Võiks ju proovida klassikaliselt kauni
Kleopatra vanniretsepti
. Soojendada liiter piima (mitte keeta), teises nõus aga - vee sees – tassitäis mett. Seejärel lahustada mesi piimas, lisada kaks supilusikatäit mandli-, roosi-, oliivi- või mingit muud taimeõli ning valada segu vannivette. Pärast sellist vanni on nahk õrn ja sile, raskemeelsus kaob aga pikaks ajaks.

Kuid tõeline varandus meeleolu tõstmiseks ning võitluseks sügisspliini vastu peitub linasest riidest kotikestes, kuhu on juba suvest saadik varutud mitmesuguseid taimi. Kusjuures enamik neist ei peleta mitte ainult kurbust ja depressiooni, vaid mõjuvad kosutavalt ka nahale.

Naha elastsust parandavad järgmised ravimtaimed: männipungad, rosmariinilehed, kuiva naha puhul võib vette lisada pärnaõisi. Bakteritsiidset mõju avaldavad nahale sellised ravimtaimed nagu kadakamarjad, männipungad ja takjajuur. Mädase lööbe ning vistrike puhul tehakse vanni kreeka pähkli kuivatatud lehtede tõmmisega (300 g lehti liitri vee kohta, keeta 20 minutit, lasta tõmmata 3-4 tundi, kurnata ning lisada kontsentreeritud tõmmis vanniveele).

Võrdses koguses saialille, piparmündi ning pune kuivatatud õite lisamisega sooja vannivette kindlustatakse endale hea ja kerge uni. Lõhnavannid männiokka tõmmisega või lihtsalt vaiguekstrakti lisamisega kaotavad õhu kerge ioniseerimise tõttu peavalu (tuletades meelde, kui hea on männimetsas hingata, võib sama tunde isiklikus vanniski tekitada). Vette lisatud melissi-, nõgese-, kolmisruskme-(vt. kolmisruse), pärnaõie- ning kasepungatõmmiste kasutamine aitab parandada vereringet, leevendab nahapõletikke ning puhastab poore.

Olenevalt ravivahendi iseloomust valmistatakse seda erinevalt – kadakamarjad ja männipungad valatakse üle keeva veega ning keedetakse 10 minutit. Ülejäänud taimed valatakse üle keeva veega ning jäetakse kaetult 30 minutiks seisma.

Kui käepärast pole vastavat nõu tõmmise valmistamiseks (emailkastrul või -kopsik), võib taimed raputada riidest kotikesse ning riputada see vannikraani külge. Seades kotiservad hoolikalt ümber kraani, lasta maksimaalselt kuum vesi väikese joana läbi koti jooksma, sel moel täita 1/3 vanni. Nüüd siduda kott kõvasti kinni ning jätta see 10 minutiks vette ligunema. Kui kott väljas, lisada vanni vajalik kogus külma vett. Ühe vanni tarvis läheb vaja 200-300 g ravimtaimi.

Kosutavalt mõjub nahale ka kliivann. Selleks valatakse 300 g nisukliisid üle külma veega, lastakse keema tõusta, ning kurnatud tõmmis lisatakse vanniveele.

Bakteritsiidne ning kuivatav mõju on kaaliumpermanganaadilisandiga vannil. Vannivesi peab olema heleroosa.

Kergelt desinfitseeriva ning naha elastsust parandava toimega on ka keedu- või meresoolalisandiga vann. Selleks kasutatakse vannitäie mageda vee kohta 0,5 kilo soola. Et sool paremini lahustuks, raputatakse see riidest kotti ning asetatakse veejoa alla.

Nakkusvabade nahahaiguste puhul tehakse tärklisevanne. Selleks läheb vaja 500-800 g tärklist, mis on eelnevalt väheses külmas vees lahustatud ning seejärel vanniveele lisatud. Tärklis pehmendab nahka ning vähendab ärritust ja sügelust.

Et pehmendada ning niisutada kestendama kippuvat nahka, võiks 1-2 korda nädalas võtta glütseriinivanne (0,25 l 200 l vee kohta), koos meega (1 supilusikatäis vanni kohta) ning kaerahelveste tõmmisega (klaasitäis kaerahelbeid valada üle 2 l keeva veega ning kurnata).

Suur tähendus on mitte üksnes ravivanni koostisel, vaid ka selle temperatuuril. Külmad (kuni 20°C) ning jahedad (20-23°C) vannid on toniseeriva toimega ning soodustavad ainevahetust. Vannid, mis on lähedased kehatemperatuurile (34-36 kraadi) karastavad ning toniseerivad. Soojad vannid (37-39 kraadi) leevendavad valusid, vähendavad lihaspingeid, rahustavad närvisüsteemi ning annavad hea une. Kuumad vannid (40-42 kraadi) suurendavad higieritust ning ainevahetust.

Olenemata valikust – kuum või soe vann, küllastatud meresoola või ravimtaimede tõmmisega – tuleks neist lihtsatest protseduuridest mõnu tunda. Siis näib ka elu nii kenana, et roosasid prille polegi tarvis.