Second-hand või vintage — milles peitub erinevus

Tegemata vahet vintaažrõivastel ja second-hand kaubal, võib mõnes suuremas vintaaži-mekas, näiteks Londonis või Los Angeleses, mõistatuseks jääda, miks on arvatavas “kaltsukas” hinnad kõrgemad kui mõnes moodsas disaineripoes. Püüame olukorda selgust tuua.

Suures osas pärineb second-hand poodides müüdavate rõivaste valik lähikümnenditest ja on oma iseloomult peamiselt praktilise otstarbega — oluline on nende funktsionaalus igapäevaelus. Neid riideid soetatakse tingituna kas vajadusest või soovist vahelduse järele.

Vintaažrõivad on aga võrreldavad hinnaliste vintaaž-veinidega, mille väärtus ajaga vaid kasvab. Neid riidetükke ei osteta niivõrd praktilisest, kui just hingelisest vajadusest, seletamatust äratundmisrõõmust või isiklikust hobist lähtuvalt, sest tihti sisaldavad nad endas märksa enam kui esmapilgul arvata oskaks.

Tänapäeval erinevad vintaažrõivad nii oma hinnalt, kvaliteedilt kui ka eksklusiivsuselt, ent enamasti on nad kõik väga hästi hoitud. Suurem osa on tavaliselt kantud, ent leidub ka eksemplare, mis pärinevad moemajade ladudest ja millel on isegi veel tolleaegne originaaletikett küljes. Rõiva kantuse määr pole kuigi oluline, kui seda eset on kandnud mõni tuntud inimene. Eseme eksklusiivne päritolu pakub huvi eriti rõivakogujatele, kes väärtustavad ja arhiveerivad andmeid nii rõiva kandja kui ka ürituste kohta, kus ja millal seda eset kanti.

Vintage ja retro — üleminek vanamoodsalt moodsale

Kui veinialases terminoloogias tähistab sõna vintage spetsiaalset veinitootmise protsessi, siis moealaselt kasutatakse seda nimetust eelnenud kümnenditest (1920–1980) pärinevate rõivaste tänapäevasesse moepilti passitamiseks.

Avalik arusaam originaalsete vintaažrõivaste unikaalsusest ja ajatusest tabas (eelkõige Ameerika ja Inglismaa) ühiskonda 1990ndate algul, kui neid hakkasid kandma pidevalt ajakirjade ja ajalehtede esikaantel figureerivad kuulsused nagu näiteks Julia Roberts, Barbara Streisand, Kate Moss, Dita von Teese jpt. Koos sellega suurenes huvi keskkonda säästvate eluviiside vastu, mis võttis vormi rõivaste üldise taaskasutuse propageerimise, ümbertegemise ja parandamise näol. Kui 1960ndatel jäi rõivaste vahetamine pelgalt pere ja lähemate tuttavate ringi, siis nüüd hakkasid second-hand ja ka natuke kallimad vintaažrõivaste poed juba massiliselt levima.

1990ndatel tekkisid vintage’i kõrvale ka mõisted vintage inspired ja vintage reproductions ehk retro (lühend sõnast retrospektiiv), mis viitab möödunud kümnendite eri stiile imiteerivatele, ent kaasaegsetele rõivastele. Retro oli alternatiiviks neile, kes küll imetlesid vana stiili, ent eelistasid selle kaasaegset interpretatsiooni. Erinevalt originaalist oli võimalik valida nii eri suuruste kui ka värvide ja kangaste vahel. Heaks näiteks on 1990ndatel populaarne kombineekleit, mille lõige põhines 1930ndate naiste aluspesul.

Vintaaž kui trendidest eraldi seisev fenomen

Vintaažrõivaste eripära seisneb nende unikaalsuses — enamik rõivaesemetest on omal ajal tehtud tellimustööna või piiratud koguses eksemplaridena. Üldjuhul on nad disainitud eesmärgiga, et neid saab kanda aastaid ja vajadusel ümber teha. Seetõttu on vastupidavatest materjalidest väljalõigatud rõivad väga kvaliteetse teostuse ja heldete õmblusvarudega. Vintaažrõivaste poodidest võib tihti leida unikaalseid kangaid, mida enam ei toodeta või mis on ääretult kallid, mille aga saab kätte märksa odavamalt kui samalaadset retrostiili matkiva trendieseme.

Käsitikandite, ebaharilike nööpide, aplikatsioonide, helmeskaunistuste ja heegeldustega vintaažrõivaid võib vaadelda ka kui hinnalist (moe)ajaloolist pärandit, mistõttu paljud on hakanud vanadesse rõivastesse suhtuma kui investeerimislaadi. Seepärast on tänapäeval erilisemad vintaažrõivad, eriti üldtuntud disainerite omad, saadaval vaid rõivakogujate erakogudes või eksklusiivsetes vintaažrõivaste boutique´ides, millele on tõenäoliselt lisatud juba üsna kõrge “leiuhind”. Eksklusiivsete vintaažrõivaste, eelkõige õhtu- ja kokteilkleitide soetamine on populaarne eeskätt näitlejate (näiteks Drew Barrymore, Nicole Kidman ja Mandy Moore) seas, kes ostavad neid nii oma rollide kui ka galaürituste tarbeks. Näitlejad Winona Ryder ja Chloė Sevigny kasutavad aga vintaaž-moodi ka igapäevaelus, sobitades kokku nüüdisaja trende ja isikupäraseid laene vintaaž-perioodist. Sharon Stone koguvat juba aastaid näiteks 1950-60ndatest pärinevaid kašmiirkardigane.

Retro- ja vintaažrõivaste kättesaadavus

Eestis avati selle suve lõpus üks esimesi vintaažrõivastele orienteeritud poode Fankadelik, kus võib peale sattuda nii põnevatele vintaaž-leidudele välismaalt kui ka retro- ja disainiavastustele Eestist. Erilistele vintaažrõivaste austajatele võiks aga üldtuntud moemetropolide kõrval soovitada Londonis juba kuuendat aastat toimuvat vintage-festivali Frock Me!, kuhu igal aastal tulevad inspiratsiooni ammutama High Street’i moegurmaanid.

Lihtsaim ja kättesaadavaim infohankimisviis nii internetioksjonite (e-Bay) kui ka uute esemete turuletuleku ja asukoha kohta on aga internetis asuvad spetsiaalsed poed (www.neldasvintageclothing.com) ning spetsialistide foorumid (www.vintagefashionguild.org). Kolmas võimalus on pöörduda oma õmbleja poole või siis — vajalike oskuste ning lõigete ja materjalide olemsolu korral — ise käärid haarata. Inspiratsiooni võiks ammutada vastavalt kümnendisoovile Elsa Schiaparellilt (30ndad), Christian Diorilt (50ndad), Yves Saint Laurent’lt, Mary Quantilt (60ndad) ja teistelt.

Taaskasutuse globaalne eesmärk

Riiete ajaloolise tausta, päritolu, respekteeritud disainerite loomingu ning rõivaste eelnenud põlvkondade fluidumi kõrval hinnatakse vanades rõivastes eelkõige nende keskkonnasäästlikkust. Paljud vintaažrõivad kannavad silti “Union made”, mis tähendab, et selle märgiga rõivad on valmistatud esitletud rõivabrändi töötajate poolt, välistades võimaluse, et tööjõuks on kasutatud kolmanda maailma odavat tööjõudu.

Vähem oluliseks ei peeta ka süsihappegaasist tingitud kliimasoojenemist, mis põhjustab erisuguseid ja väga tõsiseid globaalseid probleeme nagu näiteks üleujutused, tormid ja tornaadod. Inglismaa ajalehe The Independent ühes keskkonnateemalises artiklis, kus räägitakse kliimasäästlikust tarbimisest, soovitatakse oma garderoob mõistlikult väikese ja kompaktsena hoida. Moefännidele soovitatakse ostlemiseks just nimelt second-hand ning vintaažriiete poode, ja uue rõivatüki soetajale pannakse südamele, et ta ostaks vaid esemeid, mis tõesti meeldivad ja millel oleks aastatepikkuse kasutamise perspektiiv.