Tegemist on kuueliikmelise perekonnaga, kes praegu olude sunnil linna ja vabatahtlike abiga remonditud sotsiaalkorteris elab. Lapsi kasvatab töötu ema üksinda, isa lahkus pere juurest alles sel sügisel. Perega lähemalt tegeledes mõistsid sotsiaaltöötajad, et laste seisukord on kriitiline — ehkki väljapoole tundus kõik justkui kontrolli all olevat, on koduseinte vahel toimuv sootuks teine maailm.

Laste elu kohta uurivatele sotsiaaltöötajatele valetati pidevalt, seda nii toitumisharjumuste kui ka näiteks kodukorra kohta. Näiteks, kui pereemal paluti kirjeldada laste igapäevast toidulauda, tundus kõik piltilus olevat — menüüsse kuulusid näiteks hommikupuder, lõunal hakklihakaste ja õhtul oli laual lausa magustoit. Tegelikkuses selgus, et laste toitumisharjumused on hoopiski nullilähedased, sest puudulike söögitegemisoskustega ema suudab neile iga päev heal juhul ühe purgi jagu suppi keeta või natuke kartuleid praadida. Menüü, mis esitati sotsiaaltöötajatele oli hea ilme loomiseks kuskilt maha kopeeritud. Sooja ja tugevat sööki saavad vaesed lapsed siiski ainult koolis või lasteaias.

Kurb on ka tõsiasi, et sageli ei ole lastele ei vanemate poolt kaasa pandud oskusi, mida paljud meist justkui iseenesestmõistetavalt võtavad — ei osata end riietada, rääkimata siis väiksemate laste puhul potil käimisest või elementaarsest pesemisest ja kasimisest. Sellised lapsed aga satuvad kahjuks kaaslaste poolt kiusamise ohvriks ja nii võivad nad end ka eakaaslaste keskel vägagi üksiku ja tõrjutuna tunda.

Olenemata täbarast olukorrast sotsiaaltöötajad alla ei anna. Omavalitsus toetab vajadusel lapsi transpordiküsimustes, peredele pakutakse ka kõikvõimalikke igapäevaelu lihtsustavad teenuseid. Õnneks oleme kogenud seda, kus ka koostöö emaga paraneb ning see avaldub oma laste nimel pingutamises. Nii kuulub meie töösse ühine päevaplaanide paikapanek, rahaasjade organiseerimine ja ka üldisem pere nõustamine selles, kuidas pere enda ja oma kodu eest hoolt kanda.

Väline abi on siin äärmiselt oluline, seda nii nõu ja jõu kujul kui ka hea tahte žesti näol, sest sageli ei õnnestu ka parima tahte juures inimestel endil sellises olukorras välja rabeleda.

Palju leidub ka lapsevanemaid, kes sotsiaaltöötajatega koostööst keelduvad ja nii oma järglaste elu täiesti ära rikuvad. Sellistest peredest pärit lapsed lahkuvad enamasti oma kodudest üsna vara ja üritavad iseseisvat elu alustada. Kas kõik jätkub või mitte on suures osas juba nende edasiste valikute küsimus — millised sõbrad leitakse, milline kaaslane valitakse. Me kõik peame leidma endas jõudu sellistes oludes kasvavaid aidata. Kuid teisalt pole vähem tähtis ka nende laste vanemate võime ja tahe ise kaasa aidata. Sest vaid nii saame aidata kaasa sellele, et see murede ring ei muutuks nõiaringiks.

Selleks, et nende laste elu vähegi päikest tuua sel ajal kui me kõik istume jõululaua ümber, osta kingitus. Rohkem infot leiad infot Inglipuu projektist siit!