Uhke firmapeo kutse kehtib ühele, naine istugu lastega kodus

Aastalõpp on nagu õudusunenägu, sest ka kõige viisakamad ettevõtted otsustavad siis oma töötajad kokku koguda ja kõik koos end purju juua. Kas pole mitte meeleolukas pauk pikale tööaastale? Loomulikult on tore koos töökaaslastega pisut vabamalt võtta ja juttu puhuda, kuid kõigi nende pidude juures on üks asi, mis mind tohutult häirib — kutsed ühele! Saan aru, et ettevõttele oleks topeltkogus inimesi meeletu lisakulutus, kuid selline “tule üksi ja jäta naine või mees koju” stiil on minu meelest väga tobe. Võin omast kogemusest öelda, et see on ka üpris lihtne tüliallikas…

Kui mees mõned aastad tagasi uude töökohta minnes teatas, et neil tuleb peagi uhke jõulupidu, sattusin väga elevile — mida selga panna, kuidas ta kolleegidega jutule saada… Järgmisel hetkel teatas aga mees, et kutse on vaid talle ja keegi ei võta kaaslaseid kaasa. Ei mingit ilusat ühist õhtut mulle mehega jõuluajal, mina jäägu lastega koju ja tema läheb üksinda. “Loomulikult tahaksin ma sind kaasa võtta ja teistele tutvustada, aga saad aru, keegi ei võta abikaasat või kallimat kaasa,” lohutas mees, lisades veel, et firmale oleks peo korraldamine poole suuremale grupile liiga kallis. Nojah, olgu — kui raha pole, siis pole, ega ma siis koduseinu ka nii väga vihka.

Hiljem hakkasin aru saama, et jah, firmal pole võib-olla nii palju raha, kuid töötajad naudivad ilmselgelt võimalust üksinda aega veeta, veiniklaasi taga süütult kolleegidega flirtida ja mõnusat õhtut veeta. Pärast pidu oli mehel mulle palju värvikaid seiku rääkida sellest, mis peol toimus, kes kellega terve õhtu tantsupõrandal keerles, kes veiniga liialdas. Kuulasin huvitatult, kuklas mõte — aga kallis mees, palju sina jõid ja kellega sina terve õhtu tantsisid? Kallis abikaasa lisab alati, et oleks mind enda kõrvale tahtnud ja ma usun seda… kuid miski näpistab ju ikka sees.

Eelmisel aastal jõudis mu abikaasa koju kell pool viis hommikul ja promill jõudis enne teda trepist üles hõljuda — terve pühapäeva oli tal pohmell ja mina käisin lastega üksinda oma õe sünnipäeval. “Midagi ei juhtunud, läksime meestega pisut liiale,” kinnitas mees, kuid vastik tunne oli ikka. Mina olen koos lastega laupäeval kodus ja tema “läheb meestega liiale”. Aga naistega? Varasematel aastatel olid ju ka naised päris purjakil olnud, kuid nüüd polnud naistest enam sõnagi juttu. Punnisin ja pigistasin vaikselt ja ümber nurga, kuid midagi enamat mees ei rääkinud. Ma ei teagi, kas polnud midagi rääkida või oli rääkida midagi, mida nagu päris hästi ei tahaks…

Nüüd, kahe nädala pärast on mehel järjekordne jõulupidu. Kutse ühele. Palju alkoholi. Järgmisel päeval, üllatus-üllatus, peab mu õde taas sünnipäeva, kuid seekord juba juubelit. Paneb mõtlema, kas peaksin meest hoiatama, et ta liiale ei läheks või mõjuks see nõmeda ja üleliigse näägutamisena? Ma tahaksin mehega koos peol käia! Ei, mitte selleks, et ta ei saaks end teiste seltsis vabalt tunda, aga ma tahaksin ka näha, kes need “teised” üldse on. Ma tean nimesid ja mõningaid pilte, kuid see on ka kõik… Miks peetakse aasta lõpus ja jõuluajal pidusid, kuhu inimesed peavad minema üksinda? Jooma end purju ja lõbutsema, et siis pühapäeval perega koos olemise asemel pead ravida ja esmaspäeval tööl punastada. Kõik tahavad ju jõuludel lähedastega koos olla, kuid ometi on üks suur tüliallikas planeeritud igal aastal just sellele ajale… Kutse ühele.

Kallis lugeja, mida arvad sina kutsest ühele?