"Ma nägin, mille mees mulle jõulukingiks ostis ja ma olen nii pettunud!"

Olen hirmus uudishimulik ja väga tähelepanelik, nii et sain kohe aru, kui mees oli mulle jõulukingi ostnud. Ta ei astunud koju tulles kohe elutuppa, vaid käis korra kiiresti kontoris sahmitsemas. Ma pole üks neist, kes vajab suurt üllatusmomenti, nii et kui nädalavahetusel koristasin ja mees parajasti trennis oli, hakkasin otsima ja leidsingi kapist enda jõulukingituse: taldrikute komplekti

Me oleme koos elanud juba aastaid ja selle ajaga on nii palju taldrikuid katki läinud ja siis pole jälle enam samasuguseid müügil, nii et nad kõik on natuke erinevad, siit-sealt killud puudu jne. Seetõttu olen ka korduvalt mehele kirunud, et me peaks ühe uue korraliku komplekti ostma, kõik on erisuuruses ja kujuga, piinlik pidulikku laudagi katta. Aga ma pidasin silmas, et me võiks koos minna ja uued taldrikud valida… Mitte, et ma leian need kuuse alt enda nimesildiga. Kümme aastat kooselu ja mees kingib mulle taldrikud… Ei taha nüüd nõme olla, aga oh mind õnnetut küll!

Mu mees leiab kuuse alt uue tahvelarvuti ja mina saan taldrikud… Minu meelest see pole okei ja ma tahaksin ikka ka jõuludeks midagi etemat saada. Midagi, mida ma TAHAN, mitte ei VAJA, eksole. Kas ma peaksin vihjamisi mehele sellest rääkima… Või meelitades küsima, mida jõuluvana mulle toob, et ta taipaks, et mu ootused on pisut suuremad kui kaheksa taldrikut?