Rinnasuurendusoperatsioonide veider ajalugu ja tulevik



Rinnasuurendusoperatsioonide veider ajalugu ja tulevik
Erakogu

Enne soolalahust ja silikooni lasid arstid oma fantaasial tõeliselt lennata, paigaldades naiste rindadesse mida iganes. Ajalugu annab tunnistust tõigale, et mitte alati ei lõppenud need fantaasialennud patsientidele hästi. Ekspertide hinnangul on rinnasuurendusoperatsioon ilukirurgia protseduuridest maailmas populaarsuselt teisel kohal. Miljonid naised üle maailma otsustavad aasta-aastalt aina enam oma büsti kirurgiliselt suurendada. See tõstatab aga huvitava küsimuse — kes oli esimene? Kes oli see naisterahvas, kes ihales endale suuremat büsti niivõrd palju, et oli valmis selle nimel noa alla minema, ilma et keegi oleks varem midagi säärast teinud?

Teadaolevalt oli esimene kirurg, kes sellise operatsiooni läbi viis, Vincenz Czerny. Operatsioon leidis aset Saksamaal 1895. aastal. Patsiendiks oli 41-aastane lauljanna, kellel oli hiljuti eemaldatud vasakust rinnast kasvaja. Olles ilmselgelt morjendatud oma tugevalt ebasümmeetrilisest partiist ning teenides oma leiba lavadel rambivalguses ja sõltudes oma välimusest, on mõneti mõistetav, miks see daam oli valmis niivõrd drastiliseks sammuks. Czerny, olles otsustanud leida lauljanna murele lahenduse, lähenes probleemile vägagi loominguliselt. Nimelt leidis ta teise õunasuuruse kasvaja lauljanna alaseljast, eemaldas selle ja paigaldas seljast eemaldatud kasvaja patsiendi vasakusse rinda. Tundub hullumeelne asendada üks kasvaja teisega, kuid Czerny viis kasutada keha oma kudesid oli selle aja kohta vägagi innovatiivne ja arenenud meetod. Eriti kui võtta arvesse meetodeid, mida tema kaasaegsed kirurgid rindade suurendamiseks kasutasid.

Seotud lood:

Teadmatuses kobades (hoolimata patsiendi rahulolust, tervisest ja elukvaliteedist) katsetasid kirurgid väga küsitavate meetoditega, sisestades rindadesse parafiini, klaasist palle, elevandiluud, härjarasva ja isegi villa. Kõrvalnähtudena pidid patsiendid kannatama tõsist armistumist, infektsioone, kudede nekroosi, maksahäireid, koomat ja surma.

Selle valuliku eksperimenteerimise sütitajaks oli üks ürgne kihk — iha. 1940. ja 1950. aastatel oli lopsakas partii ülimaks iluideaaliks. Ideaaliks, mida popkultuuris inspireerisid Marilyn Monroe ja Jayne Mansfield. Sellel ajal ei olnud teadus veel järele jõudnud protseduuri täiustamisele ja ohutuks muutmisele, kuid see ei takistanud kirurge rinnasuurendusoperatsioone läbi viimast, sisestades naiste rindadesse igasugu svamme, mis kuivasid mõne nädalaga ja põhjustasid ohtlikke infektsioone. Veel ohtlikum oli see, mida tegid Jaapani naised teise maailmasõja aegu. Lootuses võita Jaapanis asuvate Ameerika sõjavõelaste südameid, süstisid naised oma rindadesse tööstuslikku silikooni. Seda eeldusel (taaskord Marilyn Monroe eestvedamisel tekkinud iluideaali tõttu), et ameeriklastele meeldivad ainult suure büstiga naised. Selle tulemusena oli kohutav kudede kärbumine ja gangreen nimetatud daamidele kiire tulema.

Pea pool sajandit kestnud katse-eksitusmetoodika viis tõelise läbimurdeni alles 1961. aastal, mil Dr. Frank Gerow koostöös Dr. Thomas Croniniga töötasid välja esimese silikoonimplantaadi. Doktorite duo leidis omale esimeseks patsiendiks koera nimega Esmeralda. Kõlava nimega peni siblis oma implantaatidega edukalt ringi mitu nädalat, enne kui ta kannatus katkes ja sügelevad õmblused lahti näris, misjärel implantaadid eemaldati. Kuigi katsetus kestis pelgalt paar nädalat, piisas sellest doktorite paarile ja nad otsustasid konsensuslikult, et nende väljatöötatud lahendus on ohutu ja inimestele valmis.

Aasta hiljem oli preili Timmie Jean Lindsey esimene inimene ajaloos, kellele paigaldati silikoonimplantaadid. Lihtne Texasest pärit tehasetööline tunnistas hiljem, et ta ei olnud sellise protseduuri peale varasemalt isegi mõelnud. Tegelikkuses oli Timmie soov eemaldada rinnalt tätoveering, kuid Cronin ja Gerow said ta nõusse, pakkudes lisaks tasuta tätoveeringu eemaldamist ja kõrvade rohkem pead ligi viimist. Õnnestunud protseduur leidis toona laialdast kajastust, mis ladus vundamendi doktorite duo edasisele tähelennule.

Kuuekümnendate lõpus tulid turule soolalahusega täidetud implantaadid, mille populaarsusele aitas kaasa ka kasvavate kohtuhagide arv silikoonimplantaatide tootjate vastu (mida oli tipphetkel 12 000 aastas). 1988. aastal, kannustatuna survest, mida nimetatud hagid paratamatult avaldasid, paigutati silikoonimplantaadid Ameerikas 3. klassi kategooriasse, mis tähendas seda, et kuigi otseselt ei olnud tervisele ohtlikkus tõendatud, tohtis silikoonimplantaate paigaldada ainult ekstreemsetes olukordades, nagu rinna rekonstruktsioonid jms, mitte kosmeetilistel eesmärkidel.

Praeguseks on populaarsus liikunud soolalahuse implantaatidelt tagasi silikoonimplantaatide kasuks, kuid veelgi olulisem on märkida ära käesolev kümnend, kuna taaskord on aset leidnud üks tõsiseltvõetav uuendus selles tööstuses — B-Lite'i kergekaalulised implantaadid.

B-Lite'i implantaadid on asunud selles seni stagneerunud tööstuses tõeliselt paati kõigutama, sest hoolimata pisut kõrgemast hinnatasemest on uute kergete implantaatide populaarsus aina kasvamas. Tavalise silikoontäidise asemel on B-Lite'i implantaatide sees peale silikoongeeli borosilikaadist mikrosfäärid, mis kuni 30% kergemale kaalule lisaks on ka läbipaistvamad mammograafiauuringutes.
Nagu arvata, on traditsiooniliste implantaatide müüjad sellest uuendusest vähem kui vaimustuses, väites, et tegu on uue ja katsetamata lahendusega; et 25% kuni 30% kaaluerinevus ei ole tajutav ja (mis kõige vaimukam) implantaatide tekstureeritud pind on ohtlik.

Faktid räägivad vastupidist

B-Lite'i implantaatide kestad on välja töötanud selle tööstuse parim Saksa ettevõte Polytech. Tekstureeritud pind aitab oluliselt kaasa implantaadi korrektsele paiknemisele kehas ja vähendab kapseldumise ohtu. Ühtlasi on tootja valikus ka siledapinnalised implantaadid, kuid enamik Euroopas teostatavatest operatsioonidest tehakse just tekstureeritud implantaatidega.

Enam kui 20 aastat Londonis ilukirurgiat praktiseerinud plastikakirurg Cristopher J. Inglefield, kes viib aastas läbi sadu rinnasuurendusoperatsioone, tunnistab, et on B-Lite'i implantaate paigaldanud alates 2014. aastast ja praeguseks valib kergekaaluimplantaadid enam kui 80% tema patsientidest. Tagasiside ja patsiendi rahulolu on tema kinnitusel olnud fenomenaalselt hea ning peamiste põhjustena tuuakse välja just kergemat kaalu ning sellest tulenevalt kiiremat (ja valutumat) operatsioonijärgset taastumist ja oluliselt naturaalsemat tunnetust.

Vana kaardiväe väited, nagu 25% kuni 30% kergem kaal ei ole tajutav, on lihtsalt vale. Mida enamik inimesi ei tea, on see, et silikoonimplantaadid vajuvad aja jooksul samamoodi nagu tavalised rinnad. Seega tähendavad kergemad rinnad väiksemat vastuvõtlikkust gravitatsioonile ja sellest tulenevalt kauaaegsemat nooruslikku büsti.

Siinkohal on paslik meeles pidada kahte asja:

  1. Rinnasuurendusoperatsioonid ja implantaadid on suur äri, kus igaüks tahab kaitsta oma turuosa. Seega on alati tähtis teha ära oma kodutöö ja otsustada tuginedes faktidele, mitte (sageli) kallutatud arvamustele.
  2. Oli aeg, mil lambiõlitootjad tembeldasid lambipirni plahvatusohtlikuks. Kui paljudel on täna kodus elektri asemel õlilambid?

Innovatsioon läheb alati omasoodu ning selles, aina kasvavas tööstuses ja populaarsust koguvas protseduuris, on B-Lite'i implantaadid tõeline läbimurre. Seega ei ole just imekspandav, et aina rohkemad naised otsustavad just B-Lite'i implantaatide kasuks.

Eestis pakuvad uuenduslikke B-Lite'i kergekaalu implantaate enamik tuntumaid ning vilunumaid ilu- ja plastikakirurge.

www.kergedimplantaadid.ee