Aastakümnete tagusel võõristusel ja praeguste moekunstnike soovil naist ülikonda riietada on üks ja seesama põhjus — ümaratele vormidele sobitatuna kätkeb see intriigi ja keelatud seksikust. Moetrendid liiguvad intervallidena. Kui mõnda hooaega on propageeritud väga naiselikku ja paljastavat stiili, siis on meheliku panuse lisamine vastureaktsioon. Seepärast on
cross-dressing
ka praegu populaarne. Kuid täheldada võib sedagi, et ka meestemoes on ülikond taas au sees, isegi hiphopparite dresskostüümide asemel.

Šokeerivad puhvpüksid

Kui kunagi oli kõrgklassi kuuluval naisel mõeldamatu püksid jalga tõmmata, siis meie jaoks pole pükstemoes midagi ehmatamapanevat. Siiski ei näe etikett ette pikki pükse naise jalas näiteks presidendi vastuvõtul ja kuninglikel õhtusöökidel. Siin kehtib vana arusaam — püksid on meessoo privileeg.

Ameeriklanna Amelia Jenks Bloomer tutvustas oma sookaaslastele pikki pükse aastal 1851. Need olid seeliku all kantavad puhvpüksid. Krinoliini ja korseti abil kinninööritud piha aegadel tundus idee nii leiutajale kui ka mõnedele mõistlikele kaaslannadele Ameerikas ja Londonis igati tervitatav ja tervislik. Kui see tilluke seltskond aga oma reformiriietuses tänavatele ilmus, tekkis vastuseis — meeskodanikud ja ka nende kuulekad abikaasad kuulutasid püksikandjad perekonna ja ühiskonna alustalade õõnestajateks, mistõttu järgneva poole sajandi jooksul figureerisid moepüksid vaid följetonilehekülgedel.

Jalgratta tulek 19. sajandi lõpul tõi bloomersid — nende looja oli ise juba siitilmast lahkunud, kuid jätnud pükstele nime — kui hädavajaliku taas välja. Uue sajandi algul oli pükse vaja suusasõidul ja muudel sportlikel ettevõtmistel, enamasti seeliku all või püksseelikuna kantuna.

Püksteta restorani

1920- ja 30ndatel oli käes rannapidžaamade ja šortside aeg.

Moelooja Coco Chanel teadis, kuidas naised end vabana tunnevad, ja oli ise püksikandmise elegantsi eeskujuks. Sellest ajast on moeajalukku jäädvustunud glamuursed ülesvõtted filmidiivadest Marlene Dietrichist, Katharine Hepburnist ja Greta Garbost, kes kõik kannavad meesteülikonda, aga nad olid ka erandid omas ajas. Kui Dietrich 1930. aastatel Pariisi sõitis, olevat linnahärrad kaalunud, kas keelata näitlejanna avalikud esinemised mehekostüümis. Veel aastaid hiljem ei andnud Londoni Connaughti hotell staarile püksikandmise pärast öömaja.

Sõja ajal kuulusid püksid ja overoolid paljude töötavate naiste garderoobi, kuid 50ndate romantiline mood taandas selle tava. Alles 60ndatel ja 70ndatel muutus suhtumine pükstesse ja pükskostüümi selliseks, nagu harjunud oleme. Süüdi oli ses siiski mees, moelooja Yves Saint Laurent, kes 60ndate lõpul oma legendaarse Le smokingu teemaga alustas.

Tänapäeval on šokeerimiseks tunduvalt rohkem vaja, kuid siis kujutas väljamõeldis endast tõsist moešokki. Kui Bianca Jagger 1971. aastal Mick Jaggeriga abielludes Ossie Clarki valget smokingut paljal kehal kandis, oli see seksapiilsuse demonstratsiooni ülim aste.

Ajal, mil kõik riietusid miniseelikusse, ei lubatud näiteks naisi pikkade pükstega restorani ja mehed pidid kandma lipsu. Daamid leidsid kohe lahenduse — pikk tuunika, mida tihti kanti pükste peal, toimis minikleidina ja selle vöö kavaleri lipsuna ning püksid pisteti enne kõrtsiminekut lihtsalt kotti.

Võidukad pükskostüümid

1970ndate unisexmood tasandas pükstele teed, nii mehed kui ka naised kõndisid ühtviisi ringi teksapükstes, tuunikates ja puukingades. Ajastu modelli-ikoonid Twiggy ja Jean Shrimpton kandsid poisilikud pükskostüümid moetrendiks.

Et pükstemood sellegipoolest üks imelik uus nähtus oli, võib lugeda 1969. aasta moeajakirjast Siluett: “Nagu näete, on üle poole pakutavatest komplektidest pükstega. Oleks mõttetu hakata ülistama pükste eeliseid, kui nad meie maal oleksid samavõrra eluõiguse võitnud kui moeajakirja veergudel. Kahju, et moodsates pükstes naine sööklas, kaupluses või linnatänaval kvalifitseeritakse peaaegu et kõlvatuks. Äkki on kampaania pükste vastu tingitud meeste alateadlikust hirmust kaotada see ainuke oluline erinevus õrnema ja tugevama soo vahel.”

Prantsusmaa-reisil käinud kergetööstusminister teadis lisada: “Pükskostüümid on võitnud. Nende vastu enam keegi ei saa, nad on tõestanud oma otstarbekust. Ja kuidas saakski naine istuda oma miniseelikus autorooli taha või töötada näiteks kaupluses müüjana, kellel tuleb ühtelugu upitada, ronida, kükitada? See oleks ebaesteetiline.”

Võimalus varjata eelistusi

Varasemad sajandid näitavad üksikuid naisi, kes hoolimata ümbruse arvamusest meesterõivaid kandsid. Neist tuntuim on prantslannast kirjanik George Sand, tegeliku nimega Aurore Dudevant, kes üliõpilasena riietus pikkadesse pükstesse ja redingotmantlisse, et 19. sajandi alguse Pariisis häirimatult ringi liikuda.

Sama moodust kasutasid teisedki noored naised, kes tahtsid omapäi reisida: meesteriietuses oli ohutum ja see oli kindlasti ka praktilisem. Enamasti alamatest klassidest pärit neiudele oli mehelik kest abiks, et end elatada, sellesse maskeerunult võis minna merele, sõtta või järgneda oma peigmehele kauge maa taha. Meheriided olid sobivad ka juhul, kui daamid tegutsesid kriminaalsel alal.

Osa naiste maskuliinse välimuse taga peitus aga lihtsalt lesbilisus või transseksuaalsus, mis mõlemad olid ebaseaduslikud nähtused. 1796. aastal karistati kedagi Maria van Antwerpenit “ülijämedas pettuses ning jumalike ja inimlike seaduste eiramises”. Kuritöö seisnes selles, et ta oli kaheksa aastat kandnud meesteriideid, võtnud endale mehenime, teinud läbi armeeteenistuse ja abiellunud teise naisega.

15. sajandi lõpu Veneetsiast on teada juhtumeid, kus naisprostituudid kandsid meheriideid, selle takistamiseks võeti samuti seadus appi. Nende naiste eesmärk polnud kindlasti oma sugu varjata, vaid vastupidi — luua atraktiivne külgetõmme, androgüünne, topelterutav.

Androgüünsus kui ideaalseisund

Niisiis pole enam mingi uudis, et meesterõivad naiste seljas seksikad välja näevad — see on igivana mäng tulega. Kuigi meie silmad on kõigega harjunud, peitub ikka veel kõditav oht selles, kui naine end pealaest jalatallani — unustamata isegi lipsu — härradele kuuluvasse riietab, kuid samal ajal rõhutab oma tegevuse kahemõttelisust kõrge kontsaga kingade abil.

Öeldakse, et kui naised nõuavad võrdõiguslikkust, muutuvad mehed automaatselt naiselikumaks. Nii peaks androgüünsus olema ideaalseisund. Pisut naiselikkust meestes, pisut mehelikkust naistes. Kuid vaatamata kõigele on siiani tunduvalt suurem julgustükk see, kui mõni mees end avalikult naiseriietes näitab. Miks on see nii?

Uue identiteedi otsingul?
Kommenteerib psühholoog Anneli Siimon

Naise sotsiaalse staatuse muutus eelmisel sajandil väljendus ka tema garderoobis. Ühiskondlikult passiivsest seelikukandjast sai aktiivne, pädev ning tööl konkurentsivõimeline naine. Tema roll muutus sotsiaalselt mitmepalgelisemaks. Paljudes naistes väljendus see oma uue identiteedi otsingutes ja kriisides – kui ma olen tööl projektijuht, kes ma siis köögis ja voodis olen?

Riietusstiil muutus praktilisemaks, vastavalt kuidas laienes naise tegevusväli. Pükskostüüm annab eneseteadlikule ja seksapiilsele naisele suurepäraseid võimalusi oma seksuaalsusega mängida — tuues justkui juhuslikult puusajoone kumeruse rõhutatult esile. Samas on kõik piiripeal sündsalt varjatud. Nii on mugav tööl olla ning meestega võrdselt asju ajada. Naiselik sisu ja mehelik vorm.

Töises keskkonnas jätab pükskostüümis naine mulje, et ta on pädev ning meestel tuleb pingutada, et talle muljet avaldada. Tekib mehelik võistluse moment, mis mõistagi kannab endas seksuaalset alatooni.

Samas on pükskostüümiga võimalik erinevat imagot esile manada — kostüümjaki rõhutatud taljejoon ning alt laiemad püksid siidisemast materjalist toovad esile naiselikku graatsiat. Valitud aksessuaarid annavad viimase lihvi, muutes pükskostüümi soovitult luksuslikuks või militaristlikuks. Kui naises pole “seksuaalset särinat”, siis pükskostüüm võtab temalt viimasegi naiseliku võlu, muutes ta ilmetuks aseksuaalseks olendiks. Mehed vaatavad sellistest naistest mööda ning mõnede naiste jaoks võib selline maskeerumine olla taotuslik, kui ei soovita vastassooga vähimaidki lähemaid kontakte. Probleemiks võib saada, kui naine ootab meestelt kuumi pilke ja soojemaid suhteid, kuid on ise riietunud valimatult number suuremasse sirgelõikelisse hallikasbeezhikasse pükskostüümi. See võib olla mugav, kuid ilmetu. Mehe silm tahab naise ilusal kehal puhata ning teda mõttes riidest lahti võtta.

Naise sisemine olemus määrab, milliste “signaalidega” pükskostüümi kantakse. Maitsekalt valitud riie kaunistab aga naist alati.