Valehäbita iluoperatsioonidest
Eakas Rootsi eestlanna on pea ümber mähkinud suure poolläbipaistva salli ja pärast kontserti Raekojas sammub uhkelt ühe oma ammuse tuttava juurde. „Mul läheb hästi!” teatab ta rõõmsalt tere-pole- sind-ammu- näinud-küsimusele vastuseks. „Näed, läheb nii hästi, et võin endale iluoperatsioone lubada!” ütleb ta õnnelikult. Kodueestlastest sugulased hoiavad end näost punetades seina ligi, ilmse sooviga kuhugi kaduda. Sest meil pole nii kombeks…
„Töö oli väga huvitav. Tuli teha nii nahasiirdamisi kui ka traumavalveid. Nahaplastika oli minu jaoks kõige põnevam. Nii et kui 1986. aastal avanes võimalus spetsialiseeruda esteetilisele-plastilisele kirurgiale, asusin seda õppima. Minu õpetaja oli dr Tatjana Raie, väga hea käega kirurg. Olen täiendanud end ka Moskva Kosmetoloogia Instituudi plastilise kirurgia osakonnas ja võin julgelt kinnitada, et vene koolkond on tugev,” kõneleb doktor Sellend.
Avalikult ei räägita
Ilulõikus kipub olema teema, millest ei räägita avalikult, ent ometi ei kurda arstid patsientide puudust.
„On inimesi, kellel on väga võluvad ja ilusad headuse kortsud. Olen kaugel sellest, et neile öelda: tulge lõikusele! Tigeduse kortsud ei kaunista küll ühtki inimest. Aga professionaalne pilk märkab kohendamist vajavat ka tavaelus. Näiteks kontserdisaalis eesreas istuvat peast eemalehoidvate kõrvadega noormeest vaadates mõtlen küll, et ta võiks tulla ja lasta kõrvad ilusasti pea ligi kohendada,” ütleb Merle Sellend.
Ta kummutab kiiresti väite, justkui olnuks nõukogude ajal iluoperatsioone vähem või järjekorrad lühemad. „Plastilise kirurgia kabinet loodi 1960. aastate keskel. Tollal oli väga palju patsiente Venemaalt. Ka järjekorrad olid, ehk pikemadki veel kui nüüd. Praegu käib meil palju soomlasi, aga ka eestlasi. Eesti inimene on rohkem välisele orienteeritud: kodus peab olema nahkmööbel ja ukse ees uhke auto. Meil on asjade kultus. Oma tervisele ja välimusele pööratakse vähem tähelepanu.”
Üks pelglikkuse põhjusi on ilmselt kartus, et kolleegid, sõbrad või tuttavad saavad käigust plastikakirurgi juurde teada. Mõnikord peljatakse seda öelda pereliikmetelegi. Doktor Sellendilgi on olnud patsiente, kes abikaasale teatanud, et lähevad paariks nädalaks välismaale… „Meie peame oma vannet — terve opibrigaad. Me ei räägi kellelegi, ei vasta ühelegi isiku järelpärimisele, sest muidu usaldus kaob.”
Ära iial ütle iial!
Ikka ja jälle küsitakse, kui palju saab inimene ise teha selleks, et mitte kirurgi noa alla sattuda. Ka mitte ilukirurgi. Siinkohal oleks muidugi õige hetk meenutada juba tuntud juttu tervislikust toitumisest, piisavast liikumisest ja puhkusest, suitsetamisest loobumisest (õigemini mitte alustamisest) ja alkoholiga piiripidamisest. Kuid vahel ei aita ka see. Suurt rolli mängivad geenid. Manage silme ette pilt oma vanaemast või lähedastest veresugulastest: neil ei pruukinud olla neeru- ega südamehaigusi, ent ometi olid silmade all kotid ja suunurgad justkui nööpnõelaga lõua külge kinnitatud. Selle kohta öeldakse pärilikkus.
Põhjusi, miks otsitakse üles plastikakirurg, võib olla erinevaid:
· kaasasündinud defektid (peast eemalehoidvad kõrvad, kõver / liiga suur nina jne),
· traumajärgsed defektid (liiklusõnnetus, põetud haigused jne),
· ealised muutused (näo-kaela-otsmikukortsud),
· naha healoomulised kasvajad,
· rinnaplastika (rindade suurendamine/vähendamine).
„Meie erialal ei anta soovitusi ega kommenteerita välimust. Ma küsin patsiendilt alati: mis on teie mure, mis teid häirib?” ütleb Merle Sellend.
Ükski tohter ei eelda, et patsient teaks täpselt, missugust protseduuri ta vajab. Kuid kui on teada rahulolematuse põhjus, leiab kergemini lahendusi. Kuigi patsient arvab, et vajab silmalaugude korrektsiooni, võib kirurg õigeks pidada hoopis kulmukaare tõstmist. Arsti tasub usaldada. Üldjuhul ei võeta teekonda plastikakirurgi juurde ette mitte kellegi teise, vaid ikka iseenda ja oma enesetunde pärast. Kui pärast näo ringlõikust või rinnaimplantaatide panekut tunneb inimene end noorema ja kindlamana ning ajab selja sirgu, tõuseb enesehinnang ja paranevad nii töö- kui ka peresuhted.
Põhjusi, miks plastikakirurg ei võta patsienti jutule, on vähe. „Me ei tohi opereerida ägedaid nakkushaigusi (gripp, tuberkuloos jt) põdevaid patsiente. Kroonilisi haigusi põdejad on üldiselt võimalik viia niisugusesse seisundisse, kus neid saab opereerida. Eestis on tehtud iluoperatsioon ka tehissüdameklapiga inimesele, kuid enamasti pole vaja asjatuid riske võtta. Kindlasti ei võta me operatsioonile ka psüühiliste probleemidega patsiente. Sisemine rahulolematus iseendaga, mida püütakse kompenseerida välimusega, ei anna tulemust,” selgitab plastikakirurg.
Dr Sellend jutustab loo eesti naisest, kes tuli ja tahtis end tundmatuseni muuta. Pärast operatsioone saigi ta täiesti uue välimuse. „Eks ta ise teadis kõige paremini, miks tal seda vaja oli. Ta muutis kogu oma elu, vanale elule tagasi vaatamata alustas kõike otsast. Aga tema oli erand — temas oli jõudu, mida enamikul pole!”
Veel loetleb doktor Sellend ohumärgiga patsiente: „Näiteks suitsetajatel on kudede verevarustus häiritud ja haavade paranemine võtab rohkem aega. Kui inimene tuleb vastuvõtule ja salgab oma pahet, siis operatsioonilaual näen ma ikkagi, et tegemist on suitsetajaga, sest tema nahakoed on hallid. Ka kehakaal peaks korras olema, sest tüsedatel on tursed suuremad ning paranemine aeglasem.”
Risk jääb alati
Peaaegu alati, kui kõneldakse kirurgiast, kõneldakse riskist. „Risk on ja jääb alati,” ütleb Merle Sellend. „Kui kirurg annab garantii, on ta kas vähe lõiganud või ebakompetentne. Ka tüsistused on igas kirurgias, nii tava- kui ka ilukirurgias. Ükski arst ei hakka teadlikult patsienti kahjustama, aga risk on alati. Võime tüsistusi minimeerida, aga neid nulli viia ei saa.”
Tubli saare naine, kes oli lasknud teha mitte just odava näo ringlõikuse, lahkus järgmisel hommikul kliinikust. Jõudnud vaevalt suurelt maalt saarele, helistas ta arstile ning kurtis äkitselt näkku ilmunud verevalumite ja väga kehva enesetunde üle. Kliinikust lahkudes oli ta istunud autorooli ning sõitnud üle talvise jäätee kodusaarele. „Niisugune pingutus võib kogu töö tulemuse nullida! Samasugune reaktsioon võib tekkida, kui kohe pärast operatsiooni hakata pähkleid ja õunu närima või võtta enneaegu ära sidemed,” on dr Sellend pahane.
„Inimesed ei taha aru saada, et ka plastikakirurgia on meditsiin. Kuigi me oleme vahel justkui skulptorid ja meie töö nõuab kindlasti ka loomingulisust, ei ole see siiski kosmeetikakabinet. Operatsioon on organismi trauma, mis vajab aega paranemiseks.” Kindlasti pole see täppisala: võib teha ühesugused operatsioonid, kuid reaktsioonid võivad patsientidel olla erinevad. Näiteks võib rinnaproteeside puhul tekkida ühes rinnas äratõuke reaktsioon, sest organism ei võta proteesi omaks jms.
Suhteliselt vähe on terves maailmas väga noori kirurge, kes tegelevad esteetilise kirurgiaga, sest sellel alal on eriti olulised kogemus ja praktika. Eestis litsentsi omavast seitsmest arstistki on igaüks veidi kitsamalt spetsialiseerunud.
Dr Sellend selgitab: „Näiteks mina ei lõika ninasid. Kui ma teeksin aastas umbes viis ninaoperatsiooni, siis ei oleks tulemus võrreldav arsti omaga, kes teeb neid 50.” Spetsialiseerumine on eriti oluline just kõiges, mis puudutab nägu. Kui silmalõikus ei muuda näo kuju, siis ninakuju muutmine võib anda hoopis teistsuguse ilme. Kusjuures kõige rohkem ongi inimesed rahulolematud oma ninaga. Merle Sellendil pole endal juhtunud, kuid kolleegid on rääkinud, kuis patsient tahab pärast lõikust oma vana mina tagasi.
Ideaaliks võib ju pidada Barbie-nuku nägu ja lõuga, aga isikupära peab hoidma. Ilukirurg hoiatab: „Üle ei tohi korrigeerida! Tuleb säilitada inimese isikupära, mitte tõmmata nahka tohutult pingule. Tulemus peab jääma loomulik. Kui kümme aastat tagasi tehti näo ringlõikust väga põhjalikult ja nahk tõmmati võimalikult pingule kuni luuni välja, siis nüüd on suund loomuliku lõikuse poole. Inimesest ei tohi teha masinat! Öeldakse ka: „Tee mis sa teed, aga vaata, et sa end oma tütrest nooremaks ei tee!””
Et pärast ilulõikust taastuksid nii verevarustus kui ka naha tundlikkus, kulub umbes pool aastat, aga võib minna ka kolmveerand või poolteist aastat. Suitsetajatel on taastumisperiood veel pikem. Aga n-ö inimeste hulka võib minna juba kahe nädala pärast, lohutab ilukirurg.
Hinnad ei ole saladus
Ilukirurgia hinnad ei ole saladus, ent konkreetseid summasid on peaaegu võimatu öelda. Iga inimene on ainulaadne ja hind sõltub konkreetsest juhtumist, selgitab dr Sellend. „Näiteks rindu korrigeeriva lõikuse puhul võib paika panna mingi keskmise hinna, kuid patsient võib lisaks vajada tõstvat lõikust. Ja summa ongi juba muutunud. Patsienti nägemata ei ütle konkreetset rahanumbrit ükski korralik arst.”
Kui viis aastat tagasi ei tulnud kellelegi pähe võtta iluoperatsiooniks laenu, siis praegu polegi see nii harv juhus, teab tohter. Seda enam, et lõikuste hinnad algavad paarist tuhandest ja võivad ulatuda mitmekümne tuhande kroonini.
Ilukirurgia on mõneti hooajaline nähtus. Pärast kevadtalvist rinnasuurenduslõikuste ja rasvaimu tipp-perioodi saabub ilmselt tänu Eesti lühikesele suvele vaikus. Oktoobrist detsembrini on arstidel taas kiired päevad ning mõnigi patsient peab vahel päris pikalt oma järjekorda ootama. Sügistalvel tehakse rohkem silmade üla- ja alalaugude ning ealiste muutuste korrigeerimise operatsioone.
Dr Sellend ei soovita näo ringlõikuse puhul viimase hetkeni oodata. Mida nooremana iluoperatsioon teha, seda parem on tulemus. Siis ei teki ka väikesi kortsukesi. „Näiteks Sophia Lorenil tehti esimene lõikus 39-aastaselt. Kindlasti pole see mingi kriteerium, sest olen teinud ka 75-aastasele ja tulemus oli väga hea!”
Iluoperatsioon pole võluoperatsioon: inimese bioloogilist vananemist see ei peata ning sihilikult põletatud eluaastaid ei kaota täielikult miski. Näo ja kaela äravajumise vältimiseks soovitab tohter käia kosmeetiku juures. „Ikka nende juures, kel on olemas meditsiiniline baasharidus. Kaks korda aastas massaaž ja maskikuurid. Kreemid ei pea olema tingimata kallid, aga küpses eas vajab näonahk kindlasti hooldust. Vältida tuleks UV-kiirgust ja suitsu, sest need on kõige suuremad naha vanandajad.
Nii kosmeetiku kui ka arsti käest võiks julgemini küsida litsentsi: tegemist on ju sinu enda tervisega! Mina küll ei solvu, kui patsient uurib, kas ma olen litsentseeritud kirurg. On küsitud ja see on normaalne.”
Eesti naistest on avalikult ja rõõmsalt tunnistanud ilukirurgi juures käimist vaid Kirsti Timmer (rindade suurendamine), aga üldiselt häbenetakse sellest rääkida.
Oma välimust on ilukirurgil lasknud kohendada:
Rinnad:
Pamela Anderson
Rebecca Loos
Victoria Beckham
Sharon Osbourne
Näolihvimine:
Demi Moore
Sharon Osbourne
Rasvaimu:
Jamie Lee Curtis
Courtney Love
Sharon Osbourne
Nina:
Sharon Osbourne
Cher
Silmalaugude lõikus:
Jane Fonda
Cher
Catherine Zeta Jones
Kaelakortsud ja lõug:
Elizabeth Taylor
Donatella Versace
Ilukirurgia katastroofide alla kuuluvad:
Farrah Fawsett (omaaegse menusarja „Charlie inglid“ blond peategelane)
Priscilla Presley
Jackie Stallone (Sylvester Stallone’i ema)
Pete Burns
Huulte täitesüstid:
Elizabeth Hurley
Melanie Griffith
Peeling:
Kate Moss
Victoria Beckham
Gwyneth Paltrow
Kosmeetilised hambaoperatsioonid:
Celine Dion
Victoria Beckham
Catherine Zeta Jones
Ronan Keating
Tom Cruise
David Bowie
Meestest on ilukirurgide noa all käinud:
Mickey Rourke
Tom Jones
Barry Manilow
Burt Reynolds
Michael Douglas
(Inglise ajakirja Now juuni 2006 põhjal)
Mõnede iluoperatsioonide hinnad Eestis
Ülemiste silmalaugude korrektsiooni hinnad algavad 10 000 kroonist, alumiste silmalaugude korrektsioon on natuke kallim. Rindade tõstmine ja vähendamine maksab orienteerivalt 40 000 krooni. Rindade suurendamine algab 45 000 kroonist, samasse suurusjärku jääb ka kõhuplastika.
Rasvaimu lõua alt maksab umbes 8000 krooni, aga n-ö sangakeste eemaldamine vöö piirkonnast umbes 20 000.
Healoomuliste nahakasvajate eemaldamine alates 1000 kroonist. Näo ringlõikus 23 000–32 000 krooni. Eemalduvate kõrvade plastika umbes 9000 krooni, täiteaine süstimine 4500, tuharapiirkonna endoproteesimine 60 000 krooni.
Allikas: Internet
