Naisteka jõulunäidend: testament ja väike jõul ehk sa, sigudik, tahad mind paljaks teha?!

Tegelased

 Salme -  75aastane lesk.

Albert  -  tema abikaasa, pool aastat surnud.

Anne — nende  tütar, umbes 45aastane.

Margus — nende poeg, 43aastane.

Mati -  Anne abikaasa.

Taavi — Anne ja Mati poeg, 17aastane.

Rudolf — naabrimees, 70aastane

Salme kodus käib tohutu ettevalmistus õhtusöömaajaks. Taavi, Mati ja  Anne on saabunud Salme juurde maale ühe vana bemmiga, mis täpselt koduhoovis  üles ütles.

Salme ja Anne tegelevad lauakatmisega ehk tavaline argipäev enne jõuluõhtut. Kööginurgas on suur virn Voimixi võikarpe — puhtaks pestuna virnas. Üle toanurga ripub pesunöör, kus on pestud kilekotid.

Maas on kaltsuvaip, mille otsa aegajalt keegi komistab kogu aeg.

Avaneb tavaline vaade maamajja  — Margus loeb diivaninurgas raamatu. Aken on irvakil ning on kuulda, kuidas mehed akna taga autot putitavad. Hall ja lämmatav toss tuleb bemmist otse tuppa. On kuulda, kuidas poisid vannuvad. Margus läheb paneb akna kinni, kuid Salme teeb lahti, sest toss on vaja välja saada; Margus arvab, et akna peab kinni pidama, siis ei tule toss sisse.

Salme (aknast välja): Nüüd põleb terve maja maha. Minge viige see majast eemale

Mati: (hääl on kuulda) Ütle, et mutt akna kinni paneks!

Taavi: Pane aken kinni, vanama!

Salme: Viige see sinna eemale põllu peale, maja põleb maha, mul on vana rookatus, see on nii ammu tehtud, et siin pole palju vaja.

Taavi: Pane aken kinni, vanama!

Salme: Sõitke sinna eemale põllu peale, mul on vana rookatus….

Taavi: Pane aken…

Taavi: Käik ei lähe sisse, sellega kaugele ei sõida, tädi.

Anne: Ema, Mati teab asja…

Salme: Mati, Mati, mida see oskab?? Mul põleb maja maha, kui see torust süttib. Selle katuse tegi juba minu vanaisa…

Mati: Kurat, keerake see mutt kinni!

Taavi (kärsitult): Vanama, pane aken kinni, me ise vaatame siin. (Õues kostab õllepurgi avamise visinat)

Salme (rohkem omaette): Nad panevad veel põlema selle asja siin. Kuidas ei saa autot käima?! Mul läks alati, kui oli vaja traktor panna, seal on spets nupud selle jaoks.

Anne: (tuleb morsikannuga, katab lauda) Ema, issand, tuba tossu täis, pane aken kinni, küll nad ise teavad… Mati vaatab. Ta on ju erialateadlane. Taksojuhid teavad kõike.

Margus mühatab seda kuuldes.

Salme (ei tee väljagi. Margus läheb paneb akna kinni, kuid Salme on raamide vahel, ei lase panna, karjub poistele) Mis te tegite sellega?

Mati: Tädi Salme….

Salme: Küll te veel näete, et mul on õigus!

Margus (viskab raamatu käest, sest võimatu on lugeda): Ema, kuhu sa selle kuuse panid, ma panen üles.

Anne: Koridoris

Salme (akna vahelt välja): Gaasi andsite? Pannud käik siis sisse, alguses mina panin ikka käigu sisse ja siis teise… Ma tulen näitan, vanasti olid käigud alla, kangi pidi tõmbama siis. 

Taavi: See on automaatkäigukast.

Salme: Sellist asja meil ei olnud. Albert teadis kõik masinad peast ära, oskas parandada. Loorehadest kombainideni.

(Margusel on külm, tahab akent sulgeda)

Margus: Lõpeta ära ema, tänapäeval on kõik elektroonika. Kus kuusejalg on?

Salme: Ma ju ütlen, et elekroonika! (paneb akna koomale, Anne tuleb järjekordse toiduga) Kuusejalg on kuuse küljes juba. Vald tõi koos jalaga. Milline vallasant sul jaksab jalga osta.

Anne: Ema, pole sa mingi vallasant. Pensionärid on tänapäeval kõige rikkamad inimesed. 

Margus: Ma ei saa aru, miks oli vaja lapsele auto osta? 

Anne: Kooli lõpetamise puhul ju.

Margus: Ostnud entsüklopeedia!

Anne: Mille eest?

Margus: Ja nüüd on tulemus?

(Äkki läheb kogu maja valgeks, auto on akna taga liikuma hakanud ja täistuled lähevad tuppa. Nagu püssipaugud tuleksid autost ja siis sureb auto välja. Koer hakkab hirmsasti haukuma.  Salme karjub: „Nüüd läks põlema! Nüüd plahvatas!”)

Jooksevad kõik aknale, kuid täielik vaikus on. Salme jookseb õue.)

Margus (sahmib kuusega, saab okastest räsida): Kurat! Ma olen nii tüdinud sellest pullist. Aga õnneks ma olin selleks kammajaaks valmis!

Anne: Ära sa praegu hakka! Võtame rahulikult esialgu.

Margus: Kurat, mutt on siin täitsa lolliks läinud. Veel rohkem kui enne.

Anne: Jäta see minu ja Mati hooleks, mul on paberid kõik kaasas, ainult allkirja on vaja. Ta ei saa arugi, kui see all on.

Margus: Ega meil muud võimalust ei ole. See sai nüüd küll päris kindlaks. Seebikate vahtimisega ära keeranud.

Anne: Aga mis see vana inimene üldse teha oskab? Seebikad on tema a ja o. Lehmalüps käib seebikate järgi. Ja jääb lüpsmata ka, kui kahte osa järjest näidatakse!

Margus:  On selge, et ema ei saa üksipäini hakkama. Täielik laut on siin. Kurat, keegi ei pese enam kilekotte. 

Anne: See ongi vanainimestele meelelahutus.

Margus: Kui allkiri on all, ma sõidan siis kohe ära, jube hais jääb siin riietele külge.

Anne: Millega sa lähed?

Margus: Ilmar tuleb järgi…

Anne: Ilmar?

Margus: Jah, ootab mind.

Anne: Kus?

(Salme tuleb tuppa, autojandist täitsa läbi. Tema järgi tuleb ka Mati, tunked jalas, õllepurk käes)

Salme: Kurat te siia üldse tulite! Ma olen nii läbi sellest pullist. 

Anne: Ema! Jõuluõhtul peab pere koos olema.

Salme: Ei tea misjaoks?! Kümme aastat pole koos olnud, nüüd äkki peab? Mis asja te selle risu ostsite?

Anne: Mina ei ostnud, Mati tõi.

Salme: Mati, Mati, kus ta nüüd on?

Mati: Siin olen, ema! Auu…

Anne: … Poisile ju.

Salme: Aga nüüd on katki! Maja sein on kõik must, tahma tuli kõik välja tagant, kuidas ma sihukest maja nüüd teistele näitan?

Anne: Kellele teistele? (Mati kõrvad liiguvad)

Salme: Jõuluõhtul istuvad inimesed kirkus, sinu poiss istub bemmis. Räästad peaaegu  põlenud.

Mati: Sa ka tead, kallis ämm, et õnn ei jaotu ühtlaselt?!

Margus:  Tarkus ka mitte!

Mati: Mis mõttes? Ma tean ühte asja veel, mis asi siin ühtlaselt ei jaotu! (teeb õlle lahti, istub laua taha, hakkab juba näppudega ühteist maitsma)

Anne: Mati…

Mati: Mis Mati ja Mati? Muudkui üks matitamine.

Anne: Oleme ikka viisakad täna!

(Margusil pudeneb kuusk käest)

Anne: Kellele teistele sa seda maja näitad, ema?

Salme: Jah.

Anne: Mis jah?

Salme: See on ilus maja, veesooni pole, see on liiga suur, ma ei kavatse end siia matta. See on rehielamu, selliseid pole palju jäänud. 

Margus (kuuse alt): Mis mõttes pole palju jäänud?

Anne: Mina ei saa millestki aru — kas sa näitasid seda maja kellelegi või?

Salme: Las olla nii, nüüd seisab küll.

(Margus paneb kuuse paika ja hakkab ehtima)

Õuest on kosta jutukõminat, tuppa astub sisse külamees Ruts. Trambib jalgu lumest. 

Ruts: Kurat, kuulsite või?

Mati: Oo, jõuluvana tuli! Mõni mees ka ikka majas!

Salme: Mida me kuulsime?

Ruts: Tulistamist. Siit kandist tuli.

Salme: Sa küsi poiste käest, autost tegi hääli. See paneb majale tule ka veel otsa, see nii vana rookatus, selliseid ei tehta enam kunagi, sellist roogu ei kasvagi enam.  

Mati: Ah, sa ära kuula teda, tal on lõualuudes väike mootor, muudkui töötab… (ulatab Rutsile ka õllepudeli)

Ruts: Ma mõtlesin, et, kurat, juba platsis pätid kõik. Sul uhke auto nüüd hoovis, tulid sind röövima. Sellised asjad meelitavad kõik kohale.

Salme: Kes sellist tahab, see ei sõida ju. Risuks kaelas.

Margus:  Kuhu siis kingitused pannakse?

Ruts: Mis siis juhtus? Enne sõitis siia, pidid  küla vahel kõik alla ajama…

Anne: Meil on, jah, veel suvekummid. Täitsa tiira-taara tulime.

Mati: Nõukaajal polnudki naelkumme, muudkui suvekummidega panime ja mitte keegi polnud kraavis!

Ruts: No, Väino ju pani -  kõmm — tiiki ükskord! Seal sõitis edasi, kapott veel all, ja  teiselt poolt sõitis välja, Väinol olid ainult jalad märjad! Ja suvekummid oli Moskvitšil all! Me ei teadnudki, mis asjad on naelrehvid!

Mati: Jah, Margus ei tea siiani!

Anne: Mati!

Mati: Muudkui Mati ja Mati. 

(Tuppa tuleb Taavi)

Taavi: Käima ei lähe enam. Vait täiesti!

Mati: Salme saab toreda jõulukingituse!

Ruts: Kurat, sellised autod on kõik elektroonikat täis, enne pistsid käe Žigulisse ja läks käima. Kohe läks, panid aga käigu sisse ja vahest ei pidanudki midagi tegema, ainult käsi oli õline, ja käima läks. Oli, mis ta oli, see nõukaaeg, aga auto said ise käima! Nüüd peab sul isiklik lukksepp majapidamises olema.

Taavi: Kas täna üldse jagatakse kingitusi?

Anne: Jah, loosi teeme — iga üks pidi ju midagi kaasa võtma… Mis see piirhind oli? 3 eurot?

Mati: Oi, selle kingituse viid, Salme, metalli kokkuostupunkti ja saad raudselt üle kolme euro!

Anne: Sa oled purjus, Mati, juba või?

(Anne võtab jooksu pealt rulle peast, toob taldrikuid, puhastab neid.)

Ruts: Noh, tulite emale külla jõuluõhtul?

Margus: Jah.

Anne: Eelmisel aastal olime Sharm el Sheikis. Palmi alla panime kingid kõik.

Taavi: Hurghadas olime!

Anne: Jah, kingid olid kõigil palmi all, kohutav süldi isu tekkis järsku.

Ruts: Noh, sülti ei tehta seal, see sulab ära päikese käes. (Salmele) Salme, ikka hea, kui tullakse, eks! Sind pole unustatud! See on hea tunne, eks? 

(Salme ei vasta midagi, klõpsab teleka mängima. Istub kiiktooli ja mängib puldiga. Ühel hetkel paneb hääle nii kõvasti, et on näha — toas inimesed omavahel räägivad, kuid telekas matab kõik.)

Mati: Kuradi tsirkus käib, võtke see pult ära talt.

Anne: Ema, lõpeta ära. Kes see jõuluõhtul lärmab siis?!

Salme (paneb teleka kinni): Mis jaoks te üldse tulite?

Anne: Kuidas mis jaoks, ema?

Mati: Issake, sind vaatama!

(Taavi nokib laualt sööke, aegajalt käib õlle- või ginipurgi korgi visin)

Salme: Just sain Albertist rahu, nii hea rahulik hakkas juba. Sain lõpuks oma elu elama hakata.

Anne: Ema, ära räägi nii, isa alles ju läks, pole poolt aastatki.

Salme: Viinapudel kukkus hommikuti dressisäärest välja. 45 aastat sellisega abielus!

Mati: Jah, elus küll, aga kus see abi oli?

Anne: Ema, täpselt kuus kuud sai alles nüüd..

Salme: Palju seal peab siis olema? Terve elu oli siin, keegi teda ei märganud. Nüüd, kui läinud on, nüüd on kõik platsis.

Ruts: Lastel on oma elud, ega nad ei jõuagi alati vanemate juurde. Mõni eksib veel ära, kui mälu järgi tulema hakkab.

Margus: Tänapäeval võiks inimene ise ka liikuda — nüüd suheldakse palju ka interneti teel, Skype ja sellised asjad.

Mati: Margus teab meil neid asju!

Salme: Kes mind seal internetis ootab?!

Anne: (Rutsile) Kas teie jääte ka meiega lauda, panen taldriku ka teile?

Salme: Mis siis autost saab? Jääbki siia seisma või? Pätid tulevad  ja viivad ära, varastavad paljaks. Mina ei taha sellist oma õue. 

Margus: Kus sa siin sellega pühadel lähed? Kõik on ju kinni.

Ruts: Ma võin jääda küll, kui just vastu ei olda…Ma olin eelmisel aastal ka. Tegime Albertiga paar… õlut.

(Istutakse lauda, tõstetakse ette.)

Salme: Sa oled, Rudolf, jälle üksi? Lapsed ei  tulnud?

Ruts: Praegu veel pole tulnud, varsti jõuavad. Neil on kole palju tööd, nad alati tulevad ööhakul.

Salme: Mis asja nad nii hilja tulevad? Ristiinimene istub ju jõuluõhtul kirikus, meie poiss istub bemmis.

Taavi: Vanama, ma olen siin…

Salme: Enne tahtsid katust põlema panna mul.

Anne: Ema, see katus on täitsa läbi, selle peab ära kunagi vahetama. Oled sa sellele mõelnud?

Margus: Mis see maksma võiks kõik minna?

Salme: Ei mina hakka siin enam midagi tegema, küll uued teevad…

(Anne ja Margus imestavad.)

Anne: Mis uued?

Margus: Kes uued?

Salme: Mingid olid, ilusad inimesed olid, noorte nägudega.

Margus: Oot oot, ma ei saa millestki aru…

Anne: Ema, istu maha, jumal, sul on rullid ikka peas…

Mati: Lõpeta ära oma rullid. (Salmele) Mis uued? Kes?

Salme:  Me Albertiga mõtlesime…

Margus: Isa on ammu surnud, meie oleme nüüd need, kellega sa mõtled…

Ruts: Võtke vähe tuure vähemaks, jõuluõhtu, inimesed istuvad lauas… See ei ole hea!

Mati (Rutsile): Sina ära sega siin!

Salme: Me siin mõtlesime, et müüme selle koha ära siin. See on hea koht, siin pole veesooni.

Anne: Ema on hulluks läinud. (Pool pead jääb rullide alla, jätab rulli võtmise poole peale)

Margus: Kuidas müüd ära? Ilma meiega nõu pidamata? (Annele) Ma teadsin, et  siin veel tsirkuseks läheb, mutt on täitsa ära keeranud.

Mati: Margus, sina ole nüüd üsna kuss, eksole! Põhimõtteliselt võtan ma asjaajamise ise üle…

Ruts: Võtke ikka vähe vaiksemaks…

Mati: Vait! Kõik vait! Kellele ei meeldi, see võib lahkuda.

Anne: Mati, sa oled täitsa purjus, mine magama…

Salme: Jah, vallavanemal oli õigus.

(Äkki tuleb sisse  Albert või õigemini Alberti vaim — lohistab jalgu,  kolistab ämbriga, joob kopsikust. Istub kiiktooli, irvitab.)

Abert: Näed, vanaeit, ma ei jäta sind rahule! 

Salme: Ole vait, mine sinna, kus sa läksid. Mina ei taha sind enam näha, sain juba ükskord sinust lahti, enam ei taha sinuga jännata.

(kõik vaatavad Salmet, et puhta hulluks läinud.)

Albert: Jaa, aga see pole sinu teha. Jõuluõhtul tuleb ikka vanad vaimud vastu võtta ja mina käin, kus mina tahan. Ja mina tahan sinu juures käia. Sind vähe kiusata.

Salme: Ei mina sinusuguseks kummituseks taha saada, õudne mõelda…See on nagu karistus, et oled surnud küll, aga vahi nigu loll siin ilmas edasi. Et justkui ei antaks paradiisi kohta, hulgud siin ringi. Aga ma pean ütlema, et ma olen nii väsinud sellest, et ma tuleks ka sinuga kaasa… Vahest ma mõtlen, kui kole see oli, kui sa jõid. Hommikul ärkasid purjuspäi ja viinapudel kukkus dressisäärest välja. See lõi sellise mõra ja hirmu, et ma oleksin tahtnud kõik selle viina su eest ära juua. Aga ma ei suutnud. Ega mul viina enam majas pole, sul pole mõtet siia enam tulla…

Anne: Ema, on sul paha? Kas ma kutsun arsti?

Salme: Ei, mul on väga hästi kõik. Istuge maha, ma tahan teile nüüd selle ära öelda, milleks te tulite. (Toob tagant toast testamendi) Ma loeks selle ette siis. Mõningad kohad vähemalt.

Järgneb!