Juuksed on kõige varieeruvam inimest iseloomustav tunnus. Juuksed võivad muutuda nii värvis, pikkuses kui ka tiheduses.
Juuste ja peanaha seisund muutub kogu elu vältel: imikutel on esmalt õhukesed ja õrnad udukarvad (vellusjuuksed), hiljem muutuvad juuksekarvad tumedamaks, tugevamaks, tihedamaks. Kõige rohkem on inimesel juukseid 20-aastaselt. Vananedes muutuvad juuksekarvad halliks ja nende arv väheneb, see on normaalne füsioloogiline protsess.
See, millise juuste või peanaha seisundiga on tegemist, muutub oluliseks vaid juhul, kui inimest ennast hakkab midagi häirima. Siis võikski pöörduda nahaarsti poole, et välja selgitada, kas on tegemist juuste või peanaha haigusliku muutusega, mis vajab ravimist.
Juustel ei ole otseselt elulist tähendust kogu organismi seisukohalt, kuid terved juuksed peegeldavad organismi tervislikku olukorda küll.
Juuste väljalangemisel on palju põhjusi. Kõige sagedamini esineb meestüüpi kiilaspäisust (lagipeal ja oimukohtadel), kuid juuksed võivad ka laiguti välja langeda või tekib üldine kiilaspäisus. Põhjuseks võivad olla pärilikud haigused, kilpnäärmehaigused, rauadefitsiit, toitumushäired, süüfilis, keemilised ühendid, ravimid (näiteks kasvajavastased preparaadid), traumad jne. Lastel võivad juuksed laiguti välja langeda näiteks peanaha seenhaiguste tagajärjel.
Meestel tekib kiilaspäisus suurenenud androgeenide ehk meessuguhormoonide taseme tõttu. Algab see hilises teismeeas või 20. eluaastate alguses. Vanuse lisandudes juuste hõrenemine kahjuks süveneb. Kiilaspäisuse tunnuseid esineb keskmiselt veerandil 25-aastastest, 40%-l 40-aastastest ja pooltel 50-aastastest meestest. Aga ka naistel võib esineda kiilaspäisuse tunnuseid — juuksed hõrenevad lagipea või oimude piirkonnas.
On tõesti täheldatud, et kiilaspäisuse põhjus on pärilik, kuid teadlaste uuringud on jõudnud ka selleni, et kõik pole nii lihtsalt seletatav kui esmapilgul tundub. Veel ei ole leitud ühte ja ainsat inimese kiilaspäisuse geeni, kuid on teada, et kiilaspäisuse tekkes mängib olulist rolli üks teatud ensüüm. Pärilikkuse kohta on teada, et risk on seda suurem, mida enamatel sugulastel kiilaspäisus on, samuti tõuseb risk oluliselt siis, kui mõnel naissoost sugulasel on kiilaspäisuse tunnuseid.
Stress mõjutab kogu organismi, kuid mingil juhul ei saa seda pidada ainsaks juuste väljalangemise põhjuseks. Kui stressi osast üldse rääkida, tekib küsimus, kas see on primaarne või sekundaarne, kuna juuste kaotus ise võib põhjustada stressi ning rahulolematust oma välimusega.
Peanahal võib esineda nii nakkusliku päritolu kui ka mittenakkavaid haigusi. Nakkuslikud on näiteks seenhaigused, vöötohatis ja parasiitide põhjustatud haigused, mittenakkavad on psoriaas, seborröa, lihhen jt. Peanahal või esineda ka kasvajaid.
Juukseid tuleb pesta vastavalt vajadusele.
Eks ikka. Sõltub juuste eelnevast olukorrast, tegijast ja materjalidest ka.
Nii nagu juuste väljalangemise intensiivistumine on normaalne vananemisega seotud füsioloogiline protsess, on seda ka juuste halliksminek. Põhjuseks on pigmendirakkude häving karvanääpsus. Tavaliselt algab hallide karvade teke 30–40-aastaselt. Enneaegseks peetakse hallinemist siis, kui see toimub enne 20. eluaastat, aga see võib samuti olla pärilikku laadi.
Kiire juuste halliks minek võib tekkida pärast rasket palavikuga kulgevat haigust, raske kilpnäärme ületalitluse korral, pernitsioosse aneemia, kasvajate või mingi äkilise ja tugeva emotsionaalse stressi tagajärjel. Üleöö halliks minekut võib tõesti esineda, kuid paljud sellised haigusjuhtumid läbi aastasadade on ka liigselt üle dramatiseeritud. Raamatutest võib näiteks lugeda, kuidas Marie Antoinette’i juuksed läksid halliks üleöö….
Juuste üks kolmest tähtsast funktsioonist on kaitsta peanahka külma, traumade ja päikesekiirguse eest. Kui need mõjud pikka aega kestavad, võivad juuksed kahjustuda. On ka leitud, et kiilaspäisuse puhul esineb lagipea piirkonnas rohkem päikesekahjustusest tingitud muutusi, suureneb ka risk vähkkasvajate tekkeks. Sellepärast tuleks juuste puudumisel peanahka mütsiga kaitsta.
