Kui tööle tulin, hoiti emad ja lapsed eraldi, isadest polnud juttugi – nemad olid õues akna all. Sünnitustoas olid eelsünnituspalatid, kus kolm-neli naist korraga ootasid oma sünnitust – kõik sünnitusvaludes, valuvaigisteid enamjaolt ei kasutatud. Sünnitama mindi teise ruumi sünnituslauale. Kui laps sündis, lõigati nabanöör kohe läbi.

Laps pesti, kuivatati, mässiti teki sisse sooja. Ema sai lapsega koos olla kaks tundi. Seejärel viidi ema sünnitusjärgsesse palatisse ja laps lastetuppa. Oma last nägi ema järgmisel päeval ja ainult söögiaegadel. Nii kestis see nädala, mil naine koju sai.

Tänapäeval on kõik teisiti. Isa ja ema tulevad sünnitusmajja koos ning lahkuvad koos. Sünnitama tulles saab perekond sünnitustoa ja on seal kogu sünnitusele eelneva aja (sünnitusvalude aeg). Emad sünnitavad sealsamas toas ja alles hiljem viiakse nad peretuppa. Sünnituse ajal võib naine vabalt valida erinevaid asendeid ja sünnitada just sellises poosis nagu soovib. Erinevad valuvaigistid on täiesti olemas – mis kellelegi parasjagu sobib. Palju kasutatakse valu vähendamiseks vett – dušši ja vanni. Vanni saab ka sünnitada!

On tore, et aeg on nii palju edasi läinud ning perekond saab koos olla nii tähtsa sündmuse puhul.

Ämmaemand Ülle Višnevski