Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kolm korda nädalas ilmuvast järjejutust.

10. peatükk

Avastusretk imedemaal

“Vaadake, siin ongi koolimaja... ja siin muusikakool...” teen lastele Pärnu-Jaagupis ekskursiooni. Sõidame mööda vaikseid lumiseid tänavaid. Aegajalt tuleb vastu mõni üksik auto või näeme jalutavaid inimesi.

Lubasin maja omanikule pühapäeval tagasi helistada. Beebi ajas mind juba kell 6 üles. Oma suures ärevuses oleksin võinud kohe helistada. Virgununa mõistsin, et pühapäeva hommikul kell 6 helistamine ei tõstaks majaomaniku silmis eriti mu aktsiaid. Suutsin kella kümneni vastu pidada. Isegi siis kõlas teiselt poolt telefoni unine hääl. Hetkeks tundus selles midagi tuttavat... kuid see oli vaid petlik mulje.

“Ma olen valmis Teiega järelmaksu lepingu sõlmima, kui maksate lepingu sõlmimisel sissemakseks 10 protsenti maja hinnast.” Hing hõiskas seda kuuldes ja... kohe muutus see hõise sisemiseks ohkeks - kust selline summa saada? “Kristjan, kelle käest mu numbri saite, saab Teile maja näidata. Tal on võtmed olemas. Ta ootab Teid maja juures täna keskpäeval,” andis võõras mees telefoni teises otsas vastuse enne, kui ma jõudsin küsidagi.

See kõne andis julgust lõpuks lastele toimuvast rääkida.

“Kas me kolime ära?” küsis väike Indrek kogu mu jutu peale.

“Ma ei tea veel, kallike,” vastasin ausalt. “Me lähme maja vaatama ja siis mõtleme koos, kas te tahaksite sinna kolida.”

Poisid said seekord ennast ülimalt kiirelt riidesse, varsti olid kõik autos, poole tunni pärast olime Pärnu-Jaagupis. Nii me siin nüüd ringi tiirutame ning ootame keskpäeva. Õigel ajal õigele tänavale pöörates näen juba kaugelt Kristjanit keset teed seismas ning meid ootamas. Tütreke on otsustanud seekordse retke meiega kaasa teha ning vaatab mind oma avatud siiraste soojade silmadega. Võtan ta koos turvahälliga autost välja ja järgnen Kristjanile ning poistele, kes juba maja poole põrutavad.

Majja sisenedes saab selgeks, et keegi pole siin vähemalt terve sügise elanud. Maja on kütmata, ruumidest õhkub rõskust. Remonti tehti siin ka viimati ilmselt paarkümmend aastat tagasi. Sellegipoolest on maja sisemus esimesest pilgust alates minu jaoks sama omane, nagu ma ette kujutasin.

Kristjan võtab tuppa astudes mütsi peast ning jope eest lahti. Tema heledad juuksed on mütsi all olemisest sassis. Mees tõmbab käega hooletult läbi juuste ning püüab neid paremini küljele sättida. Korraks jääb mulje, et ta nagu ei märkagi mind selle tegevuse juures. Siis aga vaatab mees mulle järsku otsa ning naeratab jälle ülimalt sõbralikult.

“Kas mulle tundub õigesti, et sul läks hästi ja saite omanikuga mingile kokkuleppele?”

“Vist küll... või noh, tegelikult ma ei tea. Ta on põhimõtteliselt valmis järelmaksuga müüma, aga soovib sissemakset. Seda mul aga ei ole.”

“Miks sa oma autot maha ei müü?” küsib mees nagu muuseas.

“Ausalt öeldes pole ma sellele isegi mõelnud. Ma ei kujuta väga ette, kuidas ma beebi ja kolme suurema lapsega kõikjale vaid ühistranspordiga jõuaks,” kinnitan pigem endale, kuid samal ajal jõuan mõelda, et see on ju väga hea idee. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?

“Pärnu-Jaagupis on asi lihtne - siin on kõik vajalik nii lähedal, et ei pea autoga kusagile minema.”

“Tulge juba,” kostub Hendriku nõudlik hääl ühest kaugemast toast. Hakkame koos Kristjaniga sinnapoole liikuma.

“Siin on elutuba... see on köök, nagu te isegi aru saate... magamistuba... lähme trepist üles... siin on veel üks magamistuba... vannituba...” tutvustab Kristjan meile üksteise järel kõiki ruume. Marsime poistega talle truult järgi. Minul kõlgub veel lisaks turvahäll käe otsas.

“Oo, vägev. See võiks minu tuba olla... Näe, siia sobiks hästi mu autode kogu... Vaata, siin saaks hästi jalka varustust hoida,” kilkavad poisid kordamööda ja segamini ühest toast teise kihutades. Vaatan nende vaimustust. Mihkli puhul näen, kuidas ta püüab ennast tagasi hoida. Eks ta on kõige vanem ja saab aru, et hetkel pole miski kindel. Ju ta ei taha endas asjatuid lootusi tekitada. Sellegipoolest näen ka Mihkli silmis, kuidas poisi mõtted unistavalt lendu lähevad, kui ta mõtliku pilgu üle mõne toa laseb.

“Sulle on see maja väga tuttav. Oled siin tihti käinud?” küsin Kristjanilt.

“Naabrite asi,” kehitab mees õlgu, nagu ta täpsed teadmised poleks midagi erilist. “Pealegi on kõrvalmaja täpselt sama ehitusega ning seda tean ma väga hästi.”

“Loogiline,” pean tunnistama.

“Kas see mees kunagi õnnetu ka on?” leian ennast mõtlemas. Kristjani rõõmsalt naeratavad silmad ajavad mind segadusse. Tunnen, et ma ei suuda praegu majale keskenduda. Ühes või teises toas peatudes avastan taas, et toas ringi vaatamise asemel piidlen hoopis Kristjanit, kes asjatundlikult kõike selgitab. Mis toimub? Kas ma olen nii kaua üksi olnud, et tunnen esimese ettejääva mehe vastu mingit tõmmet? Üksi olen olnud ju tegelikult enamuse ajast, kui Ülariga koos elasin, sest kord kolme nädala tagant kohtuda oli ikka väga vähe. No ja rääkimata viimasest poolest aastast, mil ametlikult üksi olen olnud. Ükskõik, mis selle põhjus on, igatahes on minus mingi kummaliselt rõõmus tunne, kui mõtlen, et siia kolides elaks Kristjan mu kõrvalmajas. Aga see on ju vale põhjus maja ostmiseks, pean endale meelde tuletama. See maja meeldis mulle juba enne, kui ma midagi Kristjanist teadsin, vaidlen endale vastu. Jõuame tagasi esimesele korrusele. Tunnen, et suurem osa majas ringivaatamisest läks mu sisemisele võitlusele iseendaga, nii et mul pole majast ikka veel ostmiseks vajalikku pilti.

“Las ma hoian beebit. Siis sa saad rahulikult omaette ringi vaadata,” teatab Kristjan. Kas ta suudab mu mõtteid ka veel lugeda? ei saa ma aru. Vaatan mehele hetkeks kahtlustavalt otsa, kuid siis ulatan oma väikese päikesepiiga talle. Kristjan kõnnib beebiga lähima diivani juurde, istub sinna ning hakkab tüdrukut vaikselt kiigutama.

“Mis ta nimi oligi?” küsib mees korraks beebilt pilku tõestes.

“Ma ei tea,” vastan ausalt.

“See on küll väga loominguline ja omapärane nimi,” hakkab Kristjan naerma.

“Ei-ei...” satun korraks segadusse, kuid muigan samal ajal kaasa. “No temaga on selline keeruline lugu, et... ma ei oska igatahes talle nime anda. See laps on minu elus suuri muudatusi kaasa toonud… või pigem on ta mu ellu tulnud suurte muudatuste ajal ja ma ei oska talle väärilist nime valida.”

Näen, et Kristjan tahaks nagu midagi küsida, kuid paneb suu uuesti kinni. Mul pole hetkel ka tahtmist temaga oma perekonna lugu lahkama hakata. Vaatan veel vaid mõne sekundi, kuidas see võõras mees mu beebit hoiab. Seejärel kiirustan pisaraid pühkides trepist üles.

Kristjan on esimene mees, kes mu tütrekest niiviisi kiigutab. Lapse isa pole seda kunagi teinud... ja ilmselt ei tee ka.

Seisan teise korruse otsapealse toa akna all ja vaatan lumme mattunud õuet. Pühin jätkuvalt langevaid pisaraid. Allkorrusel nähtud vaatepilt avas minus midagi, mille olin endas sügavustesse peitnud. Isegi kui ma polnud viimase poole aasta jooksul päris mina ise, siis teadsin kogu aeg, et me saame hakkama. Olen kogu aeg nii kinnitanud. Täna on olnud nii imeline päev. Nägin oma poiste silmis rõõmu ja lootust, mida pole seal ammu näinud.

See kõik on liiga ilus, et täide minna. Kas ma saan hakkama ja suudan meie perele paremat elu võimaldada? Kui ma nüüd läbi kukun, on see mu enda ja laste jaoks suur pettumus.

Jätkub ülehomme...

Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!