Jõnglane uurib erakortereid, muuseume ning ühiskondlikke asutusi. Ta sobrab mustvalgete fotode ning parteiliste ajalehtede väljalõigete karpides, kirjade laegastes, moodsates ajakirjades ning diskettide virnades, teda köidavad vanaaegsed portreed, reproduktsioonide rasked foliandid ja suveniirid, ta peidab end riietekappidesse ning garderoobidesse… Oma vapustavatest muljetest jutustab ta - nagu oskab - igale vastutulijale, meelitades ligi aina rohkem kuulajaid ning järgijaid.

Alles hiljaaegu olid iidolite kujutised elutubade kirjutuslaudade ning köökide ja tualettide seinakatete vangid. Võibolla on nüüd saabunud aeg jagada teistegagi oma fanatismi objekte? Kui pole veel seda salakirge, siis võib ju nautida võõrast: Chanel soovitab iidolina Coco Chanelli, Seredin ja Vassiljev – Marlene Dietrichit, Dolce&Gabbana ning Jeremy Scott – Madonnat, Christian Dior – Jumalaema, Kostas Murkudis – Marilyn Monroed. Stiili ei kahjusta ka terake maist armastust armsama nime või pildina kleidil, topil, kostüümil või käevõrul.

Mida peavad tegema aga need, kes armastavad inimesi tervikuna, inimesi kui niisuguseid? Neid aitavad D&G paljudest eredatest isiksutest koosnevad kloshsh-seelikud, Jean-Charles de Gastelbajaci lapsed mänguasjade ning loomakestega, kes on end sisse seadnud rangel sirglõikelisel kleidil, Jamesi – padi-muhvid “Huuled”, mis ülistavad armastust kõikide rasside vastu ning John Richmondi mustvalge särk mitmekümnest isikust koosneva foto-kollaazhiga.

Kaunite tundmatute piirjooned riietusel annavad mõista teistele, kelleks kandja end peab või kes ta tahaks olla. Mango ja Gusto Barselona teksased, Morgan ja Jean Colonna spordisärgid ning Icariuse kostüümid, mille dekoor on kokku seatud naisekujudest, sobivad sugude ebavõrdsuse idee manifestatsiooniks ning aitavad kujuneda tütarlastel nende üleminekuea rasketel aegadel. D&G ja Joomi Joolz meelitavad enesearmastust, pakkudes dzhempreid ning toppe pealkirjadega “Diva” ja “Rock Star”.

Disainerid pakuvad “tõeliste nägude” valikut: Sonia Rykiel – tütarlast eelmise sajandi 20-ndate aastate “garcon” stiilis, Clements Ribeiro – bikiine demonstreerivat 30-ndate aastate ajakirjakaunitari, D&G – helkivas ja liibuvas skafandris kosmilist diivat, Moschino – flamenco harrastajat, Iceberg – pop-kunsti austajat, Christian Dior – kaasaegset fotomodelli, Dolce&Gabbana - meelast naist, kellel nõrkus raha vastu.

Tõelist demokratismi on ilmutanud Seredin ja Vassiljev, kes oma 2001-2002.aasta sügis-talvises kollektsioonis kaunistasid ihuvärvi kleidi elegantse luukerega ning pealkirjaga “plan-anterieur” mängides sõnadega “intejöör” ning “eesminev”.

Ometi suudavad meie “mina” vast kõige täpsemini ja selgemini peegeldada vaid sõnad ja nende ühendid. Snoobid, muidugi sõbralikus koostöös oma lemmikdisaineritega, on selle parim tõestus - kirjad riietusel ning aksessuaaridel: “It´s got to be Jeremy Scott”, “Miss Dior”, “Coco”, “I love Sonia” ning lihtsalt kuulsate firmade logod, kasutatuna kostüümide ning nende juurde kuuluvate esemete ehetena. Epistolaarse zhanri ning prantsuse poeesia austajad korraldavad temaatilisi õhtuid Boffi, Sellaro ja Silik´ mööbli keskel, mis on kaunistatud ladina tähtede ning kirjanduslike tsitaatidega.

Ülbed ja ilusad ei vali väljendeid: “I like dirty weekends” (A-K-A) või “Keep your bananas off my melons” (Chloe). Ühistoitlustuse kummardajad eelistavad Armed Response´särki “Happy Burger”, vene endisaegade austajad hindavad Ljudmilla Dobrohotova kostüümi, mis on kaunistatud vanavene mõtteteradega.

Kuidas aga teada anda ümbruskonnale oma vastikustundest sõna “poliitika” (ning kõige muu, mis sellega koos käib) vastu? Pannes selga Deniss Simatshevi käisteta särgi, millel üle kogu selja ilutseb NSVL vapp? Või uhkeldada Andrei Sharovi loomingus - miniseelikus, mille vasakul puusal Stalini portree ning kleidis, mida katavad suured oktoobrilaste märgid, noore ja küllap veel süütu Lenini näopildiga või laskma end ahvatleda Viktor Anisimovi loodud dzhempril, millel ilutseb revolutsionäär Che Guevara pea?

Jääb ainult loota, et valik toetuks alati vaid esteetilisele tundele.