Kodumaalt lahkumise põhjus oli idülliline ning ilus. Nimelt kohtus Marge Eestis ühe sümpaatse prantslasega, kellega ka poolteist aastat visiitsuhtes hakkama saadi. “Sellel oli selge eesmärk — niipea kui minul on kõrgkoolidiplom käes, otsustame lõplikult, kus riigis ennast sisse seame. Otsus Eestist lahkuda oli ratsionaalne kaalutlus, mitte emotsionaalne tundepuhang. Minul oli Eestis väga hea elada, samuti olen väga rahul oma eluga Prantsusmaal. Lähedased on õnnelikud, kui mina olen õnnelik,” räägib naine.

Ometi ei ole kodumaa Margele võõraks jäänud: “Eestis üritame käia vähemalt iga paari aasta tagant. 12-13 aastat tagasi näiteks otselendu Tallinna-Pariisi vahel ei eksisteerinudki, sel aastal teeb AirBaltic esimest korda otselende Tallinnasse ka talvisel perioodil. Maailmas on lihtsalt nii palju huvitavaid kohti, kus tahame veel ära käia ning kõiki oma suvepuhkuseid Eestis mööda saata ei ole võimalik. Sellel suvel toimunud laulupidu jättis meie perele muidugi võimsa mulje ja lapsed nõuvad juba uut pidu ning isiklikke rahvariideid. Kahtlemata on mul alati hea meel oma toredat peret ning kalleid sõpru näha. Õnneks käivad ka nemad meil siin külas ning sotsiaalmeedia võimaldab kõigi ning kõigega kursis olla.” Samuti hoiab ta end kursis sellega, mis Eestis toimub — igapäevaselt loeb Marge nii kohalikke meediaväljaandeid ning samuti on raadiojaamad ja telekanalid vaid ühe kliki kaugusel.

Kui erinev on Prantsusmaa elu Eesti elust?

Erinevusi Eesti ning Prantsumaa vahel on muidugi päris palju. Alustades näiteks sellest, et enamus lapsi lähevad siin 10-nädalaselt lasteaeda või hoidjate juurde ning emad oma 2,5-kuuste beebide kõrvalt täiskohaga tööle tagasi, samas 10-aastastel lastel omapäi kõrvaltänavasse kooli minna ning koolist koju tulla ei lubata. Kooli lähevad lapsed selle aasta septembris, mille jooksul nad kolmeseks saavad ning lapsed jäetakse võõrasse kolleektiivi ilma igasuguse adaptatsiooniperioodita. Üle ühepäevaseid haiguslehti siin ei tunta, ükski arst kodus ei käi, köhad-nohud ei takista kedagi kollektiivi minemast, temperatuuri alla 38,5°C ei loeta palavikuks. Üle selle helistatakse koolist või munitsipaal-lasteaiast ning palutakse laps koju viia, rohtu anda pole neil õigus. Meie lapsed olid asutuse lasteaias ning seal oli lubatud ka haigeid lapsi vastu võtta ning tohtri poolt väljastatud retsepti olemasolul lastele rohtu manustada.

Prantsuse bürokraatia on Eesti riigis üles kasvanud inimesele tõeline kadalipp, mis on mõttetult keeruliseks aetud. Ametiasutuses on kahjuks silma hakanud väga palju ebakompetentseid inimesi, kellel kõigil on asjade käigust oma arusaamine.

Jõuluaeg Prantsusmaal

Jõulud veedame abikaasa vanemate juures Versailles’ lähedal. Ka abikaasa õepere Londonist on selleks ajaks Prantsusmaale tulemas. Eestlaste kombel sefiiritordile hapukurgi peale hammustamist, mis on ühele prantslasele paras shokiteraapia, siin maal ei toimu. Jõuluõhtu 24. detsembril algab kella kaheksa paiku õhtul shampuse ning hõrgutava hors-d’œuvre’i valikuga. Lauda istutakse alles peale kella kümmet õhtul. Eelroaks on olenevalt aastast kas hanemaksapasteet sibulamoosi ning konfitüüritud fiigidega või austrid või suitsulõhe. Alati tehakse laud peale eelroa lõpetamist tühjaks ning alles siis tuuakse järgmine käik lauale. Pearoaks siin muidugi verivorste ning hapukapsaid pole, sööme hoopis kalkunit või homaare või pardiliha erinevate juurviljadega. Toidud valmistab abikaasa ema, kes on fantastiline kokk ning kellelt ka minu abikaasa on oma suurepärase söögitegemisoskuse omandanud. Õhtusöök lõpeb kõvasti peale südaööd shampuse ning jõuluhaluga. Tegemist on puuhalukujulise magustoiduga, mis võib olla nii klassikaline rullbiskviit võikreemiga, uuema aja kergem ning kujundlikum variant või hoopis halukujuline jäätis. Eelmisel aastal murdsime traditsioone ning valmistasin magustoiduks pavlova tordi. Hea kerge suutäis vahetult enne magamaminekut. Prantsuse lastel jõuluvana isiklikult kohal ei käi, kingid leitakse 25. detsembri hommikul ärgates kuuse alt.

Piduehteis Pariis on loomulikult ütlemata kaunis, mitu kilomeetrit tuledemerd ning jõululaat teevad Champs-Elysées avenüüst tõelise vaatamisväärsuse. Lafayette'i ning Printemps' kaubamajade animeeritud vaateakende imetlemine kuulub juba aastaid meie pere jõulutraditsioonide hulka ning Lafayette'i kaubamaja pompöösne tsentraalkaunistus paneb ahhetama ka kõige suuremad skeptikud. Raekoja ees on avatud suur uisuväljak, kus nii kohalikud kui turistid saavad talverõõme nautida.

Kas Eesti jõuludest Prantsusmaal elades puudust ei tunne?

Oleme käinud paar korda jõulude ajal ka Eestis, aga lendudega oli talvisel ajal palju raskusi ning kuigi lennuühendus on kõvasti paranenud, ei mõtle me praegu talvel Eesti poole lendamisele. Enam pole tahtmist veeta magamata öö kusagil Londoni lennujaamas, et siis varahommikuse Easyjeti lennu peal külma käes lõdiseda, mis kümme aastat tagasi oli pea ainuke võimalus taskupärase hinnaga jõuluks Eestisse jõuda. Tallinn-Tartu maantee meenutab pimedal ajal ning tihedas lumesajus uljaid möödakihutajaid vältides pigem põrguteed kui muinasjutulist postkaarti. Kui see maantee saab täies ulatuses kaherealiseks, siis mõtleme uuesti jõulude ajal Eestisse tulemise peale.

Millised on Marge kolm kõige suuremat jõulusoovi?

“Treffneri gümnaasiumi vilistlasena jäävad kooli seinale kirjutatud Tammsaare sõnad terveks eluks silmade ette: “Unistada tuleb nii kaua, kuni unistused reaalsuseks muutuvad”. Minu unistused järgmiseks kolmeks aastaks on paigas: magistrikraad, kandideerimine Melbourne’i kontorisse ning juubelikingituseks ümbermaailmareis. Lennukaid unistusi ning kõikide unistuste täitumist!” soovib Marge.

Jaga
Kommentaarid