Pikk laud on keset tuba, hiline hommikusöögi jätk. Salme tassib nõusid lauale ja Anne katab. Mossitavad omavahel, keegi ei räägi. On kuulda, et keegi parandab bemmi akna taga, meeshääled vaidlevad akna taga. Omaette sahmib ka Albert, istub laua taga, siis vahetab kohti. 

Taavi (pistab pea aknast sisse): Vanama, anna oma mobla.

Anne: Helista enda omaga.

Taavi: Mul on limiit täis.

Anne: Vanaemalt pole ilus küsida, isegi kallis see helistamine.

Taavi:  Lõpeta ära, ma teen vastaka ainult.

Anne: Kellele?

Taavi: Isale..

Anne: Kus isa on? Alles oli siin?

Salme: Mul on tühi aku, aku on nii vana, ainult kaks tundi saab taskus olla, siis on kohe tühi. (läheb toast)

Taavi: Ise tead.

Anne: Jäta ta rahule, tal niigi raske täna. Nägid, mis eile juhtus, täitsa lolliks läks.

Taavi: Nüüd hakkas kahju, jah. Ise koguaeg kaklesid papaga.

Anne: Lõpeta! Miks sa tahad kogu aeg tüli?

Taavi: Mina? Minu meelest olete teie üks suur tüli siin omavahel.

Salme (tuleb tagasi): Kas sa saad selle auto siit ära viia? Pätid on varsti platsis.

Taavi: Praegu ei saa.

Salme: See tassitakse tühjaks. Ime, et täna öösel veel vaikus oli… Polla on nii vana, tema enam ei kuule ega näe. Ja ma ei saa aru, miks teie siin veel olete? Testament sai ette loetud, asjad on selged. Mina teie asemel oleks juba ammu koju läinud!

Margus: Ema, ma sain aru, et see teema on lõpetatud!

Salme: Lõpetatud? See pole alanudki veel. See on meie maja Albertiga. Kuidas siis peab üks vana inimene talviti elama? Suvel on muidugi hea, aga talvel? Nägid, mis mineva talvel oli? Posti ei toodud, poodi ei saanud, ja nii viis päeva?!

Anne: Aga me olime ju ära, Egiptuses, me ei saanud ju appi tulla… See oli kõik eestlastest pungil

Margus: Jah, Sharm el Sheik on meie teine kodumaa….

Taavi: Ei olnud, Hurgahada oli..

Mati (tuleb tuppa, tunked jälle jalas, kott õlledega käeotsas): Lõpetage see jura ära! Mutt ei teagi, kus Egiptus asub. Teda ei huvita.

Anne: Kohutav süldi isu oli, ma mäletan.

Mati (Annele): Ma soovin, Anne, et sul poleks seda lolli soengut!

Anne: Mis mõttes? Joo vähem..

Salme: Ega te varem ka ei käinud siin, me isaga olime kahekesi, Polla lasime tuppa talveõhtuks tavaliselt. Albert vajus vara ära alati, meie Pollaga istusime kaua üleval, valasime tina…

Mati: jõuluõhtul ei valata tina, seda tehakse uueaasta ööl.

Salme: Kas seal on vahet? Teid polnud kunagi siin.

Anne: Lõpeta ära, ema. Meie biskviidiosakond kolis ju, remont oli ja kuidas ma oleksin saanud tulla? Uusaasta on kõige kiirem aeg! Kas sa tead, mitu torti me tegime..

Mati: Ole vait oma tortidega..

Anne: Mis vait? Arva siis ära! 200 torti tegin. Terve osakond kolis, kuidas ma oleksin tulnud? Kõik sinnapaika jätnud, sa tead, kui kallis on sõit? Miks sa seda hakkad äkki meelde tuletama?

Salme: Ei tuleta enam midagi. Ma ei mäletagi midagi.

Mati: Anne tordid on alati põhjalikud ja kihisevad…

Anne: Mis kihisevad? Peas kihiseb sul! Ki-hi-li-sed! (emale) Jumal, sul on kõik korras siin — tervis korras, seebikad, maaõhk!  Jummal, mida sa räägid, et müüd maja maha! Kuhu sa lähed siis? Puu alla.

Salme: Jah, mõtlesin, et lähen puu alla tõesti.

Margus: Jah, minu juurde ei saa ..

Mati: Jah, Angelis on tõesti kitsavõitu.

Anne: Meil on ka kitsas, Taavi tahaks ka juba oma tuba, aga elame niiviisi, teine teiselpool kapi taga…

Mati: Oh issand! Kas ma pean siin täna olema?

Anne: Nojah, kujutan ette, kus siis olla tahetakse!?

Mati: Noh, tark inimene, kus ma siis olla tahaks?

Taavi: Ema ja isa lõpetavad ära, eks, siinkohal nüüd..

Anne: Eks keegikene ootab nüüd jõuluvanakest, istub üksi kuusekese all…

Mati: Ole vait!

Salme: Lõpetage ära — jõulupühadel ei saa ka läbi!

Anne: Jah, eks me teame neid kuusekese all olemisi…

Margus: Ma olen neid jutte 20 aastat kuulnud, miks te ometi ükskord lahku ei lähe?

Salme: No laps tuleb ikka üles kasvatad. Meie Albertiga võtsime asju ikka nii, et lapsel peab olema ema ja isa. Aga kui lapsed olid suured, olime meie ka juba vanad, enam ei viitsinud eraldi minna. Oleks ikka võinud, nüüd poleks seda maja asja kaelas. 

Anne: No sa näed, ema, et meil muud rõõmu polegi, kui et vahel lihtsalt ära sõita.

Margus: Mina ostaks enne ilusa kodu, kui et läheks vabatahtlikult Egiptusesse!

Mati: Aga sina osta, Margus! Sa üldse tead, kus karburaator asub?

Margus: Sinu karburaator asub raudselt su ajus.

Mati: Ja meie ei hakka vaatama, kus see sinul asub!

Margus: Mul on tunne, et ma hakkan siin hingeliste üleelamiste eest kelleltki kompensatsiooni küsima.

Salme: Pole mina veel Matil hinge näinud!

Anne: See polegi mehel kõige tähtsam!

Mati: Ei, ei, las Salme nüüd räägib — algab Salme kõnetund! 

Salme: Sa vaata kuhu sa oled laskunud, Mati! Sa saadad oma naise ja poja kerjama?! Vaatama, kas saab pärandist ikka oma jao kätte!

Anne: Ema…

Margus: Aga Sharm el Sheikis oli süldi isu?

Taavi: Hurgadas!

Salme: Ole sina, poiss, vait praegu!

Mati: Huvitavaks läheb praegu. Aga kas sina, hoolitsev ja tark ema, ka tead, et Anne on olnud aasta aega töötu? Kelle kulul ta siin üldse lulli lööb?

Anne: Mati! Vana inimest ei tohi traumeerida…

Mati: Ole vait!

Salme: Mis töötu?

Margus: Mati, sinule pole keegi sõnaõigust praegu andnud!

Salme: Anne räägib ise!

Anne: Ei räägi!

Mati: Mida sa turtsud siin? Räägi, räägi. Kogu lugu räägi ära. Ma olen nagu sõjakurjategija siin praegu, ei vii sind palmi alla! Vaat kus kurat!

(Albert trikitab, tuleb otse teiste silme alla.)

Albert: Jumal tänatud, et ma läbi astusin!

Salme: Albert, mine ära!

Anne: Jumal, ta on päris segi! Ema, kas sa oled haige? Kuhu ära isa läheb?

Salme: Albert, ütle, et sa oled nõus!

Margus: Ema, tahad sa midagi? Konjakit? Rahustuseks.

Anne: Mis konjakit! Kus ta palderjan on?

Ruts tuleb sisse. Jõuluvana mantel seljas.  

Ruts: Rahulikku jõuluaega kõigile!

Mati: Jah, rahulik on siin tõesti! Psühholoogi vastuvõtt, tead, on meil siin. Igaüks saab oma mured jõuluvanale letti laduda ja siis pärast vaatame, kes ellu jääb. 

Salme: Noh, tulid laste juurest ära?

Ruts: Nad eile ei jõudnud, peaksid nüüd iga hetk saabuma, ma korraks tulin läbi.

Saite siin asjad klaaritud eile?

Mati: Jah, mõni loeb jõuluõhtul piiblit, meie lugesime testamenti.

Mati: Jah, jõle põnev, nagu seebikas — pildi peale loeti teksti ette.

Salme: Jah.

Anne: Mis jah, ema? See on lõpp tegelikult. Sa ise saad ka aru üldse või?

Salme: Mina olen oma otsuse teinud, ma müün kõik maha ja lähen ära.

Mati: Ja see pole mingi Eesti „Õnne 13”, vaid ikka päris kuradi Ristiisa-värk.

Salme:  Võin kohe ära öelda, et seda maja te ei saa, see on juba müügis. Ja juba müüdud. 

Anne: Ema, aga sa lubasid. Taavi tahab õhtukooli ära lõpetada ( hakkab peaaegu nutma)

Salme: Ole vait oma Taaviga, leidnud endale õige mees, siis ei nutaks siin…

Mati: Ahsoo, nüüd olen mina süüdi! Einoh, nalja saab! Kellele ma võin luuletust lugeda? Mutt, äkki sa nüüd kuulad mind ka natuke…

Margus (tõuseb): Sina ei ütle minu emale mutt! Tõite oma kuradi auto siia hoovi, et pugeda, haigele emale, meie haigele emale…

Anne: Ole vait, ise tahtsid tagatiseks panna seda kõike siin, tahtsid korteri osta.

Mati: Oleksid sa, kurat, normaalne mees, aga kurat, pede selline…

Salme: Rääkige, rääkige, nii ilus kõrvadele kuulata, omad lapsed ikkagi. (läheb kõrvaltuppa)

Anne: Ema, see ei saa olla ometi tõsi… Jummal, ma võtsin ju laenu, see on selline kiirlaen. Jubeda intressiga!

Margus: Mine siis tööle!

Anne: Tööle, tööle… Kuhu ma lähen? Keegi ei võta enam minu eas.

Salme: Aga 200 torti, kas neid ei lasta enam teha?

Mati: Mis ema sa oled, Salme, üldse? Anne on juba aasta aega töötu. Kurat. Juba isa matustel oli töötu, kuidas sa millestki aru ei saanud? Kas sul on peas väike rike äkki?

Anne: Lõpeta ära, Mati, mine magama! (tõuseb laua tagant) Kurat! Ma võtsin kiirlaenu esimest korda elus! Ma ei unista millestki üleloomulikust. Ma lihtsalt tahan õnnelik olla. Kas ma ei tohi olla õnnelik? Kes olen mina, et ma ei tohi olla õnnelik? Kes ma olen, ah? Mingi majahoidja, kes kogu aeg jahib tolmu, teeb süüa, kogu aeg loeb raha, kas ostan kümme muna või viis? Kas ma sellist elu tahtsin, ah? Ei, ma ei pea sõitma Sharm el Sheiki, kuhu meil naabrid just lendasid, ei, mina ei pea midagi. Ma võin rahulikult ka Eestis puhata, vanni minna. Aga ma tahan natuke austust. Tunnet, et mul on mees. Aga mul ei ole seda. Mul on ööliblikas kodus. Päeval ta magab, öösel on ära. On ta taksos või takso on temas, mina ei tea. Ma ei tahagi midagi teada. Nii on lihtsam, sellest olen ammu aru saanud. Kõike ei pea üks naine oma mehest teadma. Aga mina, Mati, pea meeles, küll mina tean neid „kiisukesi”.

Taavi: Istu maha, ema, sa oled jumala täis!

Anne: Nüüd olen äkki täis!? Millest ei tea? Hapukapsast või? Meil käib kodus linnaleht, see tasuta käib, ja seal oli kirjas, et kõik lähevad Soome tööle, seal on, jah, palgad suured ja pensionit hakkab teenima, aga kuhu ma Taavi jätan? Kuhu ma jätan Taavi?

Taavi: Istu maha!

Mati: Ma hakkan minema praegu!

Anne: Jah, oma klimakteeriumis kiisukeste juurde… Mine, mine.

Rudolf: Kas keegi tahab veel luuletust lugeda? Esineda jõuluvanale?

Anne: Hea küll, ma lähen Soome, aga kui sealt tagasi tulen, mis on saanud Taavist? Mina teda üksi ei jõua kasvatada… Ei, teinekord mõtlen, et ei taha elada…

Margus: Hakkab jälle see ulgumine pihta!

Anne: Aga millal siis üldse elada? Ema, kui sa selle maja maha müüd, siis on minu lõpp. See on minu eksessentsi lõpp…

Margus: Eksistents, idikas!

Anne: Vahet pole nagunii enam. Mis mööblist saab? Selle puhveti ma võtan endale, ja need tigudiivanid ja selle ümmarguse laua, selle saab kasvõi maha müüa… Panen Kuldsesse Börsi, see on ju antiik kõik.

Margus: Puhvetit tahtsin mina!

Anne: Ei, mina! See on lapsepõlvest saadik mu nukkude lasteaed olnud, vaata… (teeb lahti, ongi nukud sees, heldib kapi ette)

Salme: Võtke kõik, mis tahate, aknaid ja uksi ei tohi puutuda.

(Mati võtab taskust kilekoti ja hakkab lauahõbedat laualt kokku korjama; igaüks vaatab, kus saab. Kõik ahnitsevad, ainult Ruts ja Salme vaatavad seda pealt. Korraks kaob Salme tagatuppa.)

Mati: Margus, kas me ei peaks teda arstidele näitama?

Margus:  Vaatame…

Mati: Enne lepingule alla kirjutamist on vaja ta kindlasti lasta üle vaadata. Anne tõmbas kapsaks ennast! Vaikselt trimpas…

Margus: Keegi on emale mingi kärbse pähe pannud? Kus see testament on, ma lasen selle ekspertiisi viia, siis saab kõik asjad tühistada….

Salme tuleb tagant toast, püss kaasas, Albert käib tal kannul, püüab seda ära võtta, kuid vaimul pole ju jõudu.

Salme: Kõik jäävad nüüd vakka!

Anne:  Jummal, hulluks läinud.

Margus: Ole vait nüüd!

(Albert naerab omaette. )

Salme: Nii — vait kõik! Ruts, kui sul pole enam midagi, võid minna, me jätkaksime oma jõulurahuga.

Ruts: Vaata Salmekene, ma võtaksin selle püssi ka kaasa, see on sul ju samuti Alberti oma…

Salme: Ei, testamendis oli ilusti kirjas, et pärandus on mulle tehtud. Kõik oli ilusti kirjas. (sihib kõiki) Püss selle hulgas.

Ruts: Aga sinul ei ole püssi laskmise oskust!

Taavi: Sa pane see püss ära, vanama!

(Kõik seisavad seina ääres, käes üleval, Matil on õllepurk käes)

Anne: Sina, ema, ei tea meie asju… Me ju olin selle majaga täiesti arvestanud…

Mati: Ma ütlesin, et ära võta seda smsi-laenu, enne kontrolli.

Anne: Tola, ole vait…

Taavi: Sa pane see püss ära, vanama!

Salme: Ja ma lähen ära, täitsa ära. Aga hoopis mujale. (võtab paberi ja näitab) Siin on lennupiletid.

(Sihib edasi)

Anne: Sa oled 74aastane, kuhu sa lähed? Saad malaaria ja veel asju…

Salme: Ja mis siis? Ega teist pole mingit abi, teie pärast oleksin siin surnud või näljapaistetusse. Maja müün maha ja elan selle rahaga elu lõpuni. Albert kiitis kah heaks.

Anne: Aga maja? See pidi ju meile Taaviga…

Mati: Minu meelest on asjalood ikkagi nii, et Alberti pärandus läheb ikkagi ilusti jagamisele.

Salme: Sellist asja ei saa olema.

Anne: Mis mõttes?

Margus: Meie isa poleks kindlasti sellist sammu teinud, see on võltsing, oletan.

Anne: Ema, aga kuidas sa selliseid asju üksi ikkagi otsustad?

Margus: Jah, kellele sa müüd selle? Nemad kindlasti panid, selle saab järgi uurida kõik…

(Albert joob vett, Salme  märkab )

Salme: No näed, hakkaski pihta!

Albert: (rehmab käega): Oleks võinud ju aimata, ikkagi sinu lapsed…

Salme: Jah.

Ruts: Anna see püssike siia, ma viin selle kindlasse kohta…

Anne: Ema, sa oled ju hull, sa räägid isaga. Margus, minu meelest peaksime arsti kutsuma. Ja ma arvan, et isa oli ka hull, kui ta seda testamenti tegi.

Margus: Ema, jah, kas sa oled? Kas sul on halvasti? Pea kumiseb?

Mati: Mutt on alati hull olnud.

Salme: Ei, ma tunnen end väga hästi.

(Taavi hiilib selja tagant, tahab vanaemalt püssi võtta, tekib rüselus ja käib pauk)

 Järgneb!