertinskajaga. Regina oli kohutavalt armukade. Seejärel läks Zbarski aga üldse kodunt minema, jättes Reginale nende ühise korteri. Zbarski teiseks naiseks sai nooruke näitlejanna Ljudmilla Maksakova… kes sünnitas talle otsemaid poja. Kuid ka teise naise juures ei pidanud Zbarski kaua vastu, vaid kargas üksi ära USA-sse.
Ja see tegu oli Regina väikese peakese jaoks juba liig — ta kannatas, neelas antidepressante ning sattus lõpuks hullumajja. Ja kui ta sealt tööle naasis, kuulutasid tema kahjurõõmsad nooremad “kolleegid”, et ei hakka Zbarskajaga koos poodiumil kõndima. Mispeale moemaja direktori asetäitja Jelena Vorobei, paks tädi KGB majori auastmes, kuulutas kärarikkalt: Zbarskaja peab jääma! Ja Zbarskaja jäi, ehkki müür tema ja ülejäänud tüdrukute vahel kasvas veelgi.
Väidetavalt algas tal pärast seda meeletu armulugu kellegi kena Jugoslaavia ajakirjanikuga, kes naist ära kasutades kirjutas oma kodumaal kõmulise bestselleri “Sada ööd Regina Zbarskajaga”. Seal olevat kaunitar avameelse vulgaarsusega pajatanud oma armusuhetest Keskkomitee liikmetega ja sõbrannade peale koputamisest KGB-s. Sellele skandaalile järgnes Zbarskaja suitsiidikatse. Kuid on raske kindlaks teha, kas see raamat eksisteeris ka tegelikult või oli järjekordne legend. Igal juhul pole ajalehe Moskovski Komsomolets ajakirjanikul Jekaterina Sažneval, kelle artikleid Zbarskaja elust siinkohal on kasutatud, õnnestunud leida kedagi, kes oleks raamatut füüsilisel kujul näinud. Lugemisest rääkimata.
Haud on teadmata
Seda lugu kirjutades avastasin, et Regina õnnetus saatuses leidub palju jooni Nina tegelaskujuga tänapäeva tuntuma vene kirjaniku Ljudmila Ulitskaja raamatust “Lõbus matus”, mille ma neli aastat tagasi eesti keelde tõlkisin. Seesama hull, paduusklik ja suitsiidsusesse kalduv modell, kes ei suuda leppida endise abikaasa emigreerumisega Läände. Ainult et raamatus oli Nina saatus hulga leebem — seal õnnestub modellil oma mehe juurde USA-sse pääseda ja ta korraldab tolle matustel enda viimase moedefilee.
Tegelikult läks kõik teisiti, ehkki ka Zbarskaja pöördus oma hingehädades kiriku poole. “Ükskord küsis Regina minult: Tanja, kas sa oled õigeusklik? Vastasin jaatavalt. “Mina olen nüüd ka,” vastas seepeale Regina. Ma olen maailma nii palju kurja teinud, sulle ka, ning nüüd ongi tulnud karistus minu pattude eest!” Ta kahetses nii meeletult seda kurja, mida ta mulle teinud oli, ehkki mina isiklikult ei suutnud mõista, mida ta silmas pidas. Küllap see oli tema algav meelehaigus,” arutleb moekunstnik Tatjana Osmerkina.
Zbarskaja elu viimast kümnendit jäi tähistama patoloogiline süütunne. Ta loopis oma elegantsed tualetid tänavale või tassis prügimäele. Ta üritas endalt veel korra elu võtta ja kui see ebaõnnestus, pesi vabatahtlikult haigla põrandaid, kuni ta välja kirjutati. Manustatud antidepressantide mõjul muutus ta kõnnak ebakindlaks ning figuur laialivalguvaks, ta ei saanud enam catwalk’il hakkama.
“Kui Regina viimast korda Kuznetski Mostilt vallandati, võtsin ma ta koristajaks oma moemajja, kuigi tühja ta koristas. Kinkisin talle uusi kleite nende asemel, mis ta minema heitis,” meenutab Vjatšeslav Zaitsev. “Muidugi oli mul temast meeletult kahju… Mäletasin ju teistsugust Reginat, lahket ja õnnelikku, kes oli oma kuulsuse tipul. Ta ju andis mulle mu esimestel Moskva-aastatel süüa, salaja, nii et teised mannekeenid teada ei saaks. Mind, näljast poissi Ivanovost, kes oli tulnud vallutama pealinna, nagu ka tema ise omal ajal. Kuidas ma võisin tema lahkuse unustada?”
Vahel harva kõndis vanaksjäänud Regina ka oma endisesse töökohta, kus ta vaikselt nurgas istus ja uut mannekeenide põlvkonda jälgis. “Tal oli alati tehtud soeng ja peal täismeik, kuna ta ilmselt mõistis, kui palju silmapaare teda jälgib,” meenutab endine modell Tatjana Mihhalkova, praegune filmirežissöör Nikita Mihhalkovi abikaasa. “Mõistagi oli ka minul, nagu teistelgi tüdrukutel, huvitav vaadata endist priimat. Ta tundus küll kurb, kuid enesekindel — ei arvakski, et ta oli nii palju läbi elanud… Muidugi võinuks Zbarskaja saada tavaliseks eakate modelliks, üheks paljudest, kui ta ise seda tahtnud oleks. Aga ta ei tahtnud…”
1987. aastal tegi 51-aastane Zbarskaja uue, õnnestunud enesetapukatse. Tema kunagi nii kaunis keha kremeeriti. Zbarskaja surmast kuuldi nii hilja, et tema matustel ei viibinud ühtegi endist kolleegi. Seetõttu on teadmata ka tema hauaplats.
