Pühades pettunud: aastast aastasse ühed ja samad igavad kingitused...
Mu mehel on suur pere ja on saanud juba traditsiooniks, et jõulud peetakse kogu perekonnaga meil. Ruumi meil on ja nii on kuidagi juba läinud. Nüüd on ilmselt liiga hilja ja liiga raske seda kommet muuta. Ega mul otseselt selle vastu olegi, olen harjunud maja korras hoidma, seega jõululaupäevane koristamine pole midagi erilist. Toidud saab supermarketi kulinaaria letist valmis tellitud, nii pole vähemalt köögis rassimist. Küll aga on iga-aastane peavalu kingitused. Nii nende tegemine kui nende saamine.
Kuigi sugulasi on üksjagu, siis enamikele on lihtne sobivat kingitust valida. Raha meil on ja enamasti on teada, mis kedagi rõõmustab või mida vaja on. Küll aga on paar „frukti“, kes alati peavalu tekitavad. Üks on mu abikaasa noorem õde ning teine on mu oma tädi. Abikaasa õde on juba noorest saati ilusate ja kallite asjadega ära hellitatud, nii on temale kingitust leida sisuliselt võimatu. Kunagi ei tea, kas tegu on ikka piisavalt moeka ja mis peamine, piisavalt kalli asjaga. Tihti juhtub, et kingitud riietusesemeid ta isegi ei proovi selga, vaid viskab põlastunult nurka ning järgmine päev avastan, et ta pole seda isegi kaasa võtnud. Mu tädi on aga juba vist nii vana, et ta ei mäleta paljusid asju. Nii on ta tihti vajalikud ning praktilised asjad, mida saaks ise kasutada ning mis ei jää kuhugi kappi tolmu koguma, hiljem meile tagasi kinkinud. Ilmselt ise arvab, et on need mingi aeg soetanud ja ju siis meile kingiks sobib. Siia nimekirja võiks lisada näiteks soojenduskoti, paksud sukkpüksid ning deodorant, mida juba aastaid müügil ei ole. Kes teab, kaua see tal kapis seisnud oli.
Ämm kingib igal aastal mulle midagi „perenaisele“ vajalikku. Ta teab väga hästi, et ma süüa teha ei armasta ning abikaasa palk on piisav, et korralikud toidud poest tellida. Sellest hoolimata üritab ta endise visadusega mind tubliks kodukanas muuta ning seetõttu olen temalt saanud küll põllesid (jah, mitmuses, lausa mitu erinevat põlle on jõuludega köögikapi alumisse sahtlisse kogunenud. Kõik seisavad puutumatuna), potte-panne ja loomulikult suur hunnik iseheegeldatud pitsidega köögirätikuid. Need on vist veel tema nooruspõlve ajast pärit, sest rätikud näevad üsna koltunud välja. Sel aastal kinkis ta mulle munakeetmise kella.
Ämma õde on ka suur käsitööfanatt, temalt saame me alati kõik kootud labakindad. Aastast aastasse, vahel on isegi muster sama. Mis sellest, et mees ei kanna juba aastaid kindaid, sest autoga sõites pole tal neid vaja. Minu talvise riietusega ühed kootud labakud lihtsalt ei sobi ja lastel on piinlik neid koolis kanda, teised lapsed narrivad. Nii on mul terve hunnik kindaid aastatega kogunenud, ilmselt pean need kuhugi vaeste varjupaika või komisjonipoodi viima, on neist vähemalt kellelegi kasu.
Ja loomulikult laste kingitused, üüratud kogused magusaid komme ja küpsiseid, mis siis lapsi hulluks ajavad ja ära söödud suhkrukogus poole ööni üleval hoiab. Minu jutt, et lapsed saavad kommi vaid nädalavahetusel, on kui kurtidele kõrvadele. Sugulaste arvates on lõputu kommi söömine üks peamine osa lapsepõlvest. Keegi ei küsi ka, et mida siis lastele tegelikult vaja oleks.
Abikaasalt saan mina alati kingituseks midagi juveeliärist. Nii ka sel aastal, rohkete teemandite ja muude kivikestega kullast käeketi. Mu sõbrannad on alati kadedad, kui mu uusi ehted näevad, nende mehed ei raatsi või ei vaevu neile tavaliselt midagi ilusat kinkima. Minul aga on nendest ehetest juba kõrini. Mitte et mulle kuldehted ei meeldiks, vastupidi, vägagi armastan neid. Ainult, et iga aasta oma tillukest kingitust ja ilmselgelt ehtekarpi pakituna nähes valdab mind tunne, nagu mu mees ei pingutaks üldse. Aastast aastasse ehteid kinkida, kas tal siis üldse kujutlusvõimet ei ole? Või on tal mingi juveeliäriga iga-aastane kokkulepe, et „kohustuslik“ jõulukink kergemini kaelast ära saada? Ehted on ilusad, aga ma tahaks midagi muud. Midagi, mis näitab, et mu mees on minu peale mõelnud ning pingutanud. Mina valin talle alati hoolikalt, mida kinkida.
