Keskeas ja üksi — mida teha, kui tunned, et su “parim enne” on möödas?

ELUKIRI: Kas olete üksik keskealine, kes tabab end aeg-ajalt murelikult mõtlemas, et „parim enne“ on ilmselt möödas? Tore oleks kellegagi oma elu jagada, ent te ei tea, kust seda meeldivat kaaslast leida.

Üksiolek ei ole diagnoos, paratamatus ega põhjus kaastundeavaldusteks. See on seisund, valik või olukord, mida saab igal hetkel muuta. Üksiolekus peitub tohutu potentsiaal kogeda ühtsusetunnet. Elukirjaga jagasid oma lugusid üksikud — nii need, kes partnerit otsivad, kui need, kes üksiolemist elu oluliseks väärtuseks peavad.

Teadlikult üksi

Õpetaja ja õhtujuht Eneri (58), kes on juba pea kolm aastakümmet lahutatud, on teinud valiku teadliku üksioleku kasuks. See valik on küpsenud aastate jooksul, mille sisse mahub lühemaid ja pikemaid, sügavamaid ja pinnapealsemaid suhteid.

„Veel 40-aastaselt olin täis sellist energiat ja lusti, et kui vaid oleks tulnud õige mees, oleks võinud ka sünnitada! Aga see aeg läks mööda ning tasapisi leidsin, et tegelikult ma ei tahagi niinimetatud oma meest. See mõte hakkas kinnistuma umbes 50. eluaasta paiku. Õnne oli mu elus olnud ja ma ei olnud ka pettunud. Jõudsin lihtsalt ajapikku äratundmisele, et ma ei ole ju üksi. Ma olen iseendaga ja see on huvitav,“ tunnistab naine.

Eneri töö on üsna pingeline ja nõuab palju suhtlemist, seetõttu ei vaja ta ka kedagi, kes tema suhtlemisvajadust õhtuti kodus rahuldaks. „Ma tulen koju ning mul on vaja aega, et omaette olla ja mõelda, mitte rääkida. Ma mõtlen ise oma mõtted puhtaks ja mul pole vaja kedagi, kellele kurta päevaseid äpardusi või muresid. Kui oled rahutu ja ei meeldi iseendale, ei saa ka keegi teine su ellu tulla. Ma ei ole kunagi unistanud sellest, et oleks vähemalt mõni sõber, kellega aeg-ajalt kokku saada, väljas käia või reisida. See ei ole reaalne ja läheb ikka kas varem või hiljem üle lähisuhteks, või siis minnakse lahku,“ on ta asjad enda jaoks läbi mõelnud.

Valmisolek uueks suhteks:

* Ärge suhtuge oma varasematesse paarisuhetesse kui läbikukkumisse. Need on olnud õpetlikud ja vajalikud kogemused.

* Lahkuläinud naisi võib tabada hirm üksioleku ees. See hirm on irratsionaalne ja seotud pigem enesehinnangu kui tegeliku ohuga. Hirmu pole vaja maha suruda, vaid selle olemasolu lihtsalt teadvustada ja vajaduse korral abi otsida.

* Kui on suur soov uut suhet alustada, on vaja eelkõige enda vastu aus olla ja läbi mõelda, miks te partnerit tahate. Kasusaamise eesmärgil (olgu see kasu siis kas materiaalne, füüsiline või emotsionaalne), niinimetatud vorst-vorsti-vastu-põhimõttel rajanevad suhted ei jää enamasti püsima.

* Kui soovite suhet ja teie sees on nii palju ruumi, et keegi võiks te ellu tulla, siis tuleb mõtet tihendada, seda tõsiselt soovida ja siis rahulikult oodata.

* Mõelge läbi ja sõnastage selgelt, millist partnerit soovite. Kui ütlete, et „tahaks kedagi“, siis tulebki ükskõik kes. Soovidega tasub ettevaatlik olla.

„Mu tütrel on mees ja neil kaks poega, nii et mu pereringis on juba olemas kolm meest,“ lisab ta.
Vanuse kasvades kortsukesi ja väsimuse märke enam naljalt ei peida. „Parematel päevadel sa ei usu seda vanusenumbrit, mida kannad, aga vahel on tegelik vanus näos kirjas ja pead endale tunnistama, et sa pole enam nii atraktiivne kui aastate eest. Kellegi kõrval vananedes pole see ehk tähtis, aga minuealised mehed otsivad enamasti märksa nooremaid,“ tõdeb Eneri.

Ta ise ei ole klubides ega suhtlusportaalides meest otsimas käinud, aga teab tutvusringkonnast naisi, kes on seda proovinud. „Paljud sõbrannad on oma muljeid jaganud ja see pole just julgustav. Suhteid otsivad mehed, kes ennast eksponeerivad ega huvitu üldse naisest, pakuvad kohtumiseks odavaid söögikohti, galantsusest pole juttugi… Mõni on töötu, mõnel vana suhe veel lõpetamata või tervis täitsa läbi.“
Eneri on veendunud, et see pole tema jaoks, ja ta on oma üksindusega igati rahul.

Üksinda õnnelik

„Jah, ma olen üksi ja ma olen õnnelik!“ ei häbene ka Margit (46) oma staatust. Kaks korda abielus olnud ja viimased kuus aastat partnerita elanud naine ei ole aktiivse meheotsinguga tegelenud.
„Lapse kasvatamine ja töörabamine on võtnud oma aja. Ja ka lahutusest taastumine on olnud pikk, aga kahtlemata huvitav protsess. Võib-olla olen ma maksimalist ja idealist — iga mehega enam ei lepikski. Vist on nii, et kui pesapunumise aeg saab läbi, hakkad mõtlema, mida või keda sa oma ellu tegelikult vajad,“ räägib ta.

Margit ei mõista, miks pahatihti halvustatakse 40.–50. eluaastates naisi, kes hakkavad endale rohkem tähelepanu pöörama, eneseabile suunatud kirjandust lugema või vaimse-füüsilise enesearenguga tegelema.

„See ei ole ju egoism ega niinimetatud ärapööramine. Minu arvates on see julgus oma elu eest vastutus võtta ja elus endaga igas mõttes hästi hakkama saada. See mõjutab ka suhteid ümbritsevate inimestega. Inimesel, kes oma tervise, tujude, mõtete ja rahaasjade eest vastutuse võtab, ei ole vaja suhet, mis mõnd auku lapiks. Kaovad ära ootused, et teine inimene teeb sind õnnelikuks. Ja ma usun, et alles siis võid leida selle sobiva inimese oma ellu,“ on ta saatuse pakkumistele avatud.

Kaaslane internetist

Liisil (45) on seljataga kaks abielu ja mõned lühikesed kooselud.
„Pärast esimest lahutust 38-aastasena arvasin, et peangi üksi olema, et see on minu saatus. Aga mõne aasta pärast otsustasin tutvumisportaali oma profiili üles panna ning tutvusin kiirelt tulevase abikaasaga. Olin toona otsustanud, et lähen sellele, kes mind tahab, ega esita omapoolseid tingimusi,“ meenutab Liisi. Tema teine abielu kestis viis aastat.

Nüüd on ta taas suhtlusportaalis. „Otsin kaaslast internetist, sest töö iseloomu ja väikese lapse tõttu on minu suhtlemisvõimalused piiratud. Muidu ehk käiksin rohkem üritustel, klubides, sõpradega väljas.“

Internetis suhtluse alustamises pole midagi keerulist: teed oma profiili, paned üles laheda foto, kirjutad endast ja vaatad, kes sulle kirjutab. Ometi on naise sõnul sobivat partnerit suhtlemissaidilt tegelikult päris raske leida.

„Mina olen oma profiilis selgelt välja öelnud, kes ma olen ja keda otsin, aga paraku ei pruugi need, keda mina tahan, mind valida. Olen kirja pannud, et soovin tutvuda meestega vanuses 35-40, aga ikkagi saan kirju ligi 60-aastastelt. Õnneks on võimalus ise määrata, kes su andmeid näevad ja sinuga suhelda saavad, ning ülejäänud blokeerida,“ selgitab Liisi.

Soovitusi netisuhtluseks:

* Enda tutvustusele lisage kindlasti pilt. Laske endast teha kvaliteetne ja huvitav foto.

* Valige suhtlemiseks inimene, kellega teid miski seob: hobi, maailmavaade, haridustase.

* Kirjutage enesetutvustus ausalt ja täpselt.

* Määratlege täpselt, mida ja keda te soovite leida. Kui partneri vanus on tähtis, pange piirid kirja.

* Võtke suhtlust arendava õppemänguna, suhtlemistreeninguna. Ärge looge illusioone.

* Ärge võtke südamesse, kui teile öeldakse ära või lõpetatakse suhtlemine. Ärge laske enesehinnangul langeda.

* Olge kannatlik ja ärge oodake kiireid tulemusi.

Tuleb arvestada sellega, et virtuaalne suhtlus on hea pinnas pettumustele, mis järgnevad siis, kui kohtutakse silmast silma. Lihtne on kirjutajale „kuu selga mõelda“ ja õhulosse ehitada. „Algul oli väga põnev, tuli palju kirju, kirjutati ilusaid luuletusi. Aga kui hakkad inimesega lähemalt suhtlema, selgub, et tegu pole üldse sellise inimesega, keda loodad leida. Nii et kui otsid ilusat, noort, tarka, andekat, tundelist, sisemiselt tasakaalukat meest, võid leida hoopis vana, paksu, hallipäise, suitsetava ja harimatu,“ muigab Liisi.

Sageli ongi internetisuhtlus justkui virtuaalne mäng, kus keegi ei esine oma nime all. Liisi sõnul jääb mulje, et suur osa inimesi ei otsigi kindlat partnerit ning paljud suhtlevad temaga kui sõbraga. Ta on kuulnud, et suhtlusportaalides on hulk naisi, aga ka mehi, kes kahtlustavad oma abikaasasid ja seal nuhkimas käivad.

Ehkki Liisi jaoks on netisuhtlus olnud valdavalt positiivne, on ta teadlik võimalikest väikestest valedest ja ta pole ka ise sellest patust puhas. „Inimesed luiskavad väga palju: naised valetavad vanust ja kaalu, mehed pikkust. Olen ka ise profiilis kaheksa aastat noorem. Algul panin õige vanuse, aga siis kirjutasid mulle vaid minust märksa vanemad mehed. Mõnede jaoks on see olnud ka pettumus, kui saavad teada mu tegeliku vanuse,“ tunnistab Liisi ja kinnitab, et vanus on naisele partneri leidmisel suureks piiranguks. „Naiste kriitiline vanus saabub juba siis, kui number algab neljaga.“

Portaalis on naine üleval olnud pool aastat ning käinud selle aja jooksul kohtumas kümne mehega. Esimene kohtumine on tavaliselt aset leidnud kohvikus või jalutuskäigul. „Vau-efekti pole need mehed minus tekitanud. Olen mõelnud, et võib-olla tulevadki portaali suhtlema need, kelle külgetõmbejõud pole piisavalt suur, või need, kellel on midagi viga. Teisalt, ma usun, et kogemus, mille portaalist kaaslast otsides saad, sõltub ikka inimesest endast. Ainuke võimalus mitte haiget saada on võtta seda mänguliselt, mitte meeleheitlikult. See on nagu suhtlemistreening. Mehed on vahel kohtudes nii närvis, et peavad kahe käega kohvitassi hoidma, sest käed värisevad,“ räägib naine.

„Kuna olen üksinda, pole mul palju võimalusi meestega lävimiseks, aga meil kõigil on vaja vastassugupoolega suhelda. Jälgin ennast: kuidas ma kirjutan, suhtlen ja kuidas kohtumisel käitun. Olen internetist leidnud neli-viis head sõpra, kellega on lihtsalt tore rääkida ja kogemusi vahetada,“ on ta siiski asjade käiguga rahul.

Internetile ei maksa suuri lootusi siiski panna

Sarnaselt Liisiga on tutvumisportaalist abikaasa leidnud ka Peep (43).
„Olin portaalide suhtes väga skeptiline, aga leidsin sealt naise, kellega jutt kohe klappis. Kiirelt saime kokku ning edasi läks kõik loomulikku rada. Minu eesmärk oli leida lahe kaaslane, kellega koos elus edasi minna. Mulle meeldis, et ta kirjeldas ennast ja oma mõtteid väga täpselt, ning hiljem sain kinnitust, et kõik, mis kirjas oli, vastas ka reaalses elus tõele. See äratas usaldust. Tol hetkel polnud huvi pikalt kirjutada või kassi-hiire mängu mängida. Ehedam ja parim on ikkagi silmast silma kohtuda,“ jagab mees oma kogemusi.

Liiga pikalt kirju vahetades on osapooltel aega ennast ilusamaks ja paremaks kirjutada ning kokku saades võib selguda, et tegemist on hoopis teistsuguse inimesega. See omakorda jälle tekitab usaldusprobleemi ja sellele uut suhet ei ehita.

„Interneti tutvumisportaalid on head esmakontakti sõlmimiseks. Olen tegus inimene ja pole aega käia erinevates seltskondades, mööda üritusi või klubisid. Suhteportaalis näed korraga suuremat seltskonda vabu inimesi, kes otsivad samuti kaaslast,“ selgitab ta.

Eesmärke, miks inimesed end tutvumissaidil välja pakuvad, on erinevaid: kes soovib lihtsalt suhelda, kes sõprust, kes flirtida, kes püsisuhet. Peebule on jäänud mulje, et interneti vahendusel otsib enamik siiski kindlat kaaslast, ehkki ta on kuulnud ka naistest ja meestest, kes otsivad armukesi.

„Selle tunnetab üsna alguses ära, kui tegemist pole tõsise suhtesooviga. Küsimusi tekitab alati see, kui profiili juures pole fotot: kui midagi ei varjata, siis miks pilti pole? Mina lihtsalt ei reageeri, kui inimene end mingil moel varjab. Meestele on foto väga tähtis, me ju ikka vaatame välimust ka! Ülespandud profiilist saab inimesest päris hea ülevaate: millised on tema huvialad, eesmärgid, ootused, kuidas ta ennast kirjeldab. Mina vaatasin ka seda, et naine poleks kodukohast liiga kaugel. Elu on näidanud, et kaugsuhted ei toimi,“ lisab Peep.

„Esimesele kohtingule minnes pole mõtet suuri lootusi hellitada. Samas on enamasti kohe tunda, kas tekib särin ja kas on mõtet edaspidi kokku saada. Äraütlemist ei saa võtta südamesse, see on loomulik. Sa ei pea kõigile meeldima ja kõik ei pea sulle meeldima. Portaalis olemist ei tohiks võtta kinnisideena,“ on Peep veendunud.

Oma teise poole võib leida ka turult

Saatus võib kinkida ka ootamatuid üllatusi. Kunagi aastaid tagasi luges Anette (75) horoskoopi, et elu viimasel veerandil saab ta väga õnnelikuks. Ta ei usu horoskoope ega osanud sellest midagi arvata. „Mulle tuli see meelde alles hiljuti, kui pidin endale tunnistama, et olen üle aastakümnete armunud ja tõesti õnnelik,“ tunnistab ta.

Anette pole kunagi abielus olnud ega ühegi mehega koos elanud, ehkki austajaid on jagunud. Üksikemana kasvatas üles oma nõukogude ajal sündinud tütre, tegi palju tööd ning on tegus ja toimekas veel nüüdki.

„Olen üksi elanud ja pole kunagi pingutanud, et tanu alla saada. Olen endaga alati hästi hakkama saanud, on olnud tööd, tegemisi, sõpru ja hobisid. Mind pole ka kunagi häirinud, et olen üksi, ega arvanud, et pereinimeste elu oleks kuidagi kergem,“ räägib ta.
Mees, kes turul töötanud Anettele järjekindlalt tähelepanu hakkas pöörama, on naisest mõned aastad noorem. „Mulle meeldib inimestega suhelda ja eks ma üks harakas olen ka: katsun ikka midagi huvitavat endale selga panna ja kaela riputada. Hakkas siis turuleti juures käima üks mees ja kauba vastu huvi tundma. Mäletate seda „Juustulaulu“? Umbes nii see oligi. Mul võttis ikka pisut aega, et aru saada, et asi pole kaubas, vaid minus endas,“ itsitab Anette.
„Mul endal autot ei ole, aga vahel on ikka vaja sõita ja nii teataski kavaler ühel päeval, et nüüd ta on kolm päeva minu käsutuses. Nii see lugu meil alguse saigi…“

Tegemist on igati meeldiva mehega, tunnistab Anette. Praegu peetakse juba kokkukolimise plaane. Ehkki naine tahtis sellega viivitada, ütles mees nende küpsele vanusele viidates: „Meil ei ole enam palju aega.“ Nii et — kunagi pole hilja!