Jõuluõhtul üksinda: miks tänapäeva noored oma vanemad täiesti ära unustavad?

Oleme omi lapsi aidanud suureks kasvada, utsitanud neid haridustee täielikul lõpetamisel, võimaldanud (kes suuremal, kes vähemal määral) hankida neile kodud, sisustuse ning aidanud isegi lastelaste kasvatamisel.

Paljudes tülides vanavanemate ja nende laste vahel tekivad konfliktid just lastelaste kasvatamise-hoidmise teemadel ning pole harvad juhused, kus omi lapsi hästi kasvatanud vanavanem saab tõreleda sellepärast, et “praegu on teised ajad, teised kasvatusmeetodid, teised põhitõed ja üldse, sa oled ajast maas..” Väga tihti juhtub nii, et just sellistel eluperioodidel lähevad vanavanemate ja nende laste teed lahku pikkadeks aastateks — põhjuseks vanavanemate “vanameelsus ja rumalus” ning nende laste jäärapäisus ja kangekaelsus”. Ja muidugi käitumist toetav teadmine, et olukorra peremehed on nemad, mitte vanaks jäänud vanemad..

Ühel hetkel lastelaste järele vaatamine kaotab oma tähtsuse, vanemad leiavad, et nende lapsed saavad juba ilma vanavanematetagi hakkama ning.. Ning vanavanemad võivad taanduda. Paraku paljud neist ei adugi alguses, et see tendents on süvenev, kuni ühel päeval avastatakse, et lapsed ongi nad reaalselt maha jätnud. Aastas kaks-kolm korda helistamist, külaskäiku, jooksupealt heidetud: “Kuidas sul läheb? Kas tervis ikka korras?” eeldabki ju vastust, et läheb hästi ja mis tervisel viga! Peaasi, et laps ei muretseks, küll mina ikka kuidagi saan…

Aga kuidas vanuritel tegelikult läheb?

Oma töökohutuste tõttu käin paljude vanurite kodus ja uskuge — Tallinnas võib ju olukord olla värvikam, aga mujal Eestis elavad vanurid väga halvasti.

Elektrivalgusega hoitakse kokku, teler mängib ainult teatud aegadel, külmikutes leitav toit on minimaalne ja suht primitiivne, suhteliselt jahedate korterite sisustus jääb 70ndatesse, vanuritel seljas rõivad, mida nende lapsed isegi Humanast ei leia.

Ja see ei ole liialdus. Me lihtsalt ei oska korterelamute plastakende taga rippuvate suhteliselt kenade kardinate taha näha.

Minu kirja mõte ei ole mitte vanurite materiaalselt raske elu, vaid see, et vanaks jäänud emadele-isadele ei pööra meie nn tegijatest koosnev põlvkond enam tähelepanu. Sest võetud on kõik, mis võtta andis. Ja vanaks jäänud emade-isade ainus lootus siin elus on veel oodata järgmisi pühi, et ehk ta siis OMETI tuleb…

Aga hea, kui piirdutakse vaid telefonikõnega: tead emme, praegu ei saa, NII KIIRE ON… Muidugi on kiire, muidugi polegi mõtet enam kiirustada.
Sest antud on kõik mis anda oli….

Mõelge sellele, kui palju on ka saabuval jõuluõhtul üksi nukrutsevaid vanu inimesi.