Kas üksikud inimesed võivad saada ühiskonnale ohtlikeks?

Püüd üksindust vältida võib viia selleni, et inimesed koonduvad gruppidesse ja ühingutesse, kus üsna sageli ei leidu midagi loovat ega positiivset. Näiteks koonduvad noored üksinduse vältimiseks jõukudesse ning alles seejärel mõtlevad välja „ühise asja“ , mis neist jõugu teeb.
Neil lihtsalt pole millegagi tegeleda, neil pole haridust, nad on kasvanud rasketes pereoludes, ning nii nad asuvadki huligaanitsema, mis on nende jaoks lihtne ja huvitav tegevus.

Kui inimest piinab hirm üksinduse ees, võib ta tõesti osutuda ühiskonnale ohtlikuks, kuna üksiolemise vältimiseks võib ta ühineda ükskõik kellega ja teha ükskõik mida.

Ühinemise nimel omasugustega on inimesed valmis suurteks ohvriteks, kusjuures kõik need ohvrid kuuluvad moraali valdkonda. Inimene ohverdab moraaliväärtused, ja seda kõike selleks, et mitte olla üksik. Sageli ei abiellu inimesed armastusest, vaid üksnes selleks, et pääseda üksindusest. Sellised abielud lagunevad üsna sageli ning järglased sellistest kooseludest on altid kõrvale pöörduma sotsiaalsetest normidest.

Tegelikult on üksindus ressurss, samas on see väga õrn ning vajab sügavat tunnetust. On väga keeruline seda õigesti kasutada, seetõttu lähevad inimesed pahatihti kergema vastupanu teed, lahendades küsimuse lihtsaimal viisil — olla kellegagi koos, vaatamata tülidele, kaklustele, teineteise vihkamisele, etteheidetele jne.
Me sünnime üksikutena, kui me just siiami kaksikud ei ole, ja sama üksikutena me lahkume elust. Mitte keegi ei suuda takistada inimest sündimast ja lahkumast siit ilmast üksikuna…

Kas üksindus on vaid tugevate inimeste eelisõigus?

Kas ma olen tugev või mitte? Mida tähendab olla tugev? Seda ei oska keegi täpselt öelda. Mõnele inimesele on üksindus lausa hädavajalik.
Kõige hirmsam inimese elus on sõltuvus. Sõltuvuse üks liikidest on ka pidev mure üksinduse pärast. See väljendub lausa haiglaslikus soovis suhelda. Inimene leiab, et tal pole lihtsalt võimalik üksinda olla. Sellise seisundi võib asetada ühele reale sõltuvusega alkoholist, narkootikumidest, seksist. Kui aga midagi vältida, siis just nimelt seda, sest sõltuvus on haigus. Seda põeb suur osa noorukitest. Haiglaslik suhtluse otsing teeb teismelisest õnnetu ja vahel lausa ohtliku inimese. Reeglina on sellise käitumise põhjuseks armastuse puudus ja seda eelkõige vanemate poolt.
Tegelikult ei saagi kindlalt väita, et üksindus on alati tugevate eelisõigus. Kuid kindel on see, et üksinduse talumine teeb inimese tugevaks. Täpselt nii, nagu patoloogiline püüd suhelda muudab inimese nõrgaks.

Kas naiste ja meeste üksinduses on ka erinevusi?

Naiste üksindus on teatavasti laiemalt levinud kui meestel. Naisel on raskem olla üksik kui mehel. Mees on vabam, ta on loomult jahimees — saagi muretseja. Naine aga hoiab kodukollet. Naine otsib seda kohta, kus ta saab peatuda, pesa punuda ja elada. Mees on „stepihunt“, hulkur. Temal ei ole seotuse tunnet kohaga. Naise intiimne side kodukoldega on aga loomulik. Seda ei saa pidada sõltuvuseks selles mõistes, millest eelpool juttu oli. Ometi peavad naised üsna sageli oma sõltuvust kodukoldest loomuvastaseks ja otsivad juhust, et sellest vabaneda.
Kui tuua analoog laevaga, siis mees on rool, naine aga laeva põhi. Rool ilma põhjata pole mitte midagi, nii nagu ka põhi ilma roolita. Naine annab laevale vastupidavuse, mees aga juhitavuse, liikuvuse ja manööverdamise võime. Just nii on elu seatud.

On olemas arvamus, et üksindus on ebaadekvaatse enesehinnangu tagajärg

Liiga kõrge enesehinnanguga inimene ei suuda leida enda jaoks „väärilisi“ inimesi. Madala enesehinnanguga inimene laseb aga lati liiga alla ning pelgab suhelda võrdväärsetega. On see tõesti nii? Mis asi on enesehinnang? See on see, kui me võrdleme ennast kellegagi ning oleme punkti võrra temast kõrgemal või madalamal. Tähendab, me vajame pidevalt kedagi, keda saaks endaga võrrelda. Seega, on see keegi meile alati vajalik. Elu, kus ennast ei võrrelda mitte kellegagi, saamata hinnangut enda kohta, on väga raske ja keeruline. Me kardame seda ja üritame vältida. Kuigi on olemas lihtne ja küllalt praktiline väljapääs — keelduda enesehinnangust. Kui lähtuda teadmisest enese väärtuse kohta, siis ei eelda see teadmine võrdlemist teistega. Kui meie suhtumine iseendasse põhineb enese väärtuse tundmisel, siis polegi meil vajadust nende järele, kes võiks meid hinnata ja kellega võiksime ise end võrrelda.

Kas inimene võib end üksikuna tunda, kui ta suhtleb iga päev oma lähedastega — abikaasaga, lastega, vanematega? Kindlasti võib. Üks asi on, kui sa oled lihtsalt üksi. Hoopis midagi muud on, kui sind ei nähta, ignoreeritakse, ei märgata sinu olemasolu.

Kas siis perekonnas võib seda tõesti juhtuda? Mis saab siis armastusest?

Armastus ja abielu on pahatihti erinevad asjad. See, mis tipneb abieluga, pole mitte alati armastus. Sageli ei ole abielu armastuse kulminatsioon. See võib olla hirmu kulminatsiooniks üksinduse ees. Partneri otsing võib olla hirm vaesuse ees, elamiskoha puudumise ees. Naine võib vabalt mõelda: „Ma olen üksi. Aeg aga tõttab“. Ja ta otsib, otsib, otsib… Meeste jaoks ei ole see nii sage motiiv, naisi aga kiirustab tagant soov lapsi saada.

Kuidas võib vanus mõjutada üksindustunnet?

Mida vanem on inimene, seda lähemal on ta üksinduse tunnetamisele. Vanemas eas hakkab inimene mõistma paljusid asju. Vananemine on tarkuse küpsemine. Seega ei tasu karta vananemist. Karta vananemist tähendab karta tarkuse saabumist. Paljud isegi ei märka seda, kuna kardavad lausa haiglaslikult. Kui me unustame midagi 30-aastaselt, siis pole sellest ju midagi. Kui aga 60-80-aastasel unub midagi, siis on see juba skleroos… Kui inimene saab targemaks, siis ei püstita üksindus ta ette enam lahendamatuid ülesandeid. Vanadus on üksinduse kasutamine ressursina. Õppigem vanadelt.

Millised tundemärgid viitavad sellele, et tuleb minna psühhoterapeudi juurde?

See on väga individuaalne. Igasugused haigused on viited. Oma haiguse järgi võib aru saada, kus on elus eksitud. Võib muuta oma teed, kui orienteeruda oma haigustele, isegi kõige raskematele. Me saame end tervendada nende märkide abil, mida haigus meile saadab. Kui kuulatame end väga hoolikalt, oleme iseendale suurepärased psühhoterapeudid. Kui aga see ei õnnestu, võib minna konsultatsioonile spetsialisti juurde. Peaasi, et sellest sõltuvusse ei jää.

Üksindus on inimese normaalne seisund. Kui oled üksi, on sul suur vabadus vastu võtta kõikvõimalikke otsuseid. Sa võid ehitada ja ümber ehitada oma elu, sa võid eksperimenteerida. Tuleb lihtsalt endale neid eeliseid teadvustada. Ei pea külastama psühhoterapeute, võib lihtsalt lugeda huvitavaid raamatuid, kuulata head muusikat, kohtuda inimestega, kes on sulle hingesugulased.