Vihaseks teeb, et naisteajakirjad ja moodsad rõivad on loodud vaid peenikestele Barbiedele!
See ongi iga naise unistus? Kui vaadata kõikvõimalike naisteajakirju, siis normaalne naine ju nii välja näebki…
Keskmine naine pole selline!
Sirvisin just elutoa laual olnud naisteajakirju. Kui on juttu moest, näeme ikka pikki ja piitspeenikesi naismodelle, kelle kehal pole grammigi rasva. Pildid on muidugi veel Photoshopis nii tuunitud, et tundub, et tegu on üldse elavate nukkudega.
Jah, taoliste seljas näevad ka riided ilusamad välja ja kõik tahaks sellised olla. Aga kõik ju ei ole! Keskmine Eesti naine ei ole selline. Mina näiteks kaalun oma 165 sentimeetri juures umbes 65 kilo. Harju keskmine, ütleks ma. Aga mulle tundub, et ma ei mahuks isegi nende pluss-suuruses modellide riietesse. Kui on kuskil pildid, kus rõhutatakse, et tegu tavaliste naistega, on nad ikka maksimaalsed 60 kilogrammi ringis.
Praegu jookseb teles kodumaine modellisaade. Seal on otsene eeskuju noortele naistele: kõhnus on moes! Eriti valus on vaadata, kuidas üks sõjajumalanna nime kandev alaealine tüdruk seletab, et tema on teistest suurem plussmodell… Tahaks sel hetkel karjuda, et söö rohkem. Aga alateadlikult mõtleb vast iga naine: kui see on plussmodell, mis siis mina veel olen…
Metsik trenn viis pildi eest
Ja seda teades ronivad kõik noored naised trenni, et kuulda, kuidas piltilus naistreener seletab, et palju vaeva nähes võime me kõik ilusad olla. Mõned mu sõbrannad käivad praktiliselt iga päev kuskil fitness-trennis. Üks sõbranna mõtles, et haarab suurelt – pärast pikka tööpäeva rassis ta esiti jõusaalis, siis läks body pumpi trenni. Lõpuks oli tal pilt eest minemas, teda turgutati veega. Hea, et päris ära ei minestanud…
Totter ilukultus nõuab ohvreid
Öeldakse, et ilu nõuab ohvreid. Ütleks pigem, et totter ilukultus nõuab ohvreid. Me kõik ei saa olla sellised, kuid on nälginud piigad moeajakirjades. Tean omast käest, et ma võin küll toitumist piirata ja rassida, rassida, rassida… Kuid emalt päritud suurtest puusadest ma ju ikka lahti ei saa. Ja kõhule tuleks ikka voldike kohe tagasi, kui mõnel pidupäeval veidi rohkem söön. Ka pikkust ei tule nõnda palju juurde, et kõik uhked firmakleidid mulle sobiks. Rindadest rääkimata – mulle tundub riidepoes ringi vaadates, et rõivaid tehes eeldatakse, et ka 38-40 suurust kandvatel naistel ei tohi rindu ollagi. Pluusid ei lähe lihtsalt eest kinni.
Kõik tahavad olla Barbie’d
Ma vihkan seda, et üldine suhtumine ei muutu. Kord keldrit koristades leidsin virna ajakirjadega, mis ilmusid 15 aastat tagasi. Kõrvutades neid praeguste ajakirjadega: pildid on üks-ühele samad.
Kui üldse, siis nüüd lihtsalt räägitakse rohkem „kehakaal pole nii oluline, ka suuremad naised on ilusad“, kuid muidu on kõik sama. Iga väike tüdruk unistab, et olla kena kui Barbie. Ja suureks kasvanud tüdruk ehk naine unistab sama.
