JÕULUKS KOJU 2: Iga Ülari sõna oli kui noahoop mu kehasse
Jõulujutt “Jõuluks koju” algab nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jääb naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kaks korda nädalas ilmuvast järjejutust.
2. peatükk
Nädala pärast kodutuks
“Anne-Mari, ma pean sulle midagi rääkima,” on Ülari sõnad, mis ei lähe mul vist kunagi meelest. See oli Indreku lasteaia lõpupeo päev. Maikuu lõpp oli olnud soe, seega olid lillepeenrad õitemeres. Kõik oli väljas nii ilus. Lihtsalt täiuslik. Nagu ka meie pere — olime rõõmsad, õnnelikud Indreku tähtsa päeva ning koosolemise üle. Poseerisime lasteaia saalis perega fotograafile, nagu ka teiste lasteaia lõpetanute pered. Ma olin nii uhke kõigi oma poiste ja üha kasvava kõhukese üle.
Ma ei tahtnud Indrekult tema pidu röövida, seega ei rääkinud teistele veel beebiootusest. Ainult mina teadsin ja rõõmustasin vaikselt hästi hoitud saladuse üle. Ülarile plaanisin rääkida sel õhtul kodus. Ta oli nüüd peaaegu poolteist kuud järjest ära olnud, sest tahtis Indreku lasteaia lõpetamise ja suve alguse puhul seekord nädala järjest kodus olla. Ma ei aimanud midagi, sest lasteaiast koju tulles tegime ka kodu õues ilusaid pilte ja sõime kartulisalatit ja torti, nagu pidulikel puhkudel ikka.
“Ma ei saa seda enam varjata,” jätkas Ülari, kui poisid juba magama olid läinud ning me olime kahekesi oma suure maja köögis. Lasin laualt kokku korjatud taldrikud vaikselt kraanikaussi langeda ja tardusin. See ei tõotanud midagi head. Toetasin ennast seljaga köögi kapi vastu. Ülari tammus närviliselt mööda tuba ja ei vaadanud mulle otsa. “Mis ma siin keerutan… Mul on väga kahju, aga… te pole juba ammu mu ainus pere.”
Metsik valusööst käis mu kõhust läbi. Vajusin seljaga mööda kappi lohistades põrandale istuma. Vahtisin tuimalt enda ette. Ülari jätkas närvilist ringitammumist ja rääkis edasi:
“Mul on juba aastaid Soomes teine naine olnud. Ka eestlane. Ja…meil on ühine tütar.” Iga Ülari sõna oli kui noahoop mu kehasse. “Tüdruk sai nüüd seitsmeseks. Ta käis küll juba Soomes koolis, aga me tahame ta ikka Eestis kooli panna. Seega… me tuleme nüüd siia elama.”
Vahtisin tuimalt põrandat edasi. Üks pisike torditükk oli mu jala kõrval maas. Kuidas see küll sinna sai? mõtlesin. Miks ma praegu torditükile mõtlen, oli mu järgmine küsimus iseendale. Äkki sellepärast, et mu armastatud elukaaslane just lõhkus mu maailma?
“Kas ma… sain õigest aru…” surusin tuimalt sõnad üle huulte. Ülari ei suutnud vist mu lause lõppu ära oodata ja vastas närviliselt:
“Jah, ma tulen oma teise naisega siia majja elama ja…teie peate uue elukoha leidma.”
Kogu selle vestluse jooksul ei langenud mu silmist ühtegi pisarat. Kas mind olid tuimaks muutnud kõik need üksi elatud kuud ja nädalad, mil Ülari Soomes oli? Või oli kogu see lugu minu jaoks nii uskumatu, et mu sisemus ei saanud aru, et midagi hullu oleks juhtunud? Kui see on võimatu, siis seda ei ole olemas, oleks mu sees mulle miski nagu selgitanud.
“Mu naine ja laps tulevad järgmisel nädalal. Selleks ajaks palun pange oma asjad kokku ja kolige ära.”
Minu mehe naine… ja minu mehe laps… aga kes mina siis olen? Ja minu lapsed? Ma ei saanud ikka veel aru, kust see koogitükk sinna põrandale sai, kui ma oma arust panin ju taldrikud nii ilusti kraanikaussi. Meie suure maja ilusas köögis. Selles, mille eest ma olen aastaid üksi hoolitsenud, sest mees oli kogu aeg Soomes ära.
Kõik need lilled ja põõsad, mis ma olin õue istutanud… Ülari polnud neid ilmselt näinudki, sest Eestis olles käis ta meiega kusagil väljas või oli koos oma sõpradega ära. Tema jaoks ei olnud enamusel asjadest siin majas või õues tähtsust, ega tähendust. Minu ja poiste jaoks oli. See oli aastaid meie kodu, kus meie lapsed sündisid, kõndima õppisid, hiljem õhtuti koos minuga elutoas lauamänge mängisid… kõik need mälestused…
Jah, on õige, et enamus mälestusi on minul koos poistega, mitte Ülaril koos meiega. Tema teenis suurema osa ajast raha. Aga meie olime ju alati olemas! Soe, armas kodu hoolivate inimestega ootas teda alati. Ma saan aru, et üle kolme nädala üks nädalavahetus kohtuda on vähe. Aga sel juhul oleks tulnud midagi öelda. Me oleks ju midagi muud välja mõelnud. Ta oleks võinud Soomest ära tulla ja meie juures olla, mitte…
Mitte endale uut perekonda tekitada.
“Kas sa said aru, mida ma rääkisin?” astus Ülari mulle paar sammu lähemale. Vaatasin üles ja nägin tema silmis hetkeks mingit muret. “Kas said aru, et ma tahan, et te nädala jooksul välja kolite, sest ma hakkan nüüd ise oma majas elama?” Mõistsin, et murelik pilk tähendas, et ta tahtis kindel olla, kas ma ikka sain aru, et pean maja ta teise naise jaoks vabastama. See ei olnud mure minu pärast.
“Oma majas?” küsisin kulme kergitades lihtsalt vastu.
“Anne-Mari, sa saad ju aru küll, et kõik, mis siin on, on minu ostetud. Selle kõik olen ma Soomes töötades välja teeninud.”
“Kõik peale meie?” küsisin salvavalt vastu.
“Ära hakka, palun,” tõstis Ülari tüdinud ilmel käe, justkui mind blokeerides. “Sa tead ise ka, et me pole ammu väga lähedased olnud.”
“Ja see annab õiguse meid nädala pärast kodutuks teha?” tõstsin juba häält. “Aga alles me ju tahtsime tütart saada…” tundsin nüüd, kuidas uuele tärkavale elule mõeldes hakkasid pisarad mu silmist jooksma.
“Tahtsime, aga ei saanud! Ju selleks oli mingi põhjus, miks see nii läks. Ju me siis ikka ei soovinud piisavalt palju. Ma mõtlesin juba ammu, et pean oma kahest perest ühe valima. Eks see oligi ka üks märk minu jaoks, et just meie kooselu on lõppenud,” selgitas Ülari taas närviliselt mööda tuba marssides.
“Aga kolm poega saime. Kas nemad ei loe enam midagi?”
“Poisid on juba suured, saavad aru!”
Ma ei uskunud oma kõrvu. Mu vastas seisis justkui võõras mees. Tundsin, et asun kaitsesse. Uudis beebiootusest, mida tahtsin Ülarile täna teatada, jäi vaid minu teada. Pisarad mu silmis jooksid seetõttu, et Ülari sõnad muutsid mu beebi soovimatuks lapseks, kes sünnib väljaspool perekonda. Kodutult! Mul polnud kusagile minna. Mul olid lapsed, kelle eest pidin hoolitsema ja see oli kõik.
Täpselt selline ongi tunne, kui sa kaotad hetkega kõik, mis sul on!
Jätkub teisipäeval…
Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!
