“Kevadel, kui talv ei tahtnud kuidagi taanduda, mäletan, kuidas igal hommikul oma Tallinna korteriaknast ainult tund aega päikest nagin. Ühel sellisel hommikul, kui püüdsin viimaseid nurga taha kaduvaid päikesekiiri, tundsin endas sellist “kopp-ees” tunnet — mis mõttes ma pean siin külmetama ja iga asja eest maksma!” meenutab naine. Sõnasabast haaras kinni Pireti sõbranna Veronika, kes teda enda juurde Mehhikosse kutsus. “Kui ta suvel Eestisse tuli, rääkisime kõiges täpsemalt ja nii see otsus lahkuda tuligi. Nüüd tean, et see pidigi nii minema, kuna mees, kelle siit leidsin, on minu jaoks justkui loodud,” on naine õnnelik. “Ja Joosep on muutunud arvutimänguhullust ja maailmavihkajast poisist tõeliseks noormeheks, kes teeb iga päev füüsilist tööd ja püsib ka seejuures rõõmus,” räägib Piret. “Igatsen oma peret, eriti jõulude ajal. Unistan sellest, et saaksin nad endale siia külla sõidutada. Kes ei oleks siis ära teeninud puhkust troopilises kliimas?” muigab ta.

Kuna eestlannal hetkel veel tööluba ei ole, siis on nad end pojaga ära elatanud kõikvõimalikke erinevaid asju tehes. “Alustasin isetehtud heegeldiste müümisega, aga see äri on siin suhteliselt aeglane. Poeg käis välja idee hakata küpsistega äri tegema. Nii läkski!” räägib Piret. “Elame hetkel iseehitatud majas minu kallima ema hoovis, aga plaan on jõuluks oma maa peale kolida. Koht asub natuke linnast valjas, Carmelita külas,” teeb Piret tulevikuplaane.

Kui palju erineb aga kohapealne elu sellest, millega naine Eestis kokku puutus? “Inimesed on erinevad. Tihtipeale saan üllatuse osaliseks, naiteks kui võhivooras naisterahvas tänaval mulle veepaku ulatab või kui migratsiooniametis 100 dollari asemel 50 maksma pean. Kui keset tänavat kohtutakse sobraga, siis moodaminnes tervitatakse teineteist laia naeratuse ja hõikega “Where di goan?” (kuidas läheb?), mille peale vastatakse tavaliselt “Straight, mi li boi (mi bali)” (kõik on korras) ja pannakse rusikad kokku või (eriti naiste puhul) puudutatakse avatud käega teise sõrmeotsi ja seejärel oma südant,” kirjeldab Piret. “Enamus asutustest on katolikud või kristlikud. Me oleme rohkem rastaelu esindajad — kasvatame juukseid ja sööme aedvilju,” lisab naine. “Üheks mu sooviks ongi alati olnud elada loodusega kooskõlas, naturaalselt, mille poole iga paev püüdlemegi. Minu unistuseks on elatada end oma aiasaadustega (puuviljad, aedviljad), isegi riisi saab siin kasvatada,” unistab Piret.

Sellega, mis Eestis toimub, Piret end igapäevaselt kursis ei hoia. Ta ei vaata uudiseid, ei kuula raadiot — tal ei olegi selliseid asju. “Kuulsin läbi teiste inimeste, et Ukrainas oli vahepeal vaga kriitiline seis. Aga ega ma juba enne siiatulekutki uudiseid ei vaadanud ega kuulanud,” räägib ta.

Millised näevad välja jõulud Belizes? “Siin ehitakse tehislikke jõulupuid. Üldiselt on jõulud samasugused nagu Ameerikas — 25. detsember on esimene jõulupüha — jagatakse kingitusi, süüakse palju liha, juuakse karastusjooke, veine (mango, viinamarja, marja, suhkruroo, casava, isegi kartulist ja leivast) ja süüakse erinevaid kooke nagu rummikook, sidrunipirukas, banaanikook ja õunakook,” kirjeldab Piret kohalikku pühadeaega. Uusaastal tulistatakse lisaks ilutulestikule ka oma relvadest. Üldiselt pidutsetakse nagu mujalgi maailmas.

Millised on Pireti kolm kõige suuremat jõulusoovi?

“Esiteks soovin, et kõik inimesed saaksid aru, et nende elu on nende endi kätes ja kui midagi väga tahta, siis on kõik võimalik. Nagu Lamarck ütles: “Linnud ei lenda sellepärast, et neil on tiivad, vaid neil on tiivad, sest nad tahtsid lennata”,” soovib Piret.

“Teiseks — nagu juba mainisin — soovin oma kallid endale siia külla sõidutada ja neid vahemalt paar nädalat kostitada. Kolmandaks soovin tõepoolest, et maa peal valitseks rahu. Soovin, et inimesed, kes hävitavad meie kaunist planeeti kasu saamise eesmargil selle lõpetaks ja kõik elaksid armastuses ja üksteisemoistmises,” unistab eestlanna.

Jaga
Kommentaarid