JÕULUKS KOJU 15: Viimane osa! Hakkame kõik koos kuuske ehtima!
15. peatükk
Jõuluks koju!
“Helena… Helena,” korrutab Kristjan ning kiigutab pisipiigat oma kätel. Istume alumise korruse elutoas. Ahjus praksub tuli. “See on väga ilus ja laulev nimi.”
“Sa ise andsid talle selle nime,” vaatan mehele naeratades otsa. Kristjan kergitab imestunult kulme. “Sina kutsusid teda korduvalt päikesekiireks. Helena tähendabki eredalt säravat valgust. Täpselt seda oli Helena kohe esimesest hetkest ka minu elus — suur ja särav valgusekiir, kes andis palju jõudu ja ei lasknud enam enesehaletsusega tegeleda.”
“Ja sul läks kõigest kuu aega, et lapsele nimi välja mõelda? Ma loodan, et sa kunagi kaksikuid ei saa,” naerab mees. Müksan teda mänglevalt. Helena vaatab oma väikeste rohekate silmadega Kristjanile otsa ning tunneb ennast mehe kätel väga mõnusalt.
“Tule juba!” nõuab Indrek, kes pigem hüppab, kui astub elutuppa.
“Tulen,” kinnitab Kristjan, ulatab beebi minu kätte, suudleb mind õrnalt huultele ja järgneb poisile. Mõne hetke pärast kuulen koridorist segamini lõbusaid hääli, toksimist ja saagimist. Varsti astub Kristjan elutuppa kuusepuuga, millel on küljes metallist kuusejalg. Tema järel sisenevad uhke rongkäiguna kõik Helena suured vennad. Minu pojad. Tunnen oma suurt varandust vaadates erilist uhkust. Laste silmis pole enam jälgegi sellest valust, mis laius seal vähem kui kuu aega tagasi oma raskest koolielust rääkides. Nüüd on seal puhas rõõm ja uudishimu. Kristjan tõesti juhib mu poisse, nagu mingit spordimeeskonda.
“Kas te… kas ta on nüüd Ülari asemel?” küsis Mihkel, kui meie esimesel siin veedetud öö järel üles ärkas ja Kristjani köögist pannkooke tegemast avastas. Selgitasin kõigile kolmele pojale korraga, et jah, me tunneme Kristjaniga, et soovime koos olla. Poisid noogutasid mõistvalt ning kihutasid pannkooke hävitama. Rohkem me sellest ei rääkinud. Varem mõtlesin korduvalt, et kui minu ellu peaks tulema uus mees, siis ilmselt hakkavad poisid teda eemale tõrjuma. Kasvõi juba sellepärast, et mitte taas pettuda, nagu nad Ülaris pettusid.
Tegelikult läks vastupidi. Viimase nädala jooksul sõitsime kõigil õhtutel oma uude koju. Kristjan tegi koos poistega remonti. Aitas ja õpetas neid. Tegi nädalaga kõike seda, mida laste isa Ülari polnud aastate jooksul teinud. Pole mingi ime, et ta nii kiiresti tee laste südamesse leidis.
Kristjan sätib kuusepuu toa nurka. Poistel on käes karbid kuuseehetega. Hakkame kõik koos kuuske ehtima.
Nädala algul õnnestus Ülari ostetud auto maha müüa. Kuna Kristjan meie juurde elama kolis, siis ei soovinud ta enam sissemakse raha.
“Mul on lepingu järgi õigus sissemakse tegemise aega pikendada. Ma kasutan oma õigust,” naeratas ta mulle sellest rääkides kavalal. Otsustasime, et igakuiseid sissemakseid hakkan talle ikkagi tegema, kuid ta kinnitas, et seda raha saab hiljem näiteks elektriarvete ja muude selliste kulutuste katmiseks kasutada. Auto raha eest ostsime veidi vanema, kasutatud kuuekohalise auto, mis vastas meie uue pere vajadustele.
“Näed, mis sa tegid — ajasid kogu loo nüüd nii segaseks,” naersin, kui püüdsime selgeks saada, et kes kellele ja millal raha peab kandma. “Kui tihti tekivad värsketel paaridel rahast rääkides esimesed probleemid, siis meie alustasime rahasuhetega enne, kui isiklikumate suhetega. Huvitav, mida see näitab?”
“Seda, et esimesed probleemid jäid meil ära, seega jäävad loodetavasti ka järgmised,” ütles mees ja suudles mind kuumalt.
Helena annab häälekalt oma söögiajast teada. Istun diivanile ning hakkan teda rinnaga toitma. Vaatan, kuidas Kristjan koos mu poistega kuusepuu ümber askeldab. Mõtlen kingitustele, mida auto müügist järgi jäänud rahast kõigile osta sain. Ülejäänud jäi pangakontole tulevikuks varuks. Kingitused pole kallid ega priiskavad. Pigem saab igaüks midagi, mida tal niigi vaja on, kuid mida ma pole viimase poole aasta jooksul raha puuduse tõttu osta saanud.
Raamatu “Kolme pärna saladus” autor saatis täna mulle ka oma raamatu digiversiooni. Nägin esimest korda elus, millised minu joonistused hakkavad raamatus välja nägema. Paberil raamat pidavat minuni jõudma jaanuaris. See on kirjeldamatult uhke tunne. Kuna talle meeldisid need tööd nii väga, siis on mu arvutis juba lasteraamatute “Uruhiir Liisi seiklused” ja “Tere, Kuuse talu lapsed!” käsikirjad, millele autor illustratsioone soovib. Sellest tulenevalt saatsin ka Ülarile kirja, et rohkem tema ülekandeid ei vaja. Ta vastas vaid lakooniliselt: “OK!”
Sel hetkel tegid need kaks tähte haiget, kuid nüüd toa nurgas toimuvat sagimist vaadates pole sel enam mingit tähtsust. Käes on jõulud! Armas ja helge aeg. Õues on värske valge lumi, mis ei kadunudki enne jõule ära. Toas on täpselt selline hooliv ja armastav õhkkond, nagu minu jaoks jõuludega seostub.
“Me oleme kodus, pisike ime! Nii, nagu me kokku leppisime, me jõudsime jõuluks koju!” sosistan Helenale, kes oma pisikeste roheliste silmadega mulle otsa vaatab ja hetkeks mõistvalt naeratab.
Lõpp...
Heli Künnapase "Jõuluks koju" ilmus mõni päev tagasi ka raamatuna. Leiad selle poest!
