Liisa Pakosta soovitus naistele: kui töö juures vaadatakse sulle ootavalt otsa, et kohvi oleks vaja teha – ära tee!

Kuuleme ikka ja jälle, et meeste ja naiste palgaerinevus Eestis on Euroopa suurimaid. Millest see tuleb ja kuidas rääkida endale välja palk, mida tegelikult väärt oled?

Manpower Baltikumi personalijuhi Ene Kohtla sõnul on sellel, et haritud naised teenivad meestest vähem, kolm peamist põhjust. “Naised väärtustavad end tihti meestest madalamalt, mis takistab ka õiglasema töötasu küsimist. Teiseks õpivad naised vähem reaalteadusi ja IT-d. Kolmandaks mõjutab naiste karjääri ka see, et nad on pärast laste sündi mõnda aega töö­turult eemal.”

Erinevusi ei leia aga üksnes palganumbritest, juba tööle kandideerimisse suhtutakse erinevalt. Kui naised loevad töökuulutust ja märkavad, et pikas loetelus esitatud nõudmistest ei vasta üks nende profiilile, loobuvad nad sageli ainu­üksi selle tõttu kandideerimast. Mehed aga vastupidi vaatavad, et üht asja nad ju oskavad, ja juba kandideerivadki. Kõlab anekdoodina? Kahjuks tuleb selliseid olukordi ehmatavalt tihti ette. Erineb ka viis, kuidas mehed ja naised palgaläbirääkimistele ja esimesele tööintervjuule lähevad. Mehed lihtsalt esitavad oma soovi, naised mõtlevad, et kõigepealt tuleb katsetada, kas nad üldse saavad hakkama. Uurisime juhtivatel kohtadel töötavatelt naistelt, kas ja kuidas on nemad palka juurde küsinud ning mida tööintervjuusid läbi viies ise tähele pannud. Kas naised siis tõesti küsivadki meestest vähem?

Soove tuleb selgelt väljendada

Riigikogu liige ja arhitekt Yoko Alender (38) pole oma karjääri jooksul palgaläbi­rääkimisi pidanud. Eri töö­kohtadele kandideerides on ta pakutavat palganumbrit ette teadnud ja hiljem pole olnud ka põhjust lisa küsima minna. Samas on ta enne kandi­deerimist alati läbi mõelnud, kas pakutav palk tundub töö eest õiglane ja sobilik.

“Olen oma karjääri jooksul pidanud kaaluma, kui palju ühe või teise töö eest tasu küsida, kuidas oma aega ja panust väärtustada. Kindlasti on nii arusaamine vajalikust kompe­tentsist, tööle kuluvast ajast, energiast ja selle väärtusest kui ka enesekindlus aja jooksul muutunud,“ tõdeb ta. Ta meenutab kümne aasta tagust aega: “Mäletan väga hästi tuttava personalijuhi juttu, et kui ettevõte otsis kesktaseme juhti, siis naiskandidaatide palgasoov oli meeste omast poole väiksem ja kompetentsiga pöördvõrdelises seoses.”