Naisteka jõululugu: pühad eksnaise, abikaasa ja armukese seltsis — kas eesti mees saab hakkama?

Kui jõuluvana hiivab kingikoti selga, vajub minu õlgadele hoopis kotitäis musta muret. Helget rõõmu tundsin jõuludest viimati, kui olin väike poiss ja leidsin kuuse alt puldiga ralliauto. Aga juba keskkoolis, kui mulle hakkasid pruudid tekkima, sain aru, et mehele toovad jõulud ainult stressi. Pidin pitsarestorani tööle minema, et pruutidele pühadeks rõõmu teha, sest isa ütles, et tal endalgi muret küll ja mingit taskuraha ma ei saa. Igaüks teab, et kui sa pruudi kingist ilma jätad, siis tegeled aprillikuuni teki all ainult iseendaga. Täna võin kinnitada, et mida vanem mees, seda suurem jõulumure.

Alustuseks räägin endast: olen tavaline väikeettevõtja, kes seitse aastat tagasi ostis Viimsisse esimese päris oma maja. Arvake ise, mis mu igakuine laenumakse on. Naine on lapseootel, sünnitab jaanuaris. Enne lapse sündi tahtis ta kodus põhjalikku remonti. Raha lendab vasakule ja paremale, sest naise soovid aina muutuvad. Rasedate värk. Kord tahab lastetuppa beeži seina ja käime mitu korda poes, segame ja proovime erinevaid beeži varjundeid. Tema valib ühe välja. Aga kui mul on pool tööd juba tehtud, otsustab ta, et tõusva päikese valguses on üldmulje ikkagi vale ja sein tuleb värvida hoopis kusikollaseks. Mina ei saa aru, mis seal vahet on, aga kuuletun. Hormoonidega ei mängita. Selle aasta jõulud saabuvad mulle kogu selle titenduse tõttu eriti kitsa eelarvega.

Esimese advendi paiku tõmbasin just uuele titetoale viimast värvitriipu, kui telefon plärisema kukkus.

“Päkapikud!” käratati torust. Nii valjusti lõugab mõistagi minu eksnaine Kersti.
“Möh?” ühmasin, kuigi pidanuks juba taipama.
“Mölakas!” kriiskas kime hääl mulle pealuusse.
“Päkapikk või?” küsisin juhmistunult.
“Mida sa molutad, mölakas, päkapikk on juba siin! Millal see sulle ükskord pähe kulub, et sel ajal nad igal aastal tulevad? Kas sa ikka veel loodad, et mingil aastal juhtub jõuluime ja nad jätavad tulemata või?” kiljus Kersti kannatamatult.
“Kui palju?” ohkasin alistunult, kuigi tegelikult lootsin tõesti, et päkapikke sel aastal ehk ei tulegi. Kerstil on lõppude lõpuks juba ammu uus mees, kes on sada korda jõukam kui mina — eks sellepärast mina ju eksmees olengi.
“Kakssada,” sisistas Kersti.
“Mida kuradit?” ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Jutt ei käinud isegi mitte jõulukinkidest, vaid päkapikusussi kommirahast, saate aru.
“Õigesti kuulsid! Arvasid, et kannad mingi viiekümneka üle nagu eelmisel aastal? Mis ma teen selle sandikopikaga, panen plikale sussi sisse kartuleid või? Ta ju ootas juba eile! Aga ise tead. Kui hommikuks laekumist pole, siis ütlen talle,” pani Kersti trumbi lauale.
“Ei ütle sa midagi!” karjatasin. Jumal, äkki ütlebki?
“Ütlen-ütlen! Sa ei usu, et ma ütlen, aga ma teen seda. Tulen plikaga teile pühadelaupäeval ukse taha, vaata siis jõuluimet… Proovi sa mind jälle rahadega nöökida!”
“Okei. Käi põrgusse,” nähvasin. Mul läks süda pahaks.
“Ilusat advendiaega sulle ka,” leelotas Kersti äkki rõõmsalt. Raha teeb mu eksnaisel alati tuju heaks.

“Musi, kas läheme jõuludeks Lapimaale?”

Et te aru saaksite, millest jutt, siis vahelepõige minust ja Kerstist: tema on mu esimene abikaasa, kellega on mul kaks last. Poiss on juba suur, läheb varsti sõjaväkke ja käib mul töö juures abis. Temaga pole mingit muret. Aga plika, kes on alles viiene, sündis siia ilma minu suure lolluse ja eksituse tõttu. Nimelt läksin tookord praeguse elukaaslasega tülli ja käisin vahepeal Kersti juures närve rahustamas. Kersti ähvardus seisneb tõigas, et minu praegune (rase) elukaaslane ei tea plikast midagi. Tema teada on tüdruk Kersti uue mehe laps.

Tegin lastetoa remondis pausi ja kandsin Kerstile raha üle, et ikka kindlasti õigeks ajaks jõuaks. Nuta või naera, aga pangaarvele jäi vähem kui tuhat eurot. Mul olid just mingid laenud maha läinud. Telefonipanka näppides märkasin, et mulle on tulnud sõnum: “Musi, kas lähme siis jõuludeks Lapimaale, nagu kokku leppisime?” Mis kuradi Lapimaa? Nii talle vastu kirjutasingi. Piiks-piiks ja jama tuleb: “Ära teeskle Alzheimerit. Juba jaanipäeva ajal lubasid!”

Mul hakkas kuklas mingi soon vastikult tuikama. Võimalik tõesti, et lubasin. Kõrvuni armunud inimene, kes suudab tol hetkel mõelda ainult oma püksilukuga, lubab isegi kuu taevast alla tuua, kui ainult saaks, mida vaja. Ainult ma ei saa kuidagi minna ühel ja samal ajal Lapimaale põhjapõtrade juurde ja Põltsamaale ämma juurde. Seda viimast olin lubanud oma praegusele elukaaslasele. Ämmal olevat omatehtud hapukapsas juba hüppevalmis ja spetsiaalselt meie võõrustamiseks tellitud pool siga. Ämm on väga range ja kõrge moraaliga inimene, keda ei tohi alt vedada. Ikkagi endine koolidirektor.

“Sa tahad lahku minna? Jõuluajal? Südametu siga?”

“Meil ei tule vist midagi välja. Unustame selle ära ja läheme oma eludega edasi,” toksisin telefoni.
“Sa tahad lahku minna? Nüüd, jõuluajal? Südametu siga!” laekus vastus. “Ma räägin su naisele! Seda praegu taotled, jah?”
“Kummale?” pidin peaaegu kirjutama, aga sain sõnal sabast kinni. Õnneks ei tea ta midagi Kerstist, muidu võiksid nad omavahel konspireerima hakata ja vot siis oleksin tõesti vägevas pasahunnikus. Kas ma unustasin ütlemata, et sõnumineerija on minu salakallim Krista, kellega tutvusin suvel ühe töödiili kaudu?

Et te järge ei kaotaks, siis väike skeem: 

1) Minu praegune naine teab, et mul on eksnaine Kersti, kellega mul on suur poeg, aga meie viieaastasest tütrest ei tea ta midagi.

2) Kersti teab, et mul on uus naine, kellega saan varsti lapse, aga mu armukesest ei tea ta õnneks midagi. Samas on kahjuks ta suurepäraselt teadlik, et mu praegune naine ei tea midagi meie “salatütrest”. 

3) Minu armuke teab, et mul on kodus naine, aga ta ei tea, et me ootame last. Ehk ta loodab vist vaikselt, et jätan oma praeguse naise lõpuks maha. Tema ei tea midagi mu eksnaisest Kerstist — õnneks!

“Olgu, me ei lähe Lapimaale, kui sa ei oska oma naisele öelda, et lähed komandeeringusse või midagi. Aga ma ei lepi, et pean jõulude ajal sinust täielikult ilma olema. Vähemalt pool päeva mulle leiad, saad aru?” tuli uus, veidi mõistlikum sõnum.

Olin nõus. Mis mul üle jääb? Peab hakkama juba jälle mingit logistikaimet välja mõtlema. Piiks-piiks, uus mure: “Ja ma tahan saamata jäänud elamuse eest kompensatsiooni. Taipad? Too mulle midagi ilusat!”

“Ilus” võrdub muidugi “kalliga”. Vabandust, naised, aga ma ei saa siiralt aru sellest, miks see aeg aastas, mis peaks olema rõõmus, helge ja ilus, muudab teid saamahimulisteks kiskjateks? Miks tahate te just siis oma meestest viimase välja imeda ja muuta nad aasta kõige valgemal õhtul tühjaks imetud kestadeks? Üks mu sõber suri just jõuluõhtul infarkti — pool minutit pärast seda, kui oli naisele ulatanud kuldpaberisse mässitud pakikese tutika Audi võtmetega, mida eit oli juba pool aastat mangunud.

Näpin nüüd nõutult oma kalendrit. Kuidagi pean ma igale poole jõudma, kõigile midagi andma. Aga pangaarvel pole tuhandet eurotki…

Kuidas Gerdil logistika õnnestub ja kas ta suudab hullemat katastroofi vältida, sellest juba järgmises osas.