JÕULUKS KOJU 5: Mida ma olen teinud? Kuidas ma nii pime sain olla?
Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kaks korda nädalas ilmuvast järjejutust.
5. peatükk
Sa ju ei kuulanud
“Miks te mulle varem ei rääkinud?” küsin Mihkli, Hendriku ja Indreku käest, kui samal õhtul meie pisikese üürikorteri elutoas diivanil ja tugitoolides ringis istume. Meie pisike beebi magab vaiksel toa nurgas oma hällis.
“Me püüdsime,” vastab Mihkel ettevaatlikult. “Aga sa ju ei kuulanud.”
“Jah, suvel hakkasid sa iga kord hoopis mingeid lilli näitama,” aitab Hendrik vanemale vennale kaasa.
“Siia korterisse tulles kordasid iga asja peale, et küll me saame hakkama,” jätkab Mihkel. “Et peame hakkama saama!”
“Me ei tahtnud sind kurvaks teha,” toetab väike Indrek suuremaid vendi, “nii, nagu Ülari tegi!” Imelik valu käib läbi, kui kuulen, et mu seitsmeaastane poeg ei ütle “isa”, vaid kutsub teda hoopis eesnime pidi.
Kutsusin poisid pärast koolipäeva lõppu elutuppa ühisele perekoosolekule, et nendega täna koolis toimunust rääkida. Olin valmis neile taas selgitama, et vägivald ei muuda midagi ja alati peab püüdma esmalt sõnadega hakkama saada. Tegelikult teadsin, et mu lapsed teavad seda. Täna Hendriku poolt koolis korda saadetu aga tekitas tunde, et olen lapsevanemana läbikukkunud ja kusagil väga suure vea teinud.
Mihkel, Hendrik ja Indrek kuulasid mu loengu ära ja… siis hakkasid ise rääkima. Selleks ma valmis ei olnud. Poisid selgitasid kordamööda, kuidas lapsed koolis olid neid kohe sügisel norima hakanud, sest neil pole enam isa. Mõned rääkisid, et on nende kodust mööda sõitnud ja näinud nende uut ema. Keegi teadis, millises väikeses korteris me nüüd elame ja seejärel hakati selle üle nalja tegema, kuidas peame mingisse uberikku ära mahtuma. Julmemad läksid isegi selleni, et meid on niigi palju, milleks meile veel väike beebi? Seda pidid rääkima isegi need lapsed, kes siiani olid minu laste head sõbrad olnud.
Poisid rääkisid, et vahetundides püüdsid nad koolimajas omavahel kokku saada, et veidigi sellest norimisest puhkust saada. Hirmsad laused pidid lendlema aga isegi tunni ajal. Õpetajad pidavat küll norijaid vaigistama, kuid ega öeldud sõnad sellest kusagile ei kao.
Koolikaaslaste norimise objektiks olid veel ka laste riided ja muud koolitarbed. Mu poisid pidid sel aastal läbi ajama paljude kasutatud asjadega. Norijatel ei jäänud midagi kahe silma vahele. Mihkel ja Hendrik ütlesid, et just sellepärast on nad paljudest trennidest puudunud, sest ei julgenud oma kulunud riiete ja jalanõudega sinna enam minna.
Muusikakooli õpetajad polnud ka nendega rahul, sest lapsed pole viimasel ajal väga palju harjutanud.
“Me ei tahtnud sind häirida. Kui sa veel beebit ootasid, siis olid tihti väsinud. Me ei saanud siis pilli harjutada,” tunnistab Hendrik. “Nüüd aga tahab tita magada.”
Teised poisid noogutavad kaasa.
“Emme, me ei tahtnud sind kurvaks teha,” vastab Mihkel siiralt, kui küsin taas, et miks nad mulle varem ei rääkinud. “Eriti nüüd, kui sul on veel beebi eest vaja hoolitseda.”
“Oh, kallikesed, tulge siia,” kallistan kõiki poisse korraga. “Palun jätke alatiseks meelde, et te kõik olete mulle kõige kallimad siin maailmas. Ma teen teie heaks mida iganes. Ma olen teie jaoks alati olemas. Palun lihtsalt rääkige minuga alati, kui mingi mure on.”
“Ülari oli ju ka olemas… aga siis läks ära…” ütleb Indrek vaikselt.
Kallistan lapsi veel kõvemini.
“Jah, ma tean. Sinna ei saa ma midagi teha. Aga mina ei lähe ära.”
“Lubad?” küsib Indrek.
“Jah, luban!”
Sõidan autoga Raeküla kaugeimasse otsa ning pööran mööda kitsukest kruusateed mere poole. Õnneks on see ilusti lahti aetud, nii et hoolimata kulunud rehvidest pääsen ilusti linnuvaatlustornini. Tütreke on autos magama jäänud. Jätan auto käima ning lapse autosse magama. Poisid jäid korterisse telekat vaatama. Ütlesin neile, et pean korra poes ära käima.
Sumpan läbi poolemeetrise lume mere poole. Paksu jääkihi alt pole merd näha, kuid ma tean, et see on seal. Rasketel hetkedel on alati just meri olnud minu jaoks koht, kuhu pean põgenema.
Seisan veepiiril ja sulgen silmad. Tahaksin nutta, kuid olen ise aastaid lastele õpetanud — külmaga ei tohi õues nutta! Pisarad külmuvad su nahal kohe ära. Nii ma ei nutagi.
Mida ma olen teinud? Kuidas ma nii pime sain olla? Selle poole aasta jooksul pole ma tegelikult oma poiste arvamust küsinudki. Ma ei teagi, mida nad mõtlevad. Mul oli leinamise ja oma endise elu matmisega nii palju tegemist, et unustasin lapsed täitsa ära. Minu lapsed tegelesid aga samal ajal murega, et kui issi läks ära, kas siis emme läheb ka varsti ära.
Mulle tundus kogu aeg, et eriti Mihkel ja Hendrik said kõigega nii hästi hakkama. Pigem olid nemad minu jaoks toeks ja uurisid kogu aeg, kuidas ma hakkama saan. Nad mõistsid meie rahalist olukorda ja ei nõudnud midagi, mida ma võimaldada ei suutnud. Nad said aru, et ma ei taha nende isa käest raha küsida rohkem, kui need sada eurot lapse kohta, mida ta ise pakkus ja mis tegelikult läks toidurahaks.
Poisid ei üllatunud, kui mind suvel Varblas mõne põõsa all või lillepeenra juures nutmast leidsid. Nad ei küsinud midagi. Lihtsalt tulid mu juurde ja kallistasid. Minu suured väikesed vanainimesed.
Ma tundsin nende tuge ja võtsin selle vastu. Toetusin oma poistele, kes… on alles lapsed. Ma võin uhke olla, sest meil on lastega nii tugev side, et nad tunnetavad mu tundeid sõnadetagi. Aga kuidas mina nende tundeid ei mõistnud? Kuidas ma sain arvata, et kõik on korras, kui tegelikult korjasid poisid kõik endasse ja elasid välja kusagil mujal?
Tunnen, kuidas jäine tuul peksleb vastu mu nägu. Naudin seda välist valu, sest see aitab sisemist veidi vähendada. Lasen tuulel ennast puhastada. Mineviku endast maha pühkida. Kaugele eemale lennutada. Ma tahan minna tagasi oma kõige kallimate juurde ja olla nende jaoks olemas nii, nagu nad seda väärivad. Kõigi nende laste ilmaletoomine on olnud kõige õigem tegu minu elus. Nüüd pean lihtsalt hakkama saama ja ei tohi neid alt vedada.
Jätkub reedel…
Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!
