Diivan on araabia sõna, mis tähendab tegelikult pinki. Diivan ise pärineb keskajast, kuid iidsed egiptlased kasutasid diivanisarnast mööblieset istumiseks, puhkamiseks ja lamamiseks juba 2000 aastat enne Kristust. Nimetus on küll teine, kuid kasutuspõhimõte sama. Pärast lisasid ka egiptlased oma istumisalusele patju ja käetoed, et puhkamine veelgi mõnusam oleks.

Hiljem võtsid sarnase mööblieseme omaks ka roomlased ja kreeklased. Selle areng kestis suisa 1000 aastat. Vana-Rooma aadlikud kasutasid seda muuhulgas pidustuste ajal mõnusas asendis lamamiseks ja puhkamiseks ning hea ja parema, sealhulgas alkoholi nautimiseks.

Kuna diivanid muutusid üheks osaks praalimiste ja pidustuste juures, siis üritas kirik neid hävitada kui “kuradi käsilasi”. Kirikul läks õnneks, sest umbes 1000 aastat istusid inimesed puidust pinkidel ja magasid maas või puust voodites. Diivan tegi oma võidukäigu uuesti Euroopas. 17. sajandil valitses Ottomanide impeerium, kes hakkas kasutama madalat pehme istumisosa ja seljatoega pinki, millele nad andsidki nime diivan. Sageli puudusid sellistel mööblitükkidel aga veel käetoed, ent sellele vaatamata oli see suurepärane ja mugav mööbliese, millel istuda ja lõõgastuda.

17. sajand muutus diivanite jaoks otsustavaks. Lääne-Euroopa õitses ja sai teistele maadele eeskujuks. Diivanid leidsid oma tee üha enamatesse kodudesse ning inimesed hakkasid armastama neil istumist. Just nimelt istumist, sest on raske kujutada ette korsettide, uhkete soengute ja ilmatute seelikutega daame diivanil pikutamas. Ning diivan oligi oma laiuse poolest väga mugav suurte ja uhkete kleitidega daamidele, kes tavalistesse tugitoolidesse oma peene kostüümiga istuma ei mahtunudki. Nii saigi diivanist tugitooli laiem versioon, mida hakati kutsuma kanapeeks.

Sel ajal hakkasid ilmuma ka diivanvoodid. Need olid diivanid, millel oli vähemalt kaks istumise madratsit. Nii oli võimalik diivanil istuda ja omavahel juttu ajada korraga kahel inimesel. Sellised diivanid on praegu kõige populaarsemad just kontorites, ent ka väiksemates kodudes.

Oled ilmselt oma elus näinud ka nahast diivaneid, mille pehme madratsiosa on kinnitatud käetugede külge. Need pakuvad iga kodu interjööri põnevust ja uudsust. Sellised diivanid on tuntud kui Chesterfieldi diivanid, mille tegi kuulsaks Inglise aadlik Philip Stanhope Chesterfieldist. Need peene välimusega nahast diivanid on populaarsed ka tänapäeval ning on püsinud oma välimuses sarnased nagu 17. sajandilgi.

Miks kasutavad inglased diivani nimetamiseks sõna couch? Liiguvad jutud, et 1895. aastal leiutas harilik Inglismaalt pärit mees Jay Wellington Couch polsterdatud voodi. Teised aga arvavad, et sõna pärineb prantsuskeelsest sõnast coucher, mis tähendab “magama”. Sõna päritolu ei ole küll kristallselge, ent selgemast selgem on see, et diivan on üks tänapäeva kodu kõige olulisemaid osasid.

Tänapäeval on meil ka diivanid, mis on kokkukäivad ja millel on võimalik nii istuda kui ka magada. Kust selline “pärl” pärineb? 1885. aastal hakkas Sara Good valmistama voodeid, mida oli võimalik kokku voltida ja mis koosnesid kummutitest. Ta sai sellisele esemele patendi ja nendest sai masstoodang.

Kokkukäivate diivanite lugu ei lõpe aga seal. William Lawrence Murphy lõi esimese kokkuvolditava voodi. See leiutis oli välimuselt juba peaaegu samasugune nagu praegusedki diivanvoodid. Vaja oli täiustada ainult polsterdust ja mehhanisme. Muide, sama leiutaja töötas välja ka nn Murphy voodi, mida mäletame ehk nõukogudeaegsetest lasteaedadest ...

Lisaks sellele tuleks siinkohal ära mainida NASA, kes lõi polüuerataanist vahtmadratsi, mis on tänapäeval üks populaarsemaid madratsimaterjale. See oli mõeldud astronautidele kasutamiseks, kuid jõudis hoopis meie pehmetesse diivanitesse ja vooditesse.

See oligi lühike lugu diivanitest ja nende kirevast ajaloost.

Jaga
Kommentaarid