Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kolm korda nädalas ilmuvast järjejutust.

11. peatükk

Kolme pärna saladus

Auto on ainus suurem asi, millega ma meie kooselust välja jalutasin. Ülari kinkis selle mulle viis aastat tagasi kolmekümnendaks sünnipäevaks. Tol ajal oli meie peres täiesti normaalne, et mees suudab naisele uue auto kinkida. Ma kujutasin pool ööd ette seda, kuidas ma ilma autota beebiga hakkama saan. Või kuidas poisid kõikjale trennidesse ja ringidesse jõuavad.

Äkki on Kristjanil õigus — kui me Pärnu-Jaagupisse kolime, siis on ehk tõesti kõik kohad teineteisele nii lähedal, et saame ka autota hakkama? Autost loobumine päästaks aga meid sellest hullust uberikust, kuhu praegu kinni oleme jäänud. Pärast eilset jalutuskäiku selles veidi räämas majas oli väga raske siia korterisse tagasi tulla. Ilusasse, aga hingetusse korterisse. Samuti tundub kuidagi ahvatlev mõte, et Ülariga seotud asju minu elus enam üldse ei oleks. Auto on kindlasti üks neist seostest.

Tean, et siin pole midagi mõelda. Otsin kõik auto andmetega paberid kokku ja hakkan müügikuulutust sisestama. Kohe seejärel helistan maja omanikule ning kinnitan oma huvi. Selgitan ettevaatlikult sissemakse kohta, et see sõltub auto müügist. Minu üllatuseks on hääl teisel pool kohe nõus.

“Me saaksime näiteks reedel notari juurde minna,” pakub ta. Tunnen kummalist värinat üle keha jooksmas. Kas see on reaalne? Kas kõik läheb päriselt ka nii hästi? “Kui tahate majas midagi korrastada, siis võite juba praegu pihta hakata. Kristjan saab taaskord võtmetega aidata. Ta on igal keskpäeval olemas,” teatab võõras rangel häälel ning lõpetab kõne, enne kui jõuan midagi küsida.

“Saad sa aru, see juhtubki päriselt,” naeratan oma pisikesele piigale, kes rahulikult hälli kohal rippuvaid mänguasju vaatab.

Aga see on vaid algus, mõistan. Kui õnnestub auto soovitud hinnaga maha müüa, siis saame küll sissemakse tehtud ja natuke raha jääb ka remondiks. See aga ei päästa mind Ülari igakuistest ülekannetest ega paranda meie elujärge.

Trükin arvutis otsingusse “tööta kodus”. Taaskord nimekiri pakkumistest hakata kosmeetika, toidulisandite, nõude, riiete või muu taolise kauba edasimüüjaks, telefonimüüjaks, tõlkijaks. Sirvin neist kõigist edasi.

“Otsin oma lasteraamatule kujundajat,” jääb äkitselt ette hoopis teistsugune pealkiri. Meenub aeg, kui algklassides mu pinginaaber kirjutas luuletusi ja mina joonistasin nende juurde pildid. Meie ühistööd riputati koridori stendile üles. Mäletan, et saime selle eest palju kiita. Joonistasin edasi kogu kooliaja. Kunstikooli minek oli sellele väga loogiline jätk. “Minu uus lasteraamat “Kolme pärna saladus” räägib ühest kolmelapselisest perekonnast, kes kolib maale elama. Peategelased on selle pere ja naabermaja umbes kümne — kuni kaheteistaastased poisid. Isa aitab poistel kolme pärna otsa onni ehitada. Seal hakkavad aga juhtuma müstilised asjad. Tuleb välja, et nende kolme pärna sisse on vangistatud selles majas kunagi elanud kolme õe hinged. Tüdrukud paluvad poistelt abi, et nende hinged saaks vabaks. Müstilises lasteraamatus on suur osa ka maaelu kirjeldamisel. Sobib lugemiseks kindlasti kõigile, kuid loodetavasti pakub see enam huvi just poistele. Kaunid illustratsioonid on lasteraamatu oluline osa. Kui tunned, et tahad selle müstilise raamatu kujundamisele kaasa aidata, siis võta minuga ühendust ja näita mõnda oma tööd.”

Ma pole aastaid joonistanud. Pole põhjust olnud. Selle loo lugemine paneb mõtted jooksma ning silme ette kerkib kolmeharulise pärna otsa ehitatud onn, kus poisid mängivad. Otsin laste kooliasjade riiulist paberi ja pliiatsid ning visandan oma mõtted paberile. Paari tunni pärast on viimistletud värviliste pliiatsitega joonistatud pilt olemas. Teen sellest foto ja saadan kuulutuses toodud aadressile.

Söödan beebi ära. Panen meid mõlemat riidesse ning poole tunni pärast olen maja ees. Ma ei julge veel öelda, et meie maja. Lihtsalt maja ees. Kristjan on ka.

“Sa oleks nagu maja omaniku käsilane,” teen nalja.

“No mingis mõttes olengi,” naeratab Kristjan oma armsat naeratust mulle vastu. “Sinu oleku järgi võib arvata, et asjad on päris hästi?” küsib mees ettevaatlikult. Räägin talle kogu loo ja kokkulepped ära.

“Nüüd on minu asi võimalikult kiiresti autost soovitud hinnaga lahti saada. Pärast reedest notaris käimist võin aga julgemalt hingata.”

“Ma usun, et kõik läheb hästi,” patsutab Kristjan mulle õlale. Kangestun hetkeks. See on esimene kord pärast tutvumise päeva käepigistust, kui ta mind puudutab. See on esimene kord poole aasta jooksul, kui keegi peale mu laste mind puudutab. Kõhust läbi jooksev terav valu annab märku sellest, kui väga ma sellise kõige lihtsama puudutuse järgi igatsust olen tundnud. Ma ei saanud sellest siiani lihtsalt aru.

“Vabandust,” saab Kristjan mu kangestumisest teisiti aru ja tõmbub eemale. “Lähme sisse ja vaatame, mis seal teha annab,” pöördub mees maja poole enne, kui ma midagi selgituseks öelda jõuan.

Beebi on sõidu ajal magama jäänud, nii et jätan ta autosse ja järgnen mehele.

“Siit saaks selle vana tapeedi maha võtta ja kasvõi üle värvida.Oma arust nägin keldris mingeid vanu värvipurke. Peab vaatama, mis seal sees on. Vaatasin, et kappides on palju vana kola. Selle saaks prügilasse vedada,” käib mees mööda tube ja teeb plaane. Käin tal järgi, kuid tunnen, et ma ei näe maja, vaid mõtlen, et mida mees järgmiseks teeb, kuidas ennast liigutab, kui hea välja näeb. Ükskõik, mis nurga alt.

“Kui sa lähed seda värvi otsima, siis ma võin üleval koristamisega pihta hakata,” teen kiirelt plaani, mis viiks mehe mu vaateulatusest välja. Ma ei saa ise ka aru, mis mul viga on, aga ma ei suuda enam hetkegi selle mehe läheduses olla. Ise ka ei saa aru, et kas ma igatsen lihtsalt, et keegi mind puudutaks või igatsen just Kristjanit enda lähedusse. See tundub väga ebareaalne, sest ma ju peaaegu ei tunnegi teda. Tean, et mingi müstiline ebaviisakas maja omanik usaldab seda meest. Aga see on ka kõik.

Tunni aja pärast olen mitme kapi sisu prügikottidesse tühjendanud. Lähen alumisele korrusele. Kristjan on köögis kooruva tapeedi maha kiskunud, selle alt seina ära puhastanud ning hubaselt mahedaks oranžiks värvinud. Pliidi all praksub mõnus tuli.

“See oli ainus värv, mille praegu leidsin,” selgitab ta vabandavalt. “Kui ei meeldi, saab selle alati üle värvida.”

“See on väga ilus,” tunnistan. Tule soojus ja värske ilme saanud sein muudavad köögi kohe kodusemaks. “Miks sa mind aitad?” küsin otsekoheselt.

“No eks see on minu huvides ka, et maja niisama seisma ei jääks. Ja mul on tunne, et sa sobid siia majja väga hästi.”

Kõht kisub taas imelikult krampi. Mida ta mulle praegu ütles? Mida ta sellega mõtles? Kas ma tahan teada? Kas ma julgen tõde tunnistada?

Jätkub ülehomme…

Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!