4000 e.m.a. - 1299 m.a.j.

Vanad hieroglüüfid näitavad, et Egiptuse pruut kandis aastal 4000 e.m.a. volditud valget linast rüüd ning rituaalset jumestust. Kreeka pruudil oli aastal 425 e.m.a. seljas vooruslik valge tuunika - neitslikkuse sümbol. Tuunika oli seotud sõlme, mille võis lahti teha vaid peigmees. Vanadel roomlastel (27 e.m.a. - 476 m.a.j.) oli kõige tähtsamaks pulmarüüks loor, tegelikult tähendab loori tähistav sõna nubere ka abielu. Loori all kandis Rooma pruut liiliaid, mürti, rosmariini ja nisu, mis pidid tagama tugeva ja rõõmsa liidu. Pruudi juuksed olid tavaliselt palmitsetud Vesta neitsite stiilis. Erekollane loor eemaldati alles pärast pulmi ja süütuse kaotamist. Pruutkleit oli ka roomlastel valge, sümboliseerides rõõmu.

Keskajal olid abielud tavaliselt vanemate korraldatud ning seetõttu ei olnud pulmad sugugi nii romantilised, kui me tänapäeval oleme harjunud. Pulmade kui liidu majanduslik alatoon tähendas seda, et tseremoonia andis osalistele võimaluse demonstreerida oma jõukust. Pulmarüü oli nii luksuslik, kui pruut enesele lubada sai. Kleit oli tavaliselt värviline. Ühiskonna kõige mõjuvõimsamate liikmete jaoks omasid pulmad poliitilist tähendust ning nende raames korraldatid turniire ja pidusööke.

14. ja 15. sajand

Keskaja lõpu kasvav jõukus ning Itaalia ja hiljem Inglise renassanssi esimesed ilmingud kajastusid ka pulmarüüdes ning ehetes. Maailmarändurid käisid idas ja tõid sealt kaasa luksuslikku siidi, sametit ja brokaadi. Klassivahedest peeti rangelt kinni ning 1350. aastal võeti Inglismaal koguni vastu seadus, mis lubas ainult kuningliku perekonna liikmetel neid kangaid kanda. Ainult kuningapere liikmed võisid käia ringi juveelidega ehitud rõivastes, õuedaamidel oli siiski lubatud kanda siidi ja hõbedat. Traditsiooniliseks pruudirüüks sai cotehardie, kitsas mantlit meenutav slepiga kleit. Tavaliselt päranduseks saadud või laenatud rüü oli vöötatud kullaga. Töölisklassist pärit pruut kandis lihtsalt parimat kleiti, mida ta enesele lubada sai. Jõukusest olenemata olid kolm asja pulmades hädavajalikud - armastust ja truudust sümboliseeriv sõrmus, puhtust ja head südant näitav pross ja vooruslikkust sümboliseeriv pärg.

Traditsioonilisest loorist loobuti juveelidega kaetud mütsi või koonusekujulise tanu kasuks (näit. Jan van Eycki 1434. aasta maal "Arnolfini pulm").

16. ja 17. sajand

16. sajandiks oli loor kadunud. moodne pruut kandis õrna äärega kübarat. Populaarsed värvid olid punane ja kuldne. 1533. aastal abiellus Firenzest pärit Catherine de Medici Prantsuse aadlikuga ning pulmaatribuutikast - pitsist, kontsaga kigadest ja isegi pulmatantsust - sai Prantsusmaal uus traditsioon. Paarkümmend aastat hiljem abiellus Ðotimaa kuninganna Mary pikas valges kleidis, mida prantslased olid kaua aega leinarüüks pidanud. See oli julge samm, eriti arvestades seda, et ta abiellus Prantsuse aadlikuga. Pruutidele tema algatus meeldis ning valgest sai uus pulmavärv.

Elizabethi aja pruut kandis tavaliselt juustes lilli ning käes paeltega põimitud pruutkimpu. Kuninglikud pruudid on läbi ajaloo eelistanud kalliskividega ehitud rüüsid ning ajalukku on jäädvustatud kuningas Jamesi 16-aastane tütar Elizabeth aastast 1613. Nii tema kui ta 16 pruutneitsit kandsid valget ja hõbedat, ta slepp ja varrukad olid kaetud teemantitega ning peas oli tal kuldkroon. Mis väljalõigetesse puutub, siis nii Elizabethi ajal kui hiljem Victoria ajal olid moes väga sügavad dekolteed.

17. sajandi Suurbritannias said võimule puritaanid ning pruutkleidid muutusid lihtsamaks, samuti pulmad. Valge läks jälle moest ning praktilise meelega pruudilt oodati, et ta saaks pruutkleiti ka hiljem kanda. Suurbritannia Ameerika kolooniates jätkus pruutkleitide traditsioon, aga mitte nii uhkelt, kuna see oli väga kallis.

18. sajand

Nii Euroopas kui Ameerikas oli tekkinud tugev keskklass, kes üritas imiteerida kõrgklassi luksuslikke pulmi. Luksuslikud kangad olid kättesaadavad kõigile, töölisklass välja arvatud, ja pruutkleidid olid luksuslikud, elegantsete sleppide ja paljastavate dekolteedega. 18. sajandi lõpuks olid moeajakirjad muutunud lugejate seas populaarseks ning stiiliteadlikud pruudid otsisid sealt juhiseid.

Prantsusmaal viis aristokraatia moe äärmustesse. Peened lisandid, kõrged parukad ja tohutud kübarad iseloomustasid Marie Antoinette´i õukonda. 1700te lõpus muutis Prantsuse revolutsioon kõike. Tavaline inimene oli nüüd valitseja ja ekstravagantsus muutus tabuks. Kadus ka luksuslik pruutkleit. Demokraatiavaim haaras Ameerika Ühendriigid ning koos sellega otsiti lihtsust, võrdsust ning eeskujusid varasemast demokraatiast - antiik-Kreekast. Moodi tulid ampiirstiilis musliinkleidid, mille sale siluett oli kontrastis lopsakate mineviku rüüdega. Aluspesu oli lihtsam ning pruudid kandsid taas loori, mida hoidis kinni mürdist ja punastest roosidest pärg. Moodi tuli tagasi ka klassikaline valge.

19. sajand

Tohutu Briti impeerium laiendas 19. sajandil oma piire ning kuninganna Victoria valitses 64 aastat veerandi maailma üle. Moodsas maailmas ei olnud enne olnud nii erakordse võimuga naist. Kolm aastat pärast kuningannaks kroonimist armus 21-aastane Victoria prints Albertisse (väidetavalt esimesest pilgust). Armastusabielu oli senini tundmatu, eriti kuninglikus peres. Nõudes õigust abielluda valitud mehega muutis Victoria põhjalikult abielu mõtet ning ükski pruut ei tahtnud enam astuda liitu vastumeelse mehega. Kuninglikku traditsiooni eirates loobus Victoria juveelidega pikitud rüüst ning kandis valget satiinkleiti, pitsi, loori ja apelsiniõitest pärga. Victoria pulmarüü vallutas maailma ning mõjutab pulmamoodi tänapäevani. Valge pruutkleit on olnud Victoria pulmadest saadik läänemaailma standard.

Tööstusrevolutsioon laiendas keskklassi ning lõi uusrikaste kihi. Sellel ajal sündis ka õmblusmasin, mis muutis moodi põhjalikult. Nüüd võis praktiliselt iga pruut lubada endale pulmapäeval valget kleiti.

Victoria ajastu lõppu iseloomustasid tagasihoidlikkus ja mõõdukust ning enamus arvas endiselt, et naise koht on kodus. Need väärtused kandusid edasi ka pulmarüüdes, mis olid kõrge kaelusega ja pikkade varrukatega, kusjuures pikad alusseelikud ei näidanud sentimeetritki jalga. Valge oli nii populaarne, et seda kandsid lisaks pruudile ka pruutneitsid.

Ühendriikides sai 1869. aastal valmis transkontinentaalne raudee ning raudteereisi moodi tulles muutusid riided praktilisemaks. Praktilisem stiil kandus edasi ka pulmamoodi. Seeliku vitstoed läksid moest ning moodi tulid turnüürid, mis olid siiski kaunis rasked ning milles oli end keeruline liigutada. Moes oli ka avar altpoolt küünarnukki kitsenev varrukas. Turnüür kadus peatselt moest ning uued kleidid olid S-kujulise korsetiga, tuues esile naise istmiku. 19. sajandi viimasel kümmendil muutusid seelikud avaramaks ning uut tüüpi korsett kinkis naisele vertikaalse silueti. Kangad olid kerged, kaunistused lihtsamad ning ampiirstiil tuli moodi tagasi.

1900-1919

Uue sajandi esimestel aastatel järgisid pruudid Victoria ajastu traditsioone. Aga siis saabus Edwardi aeg, lihtsus kadus ning ekstravagantsus - eriti pulmariiete osas - oli taas tagasi. Esimese maailmasõja alguses 1914. aastal muutusid ka pulmariided funktsionaalsemaks. Keha moonutav pesu läks moest ning siluett muutus naiselikumaks. Esmakordselt ajaloos läksid seelikud lühemaks ning pahkluud tulid välja, isegi altari ees.

1920ndad

Naised said hääleõiguse ning pruudid muutusid vabameelsemaks. Chanel tõi moodi slepiga lühikese pulmarüü, kuid valge oli endiselt lemmikvärv. Ka loor elas muutused üle ning pruudid harjusid ajapikku ideega "mida lühem kleit, seda pikem loor". Suure majanduskriisi algusega 1929. aastal kaasnes ka pulmariiete lihtsustumine. Pruut kandis lihtsalt sellist kleiti, mida ta enesele lubada sai.

1930ndad

Majanduskriis jätkus ning kaunistatud pruutkleit oli luksus, mida tavaline pruut enesele lubada ei saanud. Ometi ihkas ta glamuuri, mida ta näigi Hollywoodi filmides. 30te lõpus oli majanduslik olukord paranenud ja Euroopa moeloojad rahuldasid üldsuse janu uute riiete, sealjuures pulmakleitide järele, ning viimased olid seksikamad kui kunagi varem. Kui Kreeka printsess Marina abiellus, kandis ta briljantidega ehitud diadeemi, millest sai üldine moeröögatus. Sellel ajal sündis ka esimene spetsiaalselt pruutidele mõeldud ajakiri, millest aja jooksul kujunes BRIDE'S Magazine.

1940ndad

Teise maailmasõja normeerimine jättis oma jälje ka pulmamajandusse. Lisaks sellele, et siidi oli peaaaegu võimatu hankida (peaaegu kõik läks langevarjude peale) ning sukkpüksid olid tollal tundmatu nähtus, pidas enamus pruute oma kohuseks kanda vaid oma parimat kleiti. Ja kui nad ka kandsid pruutkleiti, oli see tavaliselt laenuks võetud. Kiiresti kokku klopsitud pulmatseremooniad rindelt paariks päevaks koju pääsenud sõdurite ja nende pruutide vahel tähendasid ühtlasi valge kleidi kõrvale jäämist. Armees teeninud paarid abiellusid mundrites.

1950ndad

Nailoni leiutamine 1938. aastal tähendas täiesti uuelaadse kanga sündi ka pulmamoes. Nailoni kangus mõjutas kleidimoodi ning 1950te pruutkleit meenutas arhitektuuri. Pärast Grace Kelly ja Monaco printsi Rainieri pulmi 1956. aastal unistas iga pruut samasugustest pulmadest. Pruudi riided peegeldasid sõjajärgse perioodi jõukust ning naasmist romantiliste fantaasiate juurde. Selle perioodi pulmakleidid ulatusid pahkluuni ning olid tihti valmistatud nailonpitsist, mille juurde kuulus lühike loor.

1960ndad

Selle perioodi pulmad olid väga ametlikud kuni aastakümne lõpuni välja, mil uus põlvkond seadis küsimärgi alla traditsioonilised väärtused. Kehtiva ühikondliku korra ja sõja vastu võitlevad noored abiellusid rannas või metsas ja mitte kirikus ning eelistasid talupojasärki või tikitud teksaseid traditsioonilisele pruutkleidile. Statistika näitab, et enamus selle perioodi kleite olid siiski valged ja maani, kuigi lõiked olid avangardsed.

1970ndad - 1980ndad

Saabus diskoajastu ning vaba ja vallaline oli moes, mitõttu pulmad muutusid haruldasemaks. Siis tuli aasta 19981 ning leedi Diana Spenceri muinasjutupulm prints Charlesiga muutis suhtumist põhjalikult - pulmad olid jälle moes. Moodi läks ka suur kohev pruutkleit. Ameerika pruudid üritasid imiteerida printsess Did, kandes suuri hõljuvaid kleite ning korraldades nii suurejoonelisi vastuvõtte, kui nende pered vähegi lubada võisid.

1990ndad

1990te alguseks olid suured pulmad moest läinud ning 1980te liialdusi ei peetud enam heaks tooniks. Pruudi kleit peegeldas ta isiksust rohkem kui kunagi varem. Moodi tuli "lihtne ja elegntne". Kui Carolyn Bessette abiellus John F. Kennedy juunioriga, panid Narciso Rodriguezi kavandatud liibuv kleit, õrnad rihmikud ja klassikaline soeng aluse uuele trendile. Kahjuks hukkusid Carolyn, ta abikaasa ning õde lennuõnnetuses paar kuud enne kolmandat pulma-aastapäeva, aga selle ilusa paari pulmapilt on paljudele meelde sööbinud: elegantne, lihtne ja rõõmus.

Pruutkleit on teinud läbi arvutult ümbersünde ning on raske ennustada, milline näeb välja 21. sajandi pulmarüü. Kuna pulmamoodi on läbi ajaloo dikteerinud aeg, kuninglikud perekonnad ja viimasel ajal Hollywoodi kuulsused, ei ole kerge ära arvata, kelle kleit dikteerib järgmise kleidimoe Kas see saab olema prints Williami pruut … või otsustab Madonna jälle abiellu heita? Kes teab. Aga olenemata sellest, mida tulevik kleidimoodi toob, üks on selge: pruutkleit säilitab allati oma tähtsuse rituaalse rüüna, milles naine abielusadamasse astub.