Jaapan laiub põhjast lõunasse, hõlmates jaapani arhipelaagi rohkearvulisi saari. Põhjatipp asub umbkaudu samal laiuskraadil Kaspia mere rannikul asetseva Astrahaniga. Lõunapoolne piir on Iraagi linna Basraga ühel tasandil. Nii varieerub Jaapani kliima subarktilisest kuni subtroopiliseni. Suurt mõju avaldavad sealsele kliimale ka ümbritsevad mered. Talvel valitsevad näiteks maa lääneosa Jaapani mere poolt tugevad lumesajud. Idas, Vaikse ookeani rannikul on talved kuivad.

Jaapanlased reageerivad väga tundlikult aastaaegade muutustele. Ka kogu jaapani kultuuri areng peegeldab vajadust kohaneda looduse muutustega. See käib ka põhilise, materiaalse kultuuri – riietuse, toidu ning elamute kohta.

Jaapani kultuur on ajalooliselt pidanud taluma tugevat hiina kultuuri mõju. Vanal ajal eksisteerisid Jaapanis samal kujul nagu ka Hiinas budism – usund, mis formeerus Indias, seejärel aga kujunes ümber Hiinas -, konfutsianismi filosoofia, mis valitses nii Hiina poliitikas kui ka moraalis ning hiina hieroglüüfid, mida kasutati informatsiooni edasiandmiseks.

Kuid umbes VIII sajandil hakkasid toimuma muudatused. Jaapanlased asusid arendama oma religiooni, ideoloogiat, kirjandust ning kujutavat kunsti. Kaasajal kasutatakse jaapani kirjapildis suurt osa hiina päritolu hieroglüüfe. Ometi pole nende kasutus ning hääldus kaugeltki sarnased hiina omadele. Koos nende hieroglüüfidega kasutatakse jaapani kirjapildis veel kahte tähestikku, need on hiragana ja katakana. Mõlemad on loodud jaapanlaste eneste poolt. Alates IX sajandist arenes jaapani kultuur selle segatud kirjapildi alusel.

Märkimisväärne on ka ajalooline fakt, et XVII sajandi algusest kuni XIX sajandi keskpaigani puudusid Jaapanil diplomaatilised sidemed teiste riikidega, välja arvatud Holland ja Hiina. Peaaegu kolm sajandit valitses riigis rahu. Jaapani suletuse tõttu oli kultuuri areng suunatud sissepoole. Selle tulemusel lõid jaapanlased mitmekülgse kultuuri, mis paistis silma hämmastava täiuslikkuse ja elegantsi poolest.

Jaapani disaini esimene iseärasus seisneb selle mikrokosmilisuses.
“Suletud uste” poliitika perioodil oli Jaapan 300 aasta jooksul rahumeelne sõltumatu ühtne “kosmos”. Selles kosmoses püüdsid jaapanlased luua lõpliku ilu peent süsteemi. Liikumise kord sellises väikeses ruumis nagu tuba teetseremooniateks, ikebana silueti elementide sümboolika – taevas, maa ja inimene või kunst kehastada kontsentreeritud suurt väikeses, näiteks miniatuursed luust, sarvest vms ripats-figuurikesed ning karbike ravimite hoidmiseks – kõik need elemendid on säilinud ka tänapäeva tööstuslikes toodetes nende täpses disainis.

Disain nõuab alati lõpetatud ilu.
Mikrokosmos ilmneb samas ka ajaloolise aja peegeldusena. Seetõttu sisaldab jaapani dekoratiivne kunst sageli endas ajaloolist, kirjanduslikku mõtet, samuti väljendab ka looduse olemust. Iga ornament kujutab endast ühte teatud disaini, mis on ka sümbol ning mis annab võimaluse arendada vabalt kirjanduslikku fantaasiat ning ajaloolisi ettekujutusi.

Teine jaapani disaini iseärasus on pidev püüdlemine elegantsi ja rahu leidmise poole. Nagu juba öeldud, on Jaapani loodus pidevas muutuses ning selle piirid on üpriski laiad. Püüdes kohaneda nende muutustega, on jaapanlased alati väga hoolikalt neid jälginud ning neid oskuslikult kasutades, loonud ilu. Disain sünnib otsekui resonants inimese loodusavastuste ning vaatluste vahel, tema peene vastuvõtlikkuse ja reageerimisvõime tõttu. Selsamal põhjusel antakse eelistus sellisele disainisuunale, kus ei avaldu avalikult inimteadvus, vaid toonitatakse materjali enese ilu ning valitakse viise, millega vaatajais äratatakse armastus klassika vastu. Sama täheldatakse ka Euroopa maades, kus disainis kasutatakse nii kreeka ja rooma elegantsi traditsioone kui ka rahvuslik-ajaloolisi poeetilisi kujutlusi, milletõttu tärkab vaatajais sümpaatia mineviku ilu katkematuse vastu.

Jaapanis on muutusteta säilinud mitmesugused tavad, ettevõtmised, pühad ja kombed, eriti need, mis tekkisid sõdadeta perioodil. Need peegeldavad alati hooajalisi muutusi looduses, sundides inimesi reaalselt tunnetama aja kulgu. Jaapani kultuur on aja võimuses, sündides ja kadudes koos ajaga.
Selles seisnebki jaapani disaini kolmas iseärasus, ning see on säilinud muutusteta ka tänapäeva tööstusliku ühiskonna kultuuris.Käsitöönduslikul ajal uskusid inimesed tööriistade sündi ja surma. Kui tööriist purunes ning minema visati, siis saabus selle surm. Suhtumine kaasaegsetesse tööstuslikesse robotitesse on samasugune. Need ei ole inimese vastased, vaid eksisteerivad temaga koos ning ka nendel nagu inimestelgi on oma sünd ja surm. Selline tööriistade ja masinate isikustamine ärgitab inimest nendega liidus elama. Seetõttu ongi hädavajalik, et toodangu disain väljendaks inimlikke tundeid, kui kõrgelt mehhaniseeritud ka toodang poleks.

Niisiis võib selgelt ette kujutada jaapani disaini iseloomulikkust kui Jaapani kultuuri ühte külge. Jaapani kultuur on kujunenud keerulistes tingimustes pidevate klimaatiliste muudatuste mõju all. See on üle elanud Hiina kultuuri tugeva ajaloolise mõju, mis omandas Jaapani isolatsiooni ajal muust maailmast omalaadse jaapanipärase iseloomu.
Saja aasta eest hakkas riiki imbuma tuntaval määral ka läänelikku kultuuri. Ometi ka kaasaegse tsivilisatsiooni päevil, mille aluseks on universaalne tehnika, peab säilima omapärane jaapani laad, mis on kujunenud jaapani looduse ja ajaloo tingimustes – selles seisnebki kaasaegse jaapani disaini olemus.

Kimono lillemuster

Kimono muster on otseselt seotud jaapani kultuuriga – kirjandusega, klassikalise maalikunstiga, väljakujunenud sümboolikaga, kus lilledel on väga tähtis koht.

Arvukad religioossed, kalendri- ning perekondlikud pühad nõudsid vastavat riietust ning ornamenti, eriti puudutas see naiste pidulikke rõivaid.

Kimono muster pole mitte lihtsalt riideese, vaid hindamatu kunstiteos, mis võimaldab inimesel viibida harmoonias loodusega, olla vastavuses teda ümbritseva maailma hetkeseisundile.

Kimonod - nagu ka jaapani luuletused - kätkevad endas tingimata hooajalisuse motiive. Jaanuaris kantaval kimonol on kindlasti kujutatud mändi, ploom on veebruari jaoks, iiris sümboliseerib maikuud...
Kimono põhivärv on sama sümboolse tähendusega kui muster. Näiteks on jaanuari värv värske mururoheline koos tumeda purpuriga.

Just lilled on jaapanlaste jaoks aastaaegade sümboliks. Peale hooaja äramärkimise, on mustril veel ka täiendav tähendus: lootos sümboliseerib süütust, ploom – õrnust, bambus – kindlameelsust ning mehisust. Liblikas räägib õnnelootusest, mänd on pikaealisuse sümbol. Apelsin seostub jaapanlastel soojätkamisega. Traditsiooniline on ka lillede valik - iseloomulik antud aastaajal puhkevatele taimedele.
Kimono esteetika laseb jaapanlastel end näidata harmoonias olevatena kogu ümbrusega, nii loodusliku kui ka ühiskondlikuga.

Jaapanis kehtivad kimono suhtes väga ranged reeglid.
Näiteks kantakse oktoobrist kuni aprillini, vaatamata ilmastikutingimustele voodriga kimonot. Mais võetakse vooder ära, ning kimonot kantakse juulini, siis on luba kanda suvist.

Kimono hõlmad käivad vaheliti paremale poole nagu meestel, nii ka naistel. Vasakule poole seatakse hõlmad vaid surnul.

Vallalised naised kannavad pikkade – kuni 1,5-meetriste – varrukatega kimonot, hiljem abielludes lõigatakse käised.

Eksisteerib “mon” märk, mis kantakse kimono seljale tähistamaks kuuluvust teatud suguvõssa. Varem oli see samuraimärk, nüüd on see olemas igas perekonnas. Kui inimesed abielluvad, ühendatakse kaks märki. Tütarlapsed pärivad ema märgi, poisid – isa oma.

Ka märkide arvul on oma tähendus. Ühe märgiga tähistatud rõivas (seljal) on ette nähtud väikesteks pidudeks.
Kolme märgiga (veel kaks õlgadel) – suurteks pidustusteks.
Viis märki on erilisteks juhtumiteks, näiteks imperaatori vastuvõttudeks või laste pulmadeks.
Pruudi ja peigmehe vanemad riietuvad oma laste pulmapeol musta kimonosse, mille esiosa on kaunistatud ereda rikkaliku mustriga.
Matustel riietutakse kas musta või valgesse kimonosse.
Vöö kaunistatakse rikkaliku mustriga eest, kus see liibub vastu keha, ning tagant, kus see seotakse sõlme. Lisaks on suur hulk erinevaid ja eritähenduslikke vöö sidumise võtteid.

Jaapani traditsioonide kohaselt peetakse ilusaks naise figuuri, millel kimono istub ideaalselt, see on pikk sirge keha, ilma kumeruste ja taljeta ning lühikeste jalgadega. Naiselike vormidega lopsakale figuurile on seda raske sobitada. Tänapäeva tütarlapsed, selleks et kenad välja näha, mässivad keha alguses rindade alt käterätikutega kinni ning alles siis panevad selga kimono. Eredates toonides kimonot kannavad noored tütarlapsed. Vanemas eas kasutatakse summutatud toone.

Kimono õmmeldakse standardsete mõõtudega kangast laiusega 39 cm ja pikkusega 4 m 80 cm, seetõttu on olemas vaid üks suurus. Samasugusest riideribast valmistatakse ka vöö.

Kimono mustril pole sümboolset tähendust, see valitakse vabalt ning on kaunistuseks.
Jaapani erinevates rajoonides on mustritel omad iseärasused. Kõige enam erinevad teistest Okinawa mustrid. Seda seetõttu, et nende saarte elanikud elasid varem eraldi, omades oma pealinna ning kultuuri.
Joonise pealekandmine on väga keeruline töö. Algselt tehakse kangast eskiis. Seejärel kaetakse see vahaga, ülejäänud kangas kaetakse põhivärviga...?

Pealmine kimono. Selle kimono muster kätkeb endas lilli – nelja aastaaja sümboleid. Rikkalik ornament kuldtikandiga toonitab rõiva pidulikkust. Seda kanti eriti pidulikel juhtudel, näiteks pulmas või imperaatori vastuvõtul.

Jaapanis hinnatakse kõrgelt käsitsikootud kangast, mis on värvitud naturaalsete värvidega, keemiat kasutamata. Selline kimono näib sageli ilmetu, kuid jaapanlane näeb ja hindab kohe selle kallihinnalist lihtsust.

Et kimono hästi säiliks, mässitakse see kangatükki, mis on värvitud spetsiaalse, koide eest kaitsva loodusliku värviga. Kanga peale keeratakse veel paberikiht, mis imab endasse hästi niiskust. Kuna Jaapanis on palju niiskust, võib see kallist rõivast kahjustada.

Vihma korral kantakse kimono peal spetsiaalset riietust, et kaitsta mustrit vee eest.
Kimonot ei pesta kunagi. Määrdunud kimono antakse puhastamiseks spetsialistide kätte, kes seda ülikeerulist tööd käsitsi teevad.

Kimono pole mitte tavaline riietusese, seda kantakse kogu elu ning pärandatakse põlvest põlve.